„Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein? Tema lausus neile: See on vihamehe töö.“

Tänane Evangeelium tõstatab ühe kõige olulisematest küsimustest, mida inimesed on aegade algusest kuni lõpuni esitanud ja esitavad. Kust tuleb kurjus maailma? Miks hea ja kõikvõimas Jumal lubab olla ja toimida kurjal? Miks lubab ta kannatada süütud inimestel, eelkõige väikestel lastel, kes ise veel mingit pattu pole teinud? Kui Jumal on tõesti hea, aga kurjus eksisteerib ja toimib, siis vahest Jumal pole tegelikult kõikvõimas? Kui Jumal on kõikvõimas, aga kurjus eksisteerib ja toimib, siis vahest Jumal pole tegelikult hea? Kõik need küsimused, mis tekivad inimestel näilisest vastuolust, mis on tõe, et Jumal on kõige Looja, ja fakti vahel, et loodu seas on mitmesugust ja kõige alatumat kurja, saavad paljudele inimestele põhjuseks kahtlustele usus, teistele takistuseks teel usule, kolmandatele õigustuseks mitte uskuda ja mõnedele põhjuseks neil olnud usu kaotamisele, viimast sageli siis, kui nad isiklikult kogevad kurjust tegutsemas.

Enne kui püüda Kiriku õpetusega vastata sellele küsimusele, kust tuleb kurjus, tuleb täpsustada, et me peame selgelt eristama kaht täiesti erinevat liiki kurjust, mille nimetamiseks mõnedes keeltes on isegi erinevad mõisted. Üks on füüsiline kurjus kas mingi eluks hädavajaliku hüve puudumise kujul nagu toit või eluase või mingi elule ohtliku või hävitusliku jõu kohalolek ja toime, näiteks maavärin, metsapõleng või epideemia, ka haigused ja loomulik surm kuuluvad selle alla. Sellest hoopis erinevat laadi kurjus on moraalne kurjus, toimugu see otsesel viisil nagu kellegi püüdlus tappa süütut inimest mingi isikliku kasu eesmärgil, või kaudsel viisil nagu mingi kurja inimliku otsuse tagajärjena toimiv füüsiline kurjus, nagu näiteks eesmärgipäraste manipulatsioonide tagajärjel vallapäästetud majanduslik või põllumajanduslik katastroof ja nälg mõnes riigis. Esimest võime aktsepteerida, mõista ja mingil määral omaks võtta kui kogu loodu ja inimese piiratuse, puuduste ja ebatäiuslikkuse paratamatut kõrvaltulemust. Teist laadi kurjuse olemasolu võime küll teadmiseks võtta, mitte aga mõista, omaks võtta ja heaks kiita, kuna see on irratsionaalne ja vastuolus inimese loomukohaste püüdlustega hüvele, õnnele ja armastusele. Seda vähemalt niikaua, kuni me ise sellist kurja toime ei pane ja siis ratsionaalselt põhjendama ei asu. Seda liiki kurjus, moraalne kurjus, on sõltuvuses mõistusliku olendi teadlikust otsusest teha kurja teisele elusolendile.

Seega küsimus, kust tuleb kurjus maailma, on eelkõige küsimus sellest, kust tuleb moraalne kurjus. Kas see tuleb tõesti Jumalast, kuna Pühakirjas on ju kirjutatud, et Kõik on tehtud tema läbi ja ilma temata ei ole tehtud midagi (Jh 1:3) ja mujal Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt (Fl 2:13)? Kui neis sõnades tõesti väljenduks täielik tõde inimese kurjade soovide, otsuste ja tegude esmapõhjuse kohta, siis oleks ka vaba tahe tegelikult fiktsioon, fiktsioon oleks ka moraalne vastutus, õiglus ja halastus ning õiglane Jumala kohus. Sel juhul Jumal karistaks ju sedasama kurja, mida Ta ise oma tegutsemise läbi inimestes ja inimeste läbi esile kutsus, inimesed aga oleksid tegelikult eelprogrammeeritud biorobotid, ühed programmeeritud hea ja teised kurja rolli täitmiseks. Sisuliselt sellisena käsitleb Jumala kõikehõlmava loova ja valitseva väe ning hea ja kurja suhet islam ning ka kalvinistlik protestantismi haru. Kuid tegelikult ei ole see nii. Need kaks lõiku, või vähemalt nende lõikudest pealiskaudsealt hoomatav mõte, ei väljenda täit tõde kurjuse esmapõhjuse kohta. Juurelgem kasvõi sellesama lõigu sügavamalt peidetud tähenduse üle: Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt. Kui tegutsete kurja nõu kohaselt, siis tegutsete mitte Jumala, vaid kas omaenese või Saatana kurja nõu kohaselt. Jumal ei ole moraalse kurjuse esmapõhjus, selleks oled sina ise või Saatan.

