Kõik inimesed ei tea, miks palvetatakse. Sageli arvatakse, et palvetamine on oma vastutuse veeretamine Jumala peale. Kui ise ei viitsi teha, siis palun Jumalat, et Tema asjad korda ajaks. Mõned mõtlevad, et palve on lihtsalt kiirustava ja stressis inimese mõttemaailma rahustamine. Ekslikult peetakse palvetamist ka kombetäitmiseks, millel puudub tegelik tähendus ja mõju. Sellepärast on oluline teada – miks me palvetame.
Alguses on häda
Palve algab inimese vajadusest ja otseselt hädast. Keegi võib pidada seda isekaks, et inimene läheneb Jumalale alles siis, kui on hädas. Kas see pole mitte teeseldud vagadus ja karkude otsimine? Vastupidi! „Jumala jaoks on hädas olemine tõe tund. Just hädas Jumal avaldab ennast ja just siis laseb Ta endale läheneda.“ (Eero Huovinen)
Meil mitte ainult et on luba hädas olles Jumala juurde tulla, vaid meid eraldi lausa kutsutakse selleks: „Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!“ (Ps 50:15)
Lõpus on tänu
Kuidas siis austada Jumalat, kes tahab palves kuulda meie hädast ja meid aitab. Ka seda kirjeldab sama psalm: „Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!“ (Ps 50:23)
Oma hädast kisendav inimene annab Jumalale palves au juba enne, kui Jumal jõuab meile vastata. See tundub päris uskumatu – pisuke inimene saab kõiksuse Looja ja Valitseja ette tulla kõikide asjadega. Ta on väga huvitatud meie kõige väiksematestki rõõmudest ja muredest. Sellepärast liidame oma palvega alati tänu ja ülistuse Jumalale.
Paluge, ja teile antakse
Miks me peame esitama Jumalale oma soove, kui Ta juba ette neid niigi teab? Kas Jumal ei tegutse ilma, et Talle oma soovidest räägime? Või seisneb palvetamise mõte hoopis palvetaja muutmises?
Ei, palvetamisel on varjatud tähendus nende asjade ja inimeste jaoks, kelle eest me palvetame. Piiblis öeldakse muuhulgas: „Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal.“ (Jk 5:17–18) Seega tegutseb Jumal püsiva palve järgi, kui see ühtib Tema kavatsustega.
Milliseid palveid Jumal kuuleb?
Jumal kuuleb usklike kõiki palveid. Kuid Ta vastab üksnes neile palvetele, mis on kooskõlas Tema tahtega: „Ja see ongi see julgus, mis meil on Tema ees, et kui me midagi Tema tahtmist mööda palume, siis Tema kuuleb meid. Kuna me teame, et Ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme Temalt palunud.” (1Jh 5:14–15)
Jumal kuuleb kindlasti neid palveid, mis sisalduvad Piiblis. Ta on andnud need meile oma Sõnas ning oma palves anname me need Talle tagasi. Kindlasti on Jumalale meelepärane Meie Isa palve. Samamoodi on Jumalale meeltmööda, kui me palume Temalt andeks oma patte. Kindlasti kuuleb Jumal ka palvet: „Sündigu Sinu tahtmine.”
Palve võrratu ülesanne
Piiblis kutsutakse meid üles palvetama üksteise eest: „Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks!“ (Jk 5:16) Eestpalve on koguduse üks olulisemaid ülesandeid, ehkki sageli jääb see nähtamatuks. Palves saame ma kanda üksteist Lunastaja ette, nagu tegid seda halvatud mehe sõbrad (Mk 2:3–4).
On oluline, et peame palves meeles neid inimesi, kes ei tunne Kristust, et ka nemad astuksid taevateele. Samuti tuleb meil paluda oma koguduse, selle liikmete ja karjaste eest: „Palvetage ühtlasi ka meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust.“ (Kl 4:3)
Palvetamine pole meile mitte rõhuv koorem, vaid rõõmustav võimalus. Palves saame me osaleda Jumala töös, mida Ta teeb oma loodute ajalikuks ja igaveseks hüvanguks. Võta ka sina sellest osa!
Tõlkinud Illimar Toomet
