1972. aastal ilmus teadusajakirjas Philosophy and Public Affairs USA filosoofi Michael Tooley essee „Abort ja beebimõrv“[1], kus autor arutleb selle üle, millistele tingimustele peab organism vastama, et tal oleks õigus elada. Tooley definitsiooni järgi on organismil vankumatu õigus elule ainult siis, kui tal on endast ettekujutus kui jätkuvate kogemuste ja teiste mentaalsete olekute subjektist ning usub, et ta on ise selline jätkuv olemusvorm. Tooley jõuab järeldusele, et inimloode ja vastsündinud beebi neid tingimusi ei täida ning seega pole neil ka õigust elule, mis tõttu on nende tapmine moraalselt täiesti vastuvõetav. Samas kontrastiks toob autor välja, et täiskasvanud loomadel on need tingimused olemas ja seega omavad nad täielikku õigust elule.
Tooley ei ole ainus teadlane, kes arvab, et sünnijärgne abort on hea mõte. 2012. aastal ilmus ajakirjas Med Ethics Austraalia teadlaste Alberto Giubilini ja Francesca Minerva teadusartikkel pealkirjaga „Sünnijärgne abort: miks peaks beebi elama?“[2], mille autorid arutlevad selle üle, et loode ja vastsündinu ei ole veel isikud. Nii loode kui vastsündinu on ainult potentsiaalsed isikud ja see on faktina moraalselt tähtsusetu. Teisisõnu ei ole aborti tehes vaja muretseda selle üle, et lootest või vastsündinust kasvaks ellu jäämise korral kunagi täisväärtuslik inimene, see on täiesti ebaoluline.
Giubillini ja Minerva väidavad, et samad põhjused, mis on loote aborteerimise aluseks, peaksid olema piisavad ka imiku surmamiseks. Veelgi enam, autorid väidavad, et vastsündinu tapmine peaks olema eetiliselt aktsepteeritav igal sarnasel juhul, kui on lubatud teha aborti. Näiteks, kui sünnituse käigus saab laps trauma, mis tema edaspidist elu segaks, kui lapse väärareng selgub alles peale sünnitust, aga ka majanduslikud põhjused, suhtedraamad jms tervisega mitteseotud põhjused. Sünnijärgne abort oleks lahenduseks sellistele Downi sündroomiga lastele, kelle haigust ei suudetud rasedusaegsete uuringute käigus avastada. Samas väidavad teadustöö autorid, et terve loote puhul ei ole fakt, et lootest kunagi normaalne inimene kasvab, abordist keeldumise põhjuseks, järelikult peaks olema sünnijärgne abort lubatud ka hea tervisega lapse puhul. Aga miks selles artiklis loodet ja imikut isikuks ei peeta? Giubillini ja Minerva ütlevad, et isikuks loetakse indiviidi, kes on võimeline panustama ise enda heaollu mingit alusväärtust, millest ilmajäämine tähendaks talle kaotust. Ehk teisisõnu saab indiviidist isiks siis, kui ta suudab enda eest hoolitseda ja lihtsalt inimeseks sündimine ei anna kellelegi otsest õigust elule.
Mõlema teadustöö autorid ei võta käsitlusse üldse hinge olemasolu. Nende sõnul ei ole lootel ja beebil hinge, inimene on elu alguses lihtsalt rakukogum, natuke vanemaks saades ka isik, aga millal ning kuidas see müstiline isik nende meelest tekib ja kujuneb, on analüüsidest välja jäetud.
Sünnijärgse abordi mõiste on jõudsalt laienenud
Wake Forest Ülikooli Pro Humanitate Instituudi direktor Melissa Harris-Perry on öelnud, et vastsündinud laps ei ole elus, tema elu algab siis, kui vanemad on seda otsustanud[3]. See tähendab, et vanematel on õigus oodata ja vaadata, kas laps käitub hästi, on sobiva välimusega, ei nuta palju jms ning siis otsustada, kas soovivad talle eluõiguse anda. Samas võib vanemate otsus kuulutada oma laps elusaks juhtuda radikaalse vasakpoolse väändunud eetikanormi kohaselt alles aastaid peale lapse sündi. Harrys-Perryga samu seisukohti jagavad abordipooldajad nõuavad sünnijärgse abordiõigust kuni lapse kolmanda eluaastani[4].
Kui USA ülikoolides töötavad Harrys-Perry maailmavaatega inimesed, siis ei ole midagi imestada, kui järjest rohkem üliõpilasi toetab sünnijärgse abordi ideed[5]. Pro Life organisatsioonide esindajad räägivad, et kohtavad ülikoolides järjest enam tudengeid, kes lisaks sünnijärgse abordi seadustamisele nõuavad ka selle tegemise õigust kuni lapse nelja-viie aastaseks saamiseni põhjusel, et enne seda ei ole nad veel isiksused[6]. Vähe sellest, progressiivsemad vasakpoolsed üliõpilased on nõudnud sünnijärgse abordi õigust isegi kuni lapse seitsme aastaseks saamiseni[7], sest alates sellest vanusest võib last pidada intellektuaalseks olendiks ning enne seda pole ta täisväärtuslik inimene. Keskmine vanus, millest sünnijärgse abordi ülempiirina räägitakse on neli.
