Kui ma nägin peapiiskop Urmas Viilma koostatud „Ristiinimese valimiskompassi“, kus troonisid Keskerakond, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, oli minu esimene mõte: need erakonnad kuuluvad ju valitsuskoalitsiooni, tänu kellele (ja ilmselt eriti tänu Keskerakonnale ja Isamaale) sai EELK ligi seitse miljonit eurot, loobudes Niguliste kiriku tagastamise nõudmisest.

Urmas Viilma võib väita, et tema „Ristiinimese valimiskompass“ (vt siit) kujunes selliseks täiesti mehhaanilise punktiandmise tõttu, mille aluseks on võetud üksnes Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekute kajastumine erakondade valimisprogrammides. Fakt on see, et „valimiskompassi“ esikolmiku moodustavad just need erakonnad, kellele EELK keskvalitsus on eriliselt tänu võlgu.

Ütlen „EELK keskvalitsus“ seepärast, et valdav osa EELK kogudustest sellest rahast osa ei saa. Põhiliselt kulutatakse saadud summad Tallinnas (Mustamäe kirik, Tallinna toomkirik jne) ja üht-teist jääb keskvalitsuse kulude katteks. Muudes piirkondades jätkub pühakodade ja pastoraatide lagunemine ja igapäevane võitlus oma olemasolu eest…

Kuu aega enne valimisi ennustavad erinevad küsitlused valimisvõitu Keskerakonnale. Jüri Ratasel on reaalne šanss moodustada ka järgmine valitsus. Loomulikult on kiriku juhtkonna vaatenurgast oluline olla heades suhetes tõenäoliste võitjate ja tegijatega. Nendega, kes tegelikult määravad riigi kursi ja käekäigu, mitte nendega, kes tahetakse jätta igavesti oponeerima.

Ja küllap loeb midagi ka see, kui kiriku kõrgeid esindajaid kutsutakse heasse seltskonda, öeldakse kiriku lojaalsuse aadressil tunnustavaid sõnu ning jagatakse tiitleid ja tunnustusi.

Samas tunnevad paljud konservatiivsed kristlased, et nendel valimistel on kaalul väga palju. Kas konservatiivsetel jõududel õnnestub natukenegi korrigeerida seda hukatuslikku liberaalset kurssi, mis on viinud Eesti moraalse kollapsi äärele? Kas meil õnnestub pisutki ellu viia visiooni ühiskonnast, mis rajaneks traditsioonilistele väärtustele? See on valimiste põhiküsimus.

Aga see on ka võitlus kristlike väärtuste säilimise ja kiriku enda eest, sest liberalistlikud ja relativistlikud hoiakud on sügavale kirikusse tunginud. Rindejoon ei jookse läbi ühiskonna, vaid ka läbi kiriku(te). Ütlen otse, et ma ei mõista kristlasi, kes kuuluvad sotside ridadesse või toetavad mõnes teises erakonnas liberaalse agenda edendamist, kahjustades oma tegevusega otseselt kristlust. Ega vaimulikke ja teolooge, kes oma sõnavõttudes relativeerivad kristlikku õpetust.

Selles olukorras peaksid kirikujuhid jõuliselt esile tõstma ilmutusele tuginevaid printsiipe ja julgustama ristirahvast kristlike väärtuste eest seisma, mitte Exceli tabeliga opereerides aitama põlistada režiimi, mis on kristlusega olemuslikus vastuolus.