Matteuse 20:1–16

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Ühel päeval, kui Jeesus parajasti jüngreid õpetas, tuli Tema juurde rikas noormees sooviga leida pääs Jumalariiki. Jeesus soovitas noormehel müüa ära kõik, mis tal on, ja jagada raha vaestele, et omada  aare taevas. Kuid seda oli natuke palju tahetud. Noormees lahkus kurvalt, kuna oli suure varanduse omanik. 

See juhtum pani jüngrid mõtlema. Nemad olid jätnud maha oma perekonnad, loobunud võrkudest ja karjäärist, et järgneda Jeesusele. Nemad olid teinud seda, mida ei suutnud rikas noormees. Kindlasti kõditas see teadmine jüngrite eneseuhkust, nad pidasid ennast paremaks kui teised. Lihtsameelne Peetrus, kelles ei olnud kavalust, paiskas oma mõtted kohe välja. Ma kujutan ette, kuidas Peetrus, asetanud oma suured kämblad Jeesuse õlgadele, ütleb Talle: “Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud Sulle. Oleks huvitav teada, mida me selle eest tagasi saame.” Jeesus tunnistas, et neile tasutakse nende ohvri eest, kuid samas Ta mõistis, et Ta peab jüngrid paari pügala võrra allapoole tooma. Ta pidi nende täispuhutud eneseõigusest õhu välja laskma. Sellepärast rääkis Ta neile loo töötegijaist viinamäel.

Tähendamissõna alguses kujutatud pilt viinamäest oli kuulajatele sama tuttav nagu meile töö kartulipõllul. Viinamarjasaak küpseb septembri lõpuks ja selle kannul tuleb vihmaperiood. Kui saaki ei jõuta enne vihma koristada, siis see lihtsalt hävib. Kui tegu on suure viinamarja istandusega, siis saagi koristamine on pöörane võidujooks ajaga. Maaomanik tuli turuplatsile, kuhu päevatöölised olid kogunenud, et tööd leida. Ta leppis töölistega tasus kokku ja saatis nad viinamäele. Lihttöölise tavaline päevatasu oli üks teenar, mida ei olnud sugugi palju. Sellest piisas, et perekond sai ühel päeval söönuks. Et tööga õigel ajal lõpule jõuda, tuli peremehel veel kolmel korral käia abiväge juurde kutsumas. Viimased palkas ta lausa tund aega enne tööpäeva lõppu.

Eks see ole meilegi tuttav. Mida kiiremini kartul üles saab, seda kindlam tunne on.

Seni, kuni Jeesuse tähendamissõna kõneleb töötegijate palkamisest ja saagi koristamisest, on kõik lihtne ja arusaadav. Asi pöördub imelikuks siis, kui hakatakse maksma töötasu. Alustati neist, keda viimasena kutsuti. Kujuta ette, kuidas meestel silmad üllatusest pungi läksid, kui selgus, et ühe töötunni eest nad terve päevapalga said. Kas oled sellist suhtumist äri asjades varem näinud? Mina küll ei ole. Ei kolhooside, sovhooside ajal ega nüüd, kapitalismi tingimustes. Maailmas kehtib tava, et palga suurus sõltub sellest, kui palju tööd oled teinud. Me oleme sellega harjunud ja peame seda täiesti loomulikuks ning arvame, et ka taevariigis kehtib selline suhtumine.

Vaatame nüüd neid mehi, kes tulid põllule hommikul vara ja rügasid tööd teha 12 pikka tundi. Nähes, et viimased said tasuks teenari, lootsid nemad saada enam, kui olid kokku leppinud, ja rõõmustasid juba ette. Milline pettumus! Mul on neist tõesti kahju. Mitte sellepärast, et tööandja neid võrdsustas nendega, kes õieti labidatki kätte ei jõudnud võtta, vaid sellepärast, et nad ei mõelnud kokkuleppe peale, vaid lootsid enamat. Aga see on ju nii inimlik. Kadedus on tõesti inimlik. Miks keegi saavutab hulga väiksema vaevaga tulemuse, millele mina pean nii palju aega ja tööd kulutama? See küsimus on ehk paljusid kummitanud ja rahulolematust tekitanud. Ka töötegijad nurisesid majaisanda üle: “Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!” Isand aga vastas ühele nendest: “Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sulle. Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?