Kust on sünnijärgse abordi idee alguse saanud?
Seitsmes riigis võib seaduslikult teha hilist aborti[8] (late term abortion) ehk katkestada rasedust hiljem kui 22. rasedusnädalal[9], mida peetakse enneaegse lapse ellujäämise piiriks väljaspool emaüsa[10]. Nende riikide hulka kuulub ka USA, kus on üks liberaalsemaid abordipoliitikaid maailmas. 2019. aasta jaanuaris võeti New Yorki osariigis vastu äärmuslik abordiseadus, mis lubab selles osariigis aborti teha kuni sünnihetkeni[11]. USA-s sooritatakse igal aastal rohkem kui 18 000 hilist aborti[12], mis tehakse täiesti tervetele sündimata beebidele. Rohkem kui 50 kolmanda trimestri aborti päevas näitab, et tegemist ei ole mõne hullu üksikjuhtumiga vaid see on massiline tegevus.
Paljud hilised looted aborteeruvad elusalt. USA seadused näevad ette, et kui loode jääb abordi käigus ellu, siis tuleb ta viivitamatult haiglasse ravile viia[13]. Abordikliinikutes töötanud vilepuhujad aga räägivad, et elusatel abordijäänustel keeratakse käega pea otsast[14]. Elusaid beebisid on pandud ka koos teiste abordijäänustega jäätmekotti ja prügikasti või jäetakse lihtsalt üksinda surema[15]. Sisuliselt de facto tehakse sünnijärgseid aborte juba praegu iga päev, kuigi neid oleks hetkel õigem nimetada abordijärgseteks abortideks.
Kui salakaameraga varustatud ajakirjanik, kes teeskles abordijäänuste ostjat, küsis Planned Parenthood’i abordiarstilt dr DeShawn Taylorilt, mida ta teeb siis, kui loode on peale aborti elus, sai ta vastuseks, et kõik sõltub sellest, kes on sinuga sel hetkel ühes ruumis[16]. Ümber seletatult tähendab see seda, et kui assistendiks juhtub seadusekuulekas kolleeg olema, tuleb laps haiglasse viia, kui on aga lojaalne töökaaslane, siis võib beebil pea otsast keerata. Abordijäänustega tehakse kõva äri[17], ravimitööstus vajab neid katseteks ja ravimite valmistamiseks[18]. Mitmed endised abordiarstid on ausalt öelnud, et keegi ei tee seda tööd selleks, et aidata naisi, vaid ikka raha pärast.
Miks me nendest õudustest üldse räägime?
Sest kõik trendid, ka veidrad ja kahjulikud, jõuavad Eestisse viivitusega. Karta on, et ultraliberaalsed jõud võtavad varsti geiagenda kõrval üles pedofiilia legaliseerimise[19] ja abordiseaduste liberaliseerimise teemad. Ühiskond peab selleks valmis olema, et õigeaegselt ja tõhusalt vastu hakata. EKRE lubab, et Eestis abordipoliitikat ei liberaliseerita ning selliseid õudusi nagu hiline abort ja sünnijärgne abort ei võeta üldse arutluselegi. Aborte päris ära keelata ei saa, sest alati on olukordi, kus on ainult halvad ja veel halvemad valikud. Me saame aga hea seista selle eest, et aborti ei võetaks lihtsalt pereplaneerimise vahendina.
Kuidas vähendada sündimata laste elude hävitamist?
Kõige olulisem on suurendada seksuaalkasvatuse osakaalu noorte seas ning miks mitte pidada loenguid ka keskealistele. Uuringud on näidanud, et tugev seksuaalharidus on üks efektiivsemaid meetodeid soovimatute raseduste vältimiseks.
Teiseks tuleb luua süsteem, kus kõik rasedust katkestada soovivad naised (koos lapse isaga) peavad kohustuslikus korras läbima psühholoogilise ning sotsiaalnõustamise. Kaaluda võiks ka võimalust kaasata nõustamise protsessi vaimulik. Praegu peaksid kõik naised saama enne aborti tervisenõustamist, kuid sellest ei piisa ning pole kindel, kas sedagi korralikult läbi viiakse.
EKRE kindel seisukoht on, et abort peab olema 100% aborditegija enda rahastada. Riiklikult rahastataks ainult meditsiinilisel näidustusel aborte, kui ema ja/või loote elu on ohus, intsesti korral ning siis, kui loode on vägistamise tagajärg ja vägistamise kohta on tehtud politseile ka avaldus.