Moraalse kurjuse esmapõhjust inimeses selgitavad teised sõnad Pühakirjas, näiteks järgmised: Ära ütle: „On Issanda süü, et olen taganenud” – sest mida tema vihkab, seda ära tee! Ära ütle: „Tema ise on mind eksitanud” – sest patust meest tema ei vaja. Issand vihkab kõike jäledat, ja see ei ole armas ka neile, kes teda kardavad. Tema lõi alguses inimese ja jättis sellele vaba tahte: kui tahad, siis pead käske, ja jääd ustavaks, kui meeldib. Tema on pannud sinu ette tule ja vee: kumba tahad – siruta käsi! Inimese ees on elu ja surm: kumma ta neist valib, see temale antakse (Srk 15:11–17). Inimese tahtmine ja valik ehk vaba tahe on peamine vastutav põhjus nii moraalse hüve kui moraalse kurja puhul. Jumal lõi inimesele vaba tahte ja valiku võime ning annab võime selle kasutamiseks, annab tahtele isegi lisajõudu oma armu näol selle võime õigeks ja hüveliseks kasutamiseks, kuid Ta ei sunni tahet ei hüvele ega kurjale.

Inimese vaba tahte otsust teha kurja ning Jumala ja inimese osalust selle otsuse tegemises selgitas üks kaasaja tomiste ehk püha Aquino Thomase õpetusele toetuvaid filosoofe, kasutades rikkis taskulambi ja seda taskulampi tema otstarbe kohaselt kasutava inimese näidet. Taskulamp on väliselt korras, patarei on täis ja õigetpidi sees, lambipirn uus ja väliselt terve, mingit silmaga nähtavat defekti pole, inimene, kes antud juhul sümboliseerib Jumala tegevust, vajutab lülitile ja suunab taskulambi valgustust vajavale objektile, kuid ometigi taskulamp ei näita valgust, mida korras taskulamp tegema peaks. Eesmärgipärast toimimist takistav põhjus peitub taskulambis, mis sümboliseerib antud juhul inimest ja see põhjus võib olla üksainus katkine juhe, katkine lüliti, defektne pirnipesa või pirn. Kohandades seda näidet inimese tahtele võivad vaba tahte vale kasutamise põhjuseks moraalselt kurja otsuse tegemisel olla defektid inimese ihades, fantaasias, mälus või mõistuses, mis lõpptulemusena viivad defektse tahteaktini.

Sel viisil osutub moraalse kurjuse põhjuseks olevat Jumala poolt moraalset hüvet valima loodud vaba tahte kuritarvitamine inimese poolt. Tahte teadlikku kuritarvitamist valiku tegemiseks äratuntud moraalse hüve vastu ja moraalse kurja poolt nimetatakse patuks. Paradiisis toimepandud ürgpattu ja suurde hulka isiklikest pattudest on inimese kiusatusse juhtija ning patu sisendajana vähemal või rohkemal määral segatud ka Saatan. Seepärast laseb Jeesus oma tähendamissõnas oma sulaste küsimusele, kust tuleb põllule raihein ehk umbrohi, vastata peremehel ehk Jumalal, et see on vihamehe töö (Mt 13:28). Vihamees ‒ see tähendab esmalt ja põhiliselt Jumala ja inimkonna leppimatu vaenlast, Saatanat ja teda järginud langenud vaime; teiseks, Jumala ja Tema Kiriku suhtes põhimõtteliselt vaenulikke patuseid inimesi, kes külvavad peremehe põllule, see tähendab Kirikusse, mitmesuguste eksiõpetuste nagu modernism ja liberalism, liba-oikumenism ja mitmesuguste pahede nagu kaasajal homoseksuaalsus ja pedofiilia, umbrohuseemet; kolmandaks tähendab see teatud aegadel ja teatud olukordades iga kristlast, kui ta laseb oma hinge põllule külvata või külvab ise tõe, armu ja vooruste heade seemnete sekka mingi eksiõpetuse või pahe umbrohuseemet. Põld aga tähendab nii tervet Kristuse Kirikut kui ka iga kristlase hinge üksikult võetuna, külvatud hea seeme aga Kristuse õpetust ja Tema armu.