Kristliku elu ja kirikliku tööd on nimetatud Issanda viinamäel töötamiseks. See, millest Jeesus tähendamissõnas räägib, puudutab ka meid. Issanda kirikus on põldu harimas erinevatel aegadel usule jõudnud inimesi. On küllalt neid, kes on kogu oma elu pühendanud Issanda teenimisele. Täites Jumala tahet on neil tulnud nii mõndagi ohverdada. Nad on jätnud kõik maha, on loobunud elu mugavustest, et järgneda Jeesusele. Kas ei teki siis paratamatult kiuslik mõte: “Vaata, kui palju ma olen Jumalriigi heaks teinud. Rohkem kui keegi teine.” Siit on vaid väike samm, et pidada end tähtsamaks ja paremaks neist, kes on ohverdanud vähem aega, tööd või raha. Nii juhtus esimeste jüngritega. Nad arvasid , et on väärt suuremat tasu kui need, kes inimlike mõõtude järgi vähem tööd tegid.

Ma arvan, et oleme kõik vähemal või rohkemal määral midagi taolist kusagil hingesopis tunnetanud. Oleme vaadanud oma pühendumisele ja teenimisele ning öelnud endale: “Vaata, selle asjaga olen paremini hakkama saanud kui teised. Olen olnud usin pühakirja lugeja või tubli palvetaja või olen vabatahtlikuna teinud palju armastustööd.”  Nagu esimesed jüngrid, arvame ka meie, et oleme teeninud ära erilise õnnistuse.

Mingit erilist õnnistust ei ole. Kõigile, kes on mingil aja hetkel Jumala kutsele järgnenud, saab osaks võrdne tasu. Selleks on igavene elu jumalariigis. Ei ole nii, et pikka aega kristlaseks olemine annab õiguse minna tagakambrisse ja teised jäävad esikusse. See, kes on olnud kogu elu ustav kirikuliige, saab võrdse tasu sellega, kes on liitunud kirikuga oma elu viimastel aastatel. Tundub ebaõiglane, aga nii see paraku on. Jumalal on täiesti erinev raamatupidamine võrreldes sellega, mida meie kasutame. Ütleb Ta ju ise: “Minu mõtted ei ole teie mõtted.”

Arvata võib, et paljud on üllatunud jõudes taevariiki ja nähes, et nii mõnigi neist, keda peeti põrgu vääriliseks, on samuti jumalariigis. Sel ajal, kui meie kogu hingest Kristust kuulutasime, olid nemad ükskõiksed või lausa vaenulikud kiriku suhtes. See ei tohiks lugeda, et nad kaks või kolm viimast elupäeva usule pühendusid. Meie arust on seda liiga vähe, et taeva jõuda. Teame küll, et Jumal on armuline, kuid sellele vaatamata kipume mõtlema, et arm tuleb ära teenida, et vastavalt meie teenete suurusest sõltub armu suurus.

Täna kuuldud evangeelium räägib vastupidist. Jeesus teeb meile selgeks, et kristlastena pole meil mõtet rääkida tasu teenimisest. Me ei suudaks iial ära teenida seda, mida Jumal annab, ja ei suuda iial maksta küllalt, et tasuda meie lunastus. Igavene elu on Jumala arm, see on kingitus, mis antakse kõigile kes on andnud oma elu Jeesuse kätte ja on teda järginud.