Samuti tuleb leida lahendus naistele, kes aborti teha ei soovi, kuid ei saa või ei suuda last ise kasvatada. Hetkel kehtivad seadused ei võimalda vanemlikest õigustest loobuda. Saab küll avaldada soovi anda laps lapsendamiseks, kuid ametnikud püüavad pigem bioloogilisi vanemaid ümber veenda ja suruvad lapse koju kaasa. Sedasi on jäetud peredesse elama vastsündinud, kes ei olnud oodatud ja kelle eest vanemad hoolitseda ei soovi. Nii mõnelegi lapsele on see väga kurvalt lõppenud. Tuleb tekitada seaduslik võimalus sünnitusmajas imikust loobumiseks ja/või panna sünnitusmajadesse beebikastid, kuhu emad saavad anonüümselt oma soovimatu lapse tuua. Sellised kastid on olemas näiteks Läti sünnitusmajades ning iga paari aasta tagant mõni laps sinna tuuakse.
Kuigi USA oma abordipoliitikaga on halb eeskuju, on seal siiski ka midagi, mis väärib kaalumist. USA-s saab rase naine, kes on otsustanud, et aborti teha ei soovi, kuid last kasvatada ka mitte, lapsendamisagentuuri kaudu valita ise perekonna, kellele oma lapse lapsendamiseks annab[20]. Tihti on tulevane pere kaasatud lapse ootusesse kogu raseduse perioodi vältel ning uued vanemad viibivad sünnituse juures. Miks mitte pakkuda ka Eestis sellist lapsendamise võimalust?
Lõpetuseks üks õpetlik lugu elust enesest
Kanada laulja Justin Bieber’i ema tahtis rasedust katkestada, kuid mõtles kliiniku uksel ümber. Vaatamata sellele, et naisel oli tol hetkel väga raske eluperiood, otsustas ta lapse ilmale tuua ja üles kasvatada. Nüüdseks on saanud Justinist miljonite tütarlaste lemmik ning ta on müünud miljoneid singleid.
Kadri Vilba on Tallinna Linnavolikogu EKRE fraktsiooni nõunik, Nõmme-Mustamäe ringkonna juhatuse liige ja kolme lapse ema. Siinne artikkel avaldati esmalt portaalis Uued Uudised.
[1] Tooley, M., „Abortion and Infanticide“, Philosophy and Public Affairs 1972, Vol. 2, No. 1, pp. 37-65
[2] Giubilini, A., Minerva, F.“After-birth abortion: why should the baby live?“, Journal Med Ethics 2013, No. 39, pp 261-263. Esmakordselt ilmus 2012. a veebiväljaandes
[3] Adams, M., „MSNBC host says newborn infants don't count as 'alive' unless parents decide they do; infanticide is the new abortion“, Natural News 29.07.2013
[4] Adams, M., „MSNBC host says newborn infants don't count as 'alive' unless parents decide they do; infanticide is the new abortion“, Natural News 29.07.2013
[5] McArdle, M., „TRENDING: More college students support post-birth abortion“, The College Fix, 29.10.2014
[6] Ibid.
[7] McArdle, M., „UPDATE: More proof that more college students support post-birth abortion“, The College Fix, 08.01.2015
[8] Gardener Welby, W., „Is U.S. nearly alone in allowing late-term abortions? Not exactly“, Politifact Texas 05.11.2015
[9] Mõned allikad annavad loote ellujäämise piiriks väljaspool emaüsa 20. nädal ja mõned allikad 22. nädal. Eestis on piiriks 22. nädal.
[10] Hilisel abordil ei ole korralikku definitsiooni. Mõned allikad loevad hiliseks abordiks ka aborti alates 14. nädalast.
[11] Vaher, M., New Yorgis võeti vastu äärmuslik abordiseadus, Objektiiv 25.01.2019
[12] Anwar, M., „The truth about late-term abortions“ The Daily Dot. 23.12.2016
[13] USA-s võivad osariigiti olla seadused pisut erinevad, näiteks Arizona osariigis peab hilise abordi juures viibima isik, kes oskab anda elusalt aborteerunud lapse meditsiinilist abi.
[14] Youtube’i kanal Life Dynamics Inc. „Abortion Clinic Employees -- "Babies born alive daily."“
[15] Novielli, C., „Are babies left to die when they survive abortion? The horrifying true stories“ Life Site, 11.04.2017
[16] Youtube’i kanal The Center for Medical Progress. „Planned Parenthood Abortionist: "Pay Attention to Who's In the Room" to Deal With Infants Born Alive“
[17] Youtube’i kanal The Center for Medical Progress. „StemExpress Bonus Payments for Aborted Baby Parts at Planned Parenthood“
[18] UU: „Abordid ei ole ainult naiste valik, vaid ka mitmete sihtgruppide materiaalne huvi“ 29.06.2018
[19] Cummings McLean, D., TEDx speaker: ‘Pedophilia is an unchangeable sexual orientation,’ ‘anyone’ could be born that way Life Site, 18.07.2018
[20] https://achildsdream.org/the-adoption-process