Jeesus Kristus on ka selle tähendamissõna andnud meie praktilise õpetamise, rakendamise ja kohaldamise eesmärgil. Sealjuures peame loomulikult vihkama ja vältima moraalset kurjust, kuid mõistma ka kurja funktsiooni või rolli Jumaliku Ettehoolduse lubavates otsustes nii üldajaloos, Kiriku ajaloos kui ka iga üksiku inimese elus ning selle rolliga teatud mõttes leppima. Kurjade hävitamine vastu Jumaliku Ettehoolduse otsust, mida väljendab peremehe tahte teatavakstegemine sulastele, et umbrohul tuleb lasta kasvada koos hea viljaga kuni lõikuseni, ainult rohkendab ja süvendab kurja. Kuri, nii füüsiline kuri kui moraalne kuri, aitab esile tõusta ja tegutsema asuda moraalselt hüvelisel. Teadlik hüve valimine võrdluses kurjaga ning võitlusesse asumine hüve poolel kurja vastu kinnistab iga aktiga meie kalduvust hüvele, tugevdab ja kinnistab meis vooruseid ning kogub meile teeneid ja auhiilgust igaveseks eluks. Kurjuse tegutsemine üha uuemal ja arenenumal kujul aitab headel vooruslikel inimestel mõista ja vihata kogu kurjuse kurjust, mida nad puhtalt teoreetilisel kujul ei mõistaks ega vihkaks.

Kooskõlas selle peremehe ütlusega sulastele, et neil tuleb jätta raihein koos viljaga jätta kasvama kuni lõikusepäevani, on see Jumala Ettehoolduse tahe, et head ja kurjad inimesed jääksid Tema Kirikus omavahel segatuna alles ja tegutsema kuni igaühele Jumalast ettenähtud surma hetkeni, üldises plaanis aga kuni ajaloo lõpuni, Viimse Kohtupäevani. See ei välista muide üldsegi, et üksikuid kurja tegijaid tuleb võimaluse korral ühiskonnas ja Kirikus edasise kahju tegemisel takistada, nende eest avalikult hoiatada, vajalikku võimu omavatel isikutel neid ekskommunikatsiooni läbi headest eraldada ja või muude karistuste läbi, kaasa arvatud seaduslik surmanuhtlus, karistada. Kuid ainult Jumal ise teab kurjusele ja kurjadele ettenähtud rolli, neile lubatud tegutsemisaega ja piire ning seda aega, mil Ta seab neile ja nende tegudele lõpu ning karistab neid, alguses maises elus ja seejärel nende igaveses saatuses. Ainult Jumal on kohtunik, kes karistab või autasustab igaüht õiglaselt kõiki tema avalike ja peidetud kurjade ja heade tegude ning kavatsuste kaalu mõõtes, meie aga ärgem proovigem Jumala kohut maa peal innukalt ennetama või tagant kiirustama hakata. Tegutsegem eelkõige kurja väljajuurimisega omaenese hinges, mis on täielikult meie käes ja on ka meie moraalne kohustus, sest peremehe tahe jätta umbrohi ja hea vili koos kasvama üksikinimese hinge suhtes ei kehti. Oma hinge põllul oleme kohustatud välja juurima, ära põletama või muul sobival viisil hävitama iga väiksemagi märgatud eksiõpetuse või pahe umbrohu ning võimalikult vara, kõige parem vältima selle külvamist ning asendama selle õige õpetuse ja vooruste hea viljaga. Et sedaviisi meie endi hinge põldu harides leiaks selle peremees Issand Jeesus Kristus meie isikliku lõikuse ehk surma päeval sealt eest ainult umbrohust vaba kvaliteetset vooruste ja heade tegude vilja, selles aidaku meid meie hingede vaimulik Ema ja Kasvataja püha Neitsi Maarja! Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Käesolev jutlus peeti FSSPX Tallinna Maarja Puhtaima Südame kabelis 10. veebruaril Issanda aastal 2019 ja avaldati esmalt portaalis katolikuopetus.ee.