Pühakirja lugedes võib tekkida oht, et kisume mõne teksti üldisest kontekstist välja ja teeme selle järgi järeldusi. Kui tänast tähendamissõna vaatame lahus Jeesuse tervikõpetusest, siis võib jääda mulje, et kõik pääsevad riburada jumalariiki. Nii see siiski ei ole. Ütleb Jeesus ise: “Mitte kõik, kes ütlevad Issand, Issand ei pääse jumalariiki, vaid need, kes teevad mu Isa tahet.” Kui töömehed oleks jäänud turuplatsile heietama majaisanda heast pakkumisest ega poleks siirdunud põllule tööle, siis oleks nad lihtsalt palgast ilma jäänud. Arm on küll kõigile, aga inimene peab selle vastu võtma ja järgima Jeesust Kristust. “Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu,” ütleb Jeesus. Tema on tee ja sellel rännakul nõutakse meilt ka tegusid. Kuid samas ei tohi unustada, et kui tahes suured meie teod ka ei oleks, ei piisa neist igavese elu saavutamiseks.

See, millele kuuldud tähendamissõna rõhu asetab, ei ole miski muud kui ainult aeg. Ei ole vahet millisel ajahetkel sa usule jõudsid, tasu on kõigile üks. Sa võid nüüd täiesti õigustatult küsida,  Miks pean siis mina pingutama ja oma kallist aega kiriku jaoks kulutama kui tasu on üks? Olen parem vait ja märkamatu, las mõni teine teeb kogu töö. Või on hoopis parem, kui ootan lepingu sõlmimisega viimse hetkeni ja järelejäänud minutid surmani veedan kohvipausi nautides. Nii võin jumalariiki sisse lipsata viimsel hetkel, ilma et oleksin pidanud selle heaks tööd tegema. Usun, et meie mõtted ei käi seda rada, muidu oleksime väga kaugel arusaamast, mida tähendab Kristuse järgimine. Jüngriks olemine on eelkõige Jumala tänamine. Oma aja, raha ja oskuste ohverdamisega koguduse töö heaks, me täname Jumalat Tema suure armu eest. See, kes teeb midagi tänutundest, ei mõtle tasule. Ta teab, et kingitus on juba käes. Kristlaste erinev panus jumalariigi töösse sõltub arvatavasti sellest kui suurt rõõmu keegi Taevaisa kingitusest tunneb. Mida suurem rõõm, seda suurem tänu ja pühendumine Jumala teenimisel.

Anthony de Mello raamatus “Linnu laul” on väga õpetlik mõistujutt. Jumalariik on kahe venna sarnane, keda Jumal kutsus jätma kõik, mis neil oli, ja pühendama ennast inimkonna teenimisele. Vanem vend vastas suuremeelselt kutsele, rebis enda südame lahti perekonnast ja oma armsamast. Ta siirdus kaugele maale, kus pühendas ennast jäägitult vaestest vaesemate teenimisele. Segastel aegadel haaras seda maad kristlaste tagakiusamine, misjonär arreteeriti, mõisteti ebaõiglaselt süüdi ja hukati.

Ja Issand ütleb talle: “Hästi tehtud hea ja ustav sulane. Sa oled mind teeninud tuhande talendi väärtuses, ma annan nüüd sulle miljard talenti vastutasuks. Mine oma Issanda rõõmusse.”

Noorema venna vastus kutsele ei olnud sugugi nii suuremeelne. Ta otsustas ignoreerida seda ja minna oma teed. Ta kosis neiu, keda armastas. Ta nautis õnneliku abielu. Ta äri õitses ja temast sai lõpuks kuulus ja rikas mees. Vahetevahel jagas ta armuande vaestele. Kui tuli tema kord surra, siis Issand ütles temalegi: “Hästi tehtud hea ja ustav sulane! Sa oled mind teeninud 10 talendi väärtuses, ma annan nüüd sulle miljard talenti vastutasuks. Mine oma Issanda rõõmusse.”

Vanem vend oli üllatunud, kui kuulis, et noorem sai sama tasu, mis temale anti. Aga ta oli rõõmus ja ütles Issandale: “Ma tean nüüd, mis tähendab sinu arm. Aga siiski kui mul tuleks elada maapealne elu otsast peale, valiksin ma täpselt sama tee, mida ma sinu nimel käisin.” Aamen.