Ameerika Ühendriikide rajamist (1776) ja Prantsuse revolutsiooni (1789) on peetud vabamüürlike salaseltside sepitsuseks, sest mõlemas ajaloosündmuses läbi murdnud „aegade uus kord“, novus ordo seclorum, kuulutas vana korra, vana režiimi (pr ancien régime) lõppu. Selles uues ühiskondlikus elukorralduses on nähtud vabamüürlike ideaalide teostumist. Juuresoleval pildil näeme Ameerika esimest presidenti, vabamüürlast George Washingtoni koos Marylandi vabamüürlaste suurmeistri Joseph Clarkiga asetamas 18. septembril 1793 massoonliku rituaali käigus nurgakivi Kapitooliumile, USA parlamendihoonele. Seega on põhjust küsida, millist rolli etendas vabamüürlus toonastes sündmustes, sealhulgas Ameerika Ühendriikide sünni juures.

Inimese vabastamise projekt

Konservatiivsed ja traditsionalistlikud ringkonnad on seostanud vabamüürlasi kristliku, täpsemalt katoliikliku Euroopa vastu suunatud revolutsioonilise liikumisega, mille lipukirjaks on vabaduse, võrdsuse ja vendluse printsiip. Seevastu vabamüürlikud autorid armastavad rõhutada, et vabamüürlaste seas oli väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesi – monarhistidest revolutsionäärideni. Samuti lükkavad nad tagasi nn vandenõuteooriad, mis süüdistavad vabamüürlasi kulisside taga riikide poliitika ja elukorralduse suunamises. Samas nad ei eita, et vabamüürlus oli tihedalt seotud suundumusega, mille tulemusena kujundati ümber lääne tsivilisatsiooni alused. Vabamüürlasest ajaloolane Tim Wallace-Murphy märgib, et vabamüürlased on mänginud otsustavat rolli võitluses vabaduse, rahvusliku sõltumatuse ja ülemaailmse demokraatia eest (Wallace-Murphy, lk 84).

Rohkem kui tuhat aastat püsis Lääne-Rooma pärandist välja kasvanud Euroopa katoliiklikuna. 16. sajandi reformatsioon lõhestas Euroopa usulis-ideoloogiliselt ning Euroopa mattus veristesse konfliktidesse. Jumala- ja usukeskse Euroopa asemele tuli üha enam inimkeskne ja maist vabadust kuulutav Euroopa. Deistid pagendasid Jumala maailmast, tunnistades üksnes maailma asjadesse mittesekkuva, osavõtmatu Looja printsiipi. Hingeõndsuse ehk igavese elu taotlemise asemel muutus oluliseks maine eneseteostus. Senine ühiskondlik-poliitiline kord jäi sellele, mida tajuti progressina, jalgu.

Kui rääkida viimaste sajandite domineerivatest suundumustest Lääne kultuuriruumis, siis võiks seda nimetada tungiks vabaduse suunas. See on inimese vabastamise projekt – inimese vabastamine vaimulikest (kirik, religioon) ja seisuslikest (aristokraatia) eestkostjatest ning mida edasi, seda enam ka muudest rõhuvate ja piiravatena tunnetatud nähtustest. Vabadus ühes võrdsusega on üks tänapäeva läänelikest või euroopalikest väärtustest.

Seevastu kirik on meelde tuletanud, et vabadust kasutades tuleb järgida kõlbelist hüve ning taotleda kõrgeimat eesmärki. „Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss. Ning just nimelt sellisest hoiakust ja meelelaadist tuleneb liberalismi põhieksitus,“ kirjutas paavst Leo XIII 1888. aastal ringkirjas Libertas, praestantissimum.

Vabamüürlus ja valgustus

18. sajandi valgustusliikumist iseloomustas vankumatu usk inimmõistusesse ja mõistuspärasesse kriitikasse (eelarvamuste, ebausu jne aadressil). Valgustajate ideed ja ettepanekud lähtusid mõistusest, mitte religioossetest uskumustest ja dogmadest. Samal sajandil jõuliselt esile kerkinud vabamüürlus näis jagavat paljusid valgustuse „progressiivseid“ veendumusi, ent tundis samal ajal huvi muistsete esoteeriliste teadmiste ja rituaalide vastu. Ühiseks jooneks valgustusliikumisega oli kaugenemine klassikalisest kristlusest ja selle ilmutusele tuginevast Jumala- ja inimese-käsitusest. „Oma suunitluselt valgustusega paljuski sarnaseid eesmärke järgis vabamüürlus, mis tahtis oma salaloožides, väljaspool riiki ja kirikut, kujundada moraalselt täiuslikku inimest,“ kirjutab ajaloolane Indrek Jürjo (Jürjo, lk 129).

Kuigi vabamüürlased otsivad oma juuri iidsetest aegadest, sai massoonlik praktika kirikuloolase Diarmaid MacCullochi sõnul alguse 16. sajandi lõpupoole Šotimaal reformeeritud (kalvinistliku) kristluse rüpes ning protestantlik Šotimaa Kirik, mis ilmutas küll kasvavat huvi nõiaprotsesside vastu, ei näinud selles probleemi. 1717. aastal ühinesid inglise vabamüürlaste ühendused esimeseks suurloožiks, mille asukohaks sai London. Seda sündmust peetakse oluliseks teetähiseks vabamüürluse ajaloos. Järgneva 30 aasta jooksul levis vabamüürlus üle Euroopa ja jõudis peatselt ka kolooniatesse väljaspool Euroopat. 18. sajandi lõpupoole kuulus vabamüürlaste hulka suur osa prantsuse vaimuinimeste koorekihist, nende seas Euroopa valgustusliikumise juhtfiguur Voltaire ehk François-Marie Arouet, kes oli äge antiklerikaal. 19. sajandiks oli vabamüürlusest saanud üleilmne organisatsioon (MacNulty, lk 78).

MacCulloch märgib, et vabamüürluse seotus reformeeritud kristlusega tingis vaenuliku hoiaku katoliku kiriku suhtes ning kui vabamüürlikud loožid levisid riikidesse, kus katoliiklus oli tugev, võtsid nad omaks antiklerikaalse hoiaku (MacCulloch, lk 771–772). Vabamüürlasest autor Wallace-Murphy väidab vastupidiselt, et vabamüürlaste antiklerikaalse hoiaku kutsus esile nimelt katoliku kiriku lakkamatu vastuseis (Wallace-Murphy, lk 94). Igatahes erinevalt protestantismist kujunes katoliku kiriku suhtumine vabamüürlusse negatiivseks. Alates Clemens XII-nda bullast In eminenti apostolatus (1738) on paavstid vabamüürluse korduvalt hukka mõistnud ning keelanud katoliiklastel ekskommunikatsiooni ähvardusel kuuluda massoonlikesse ühendustesse. Protestantlikes riikides võis aga vabamüürlusse kuuluda isegi monarhe ja kõrgeid kirikutegelasi (luterlasi, anglikaane).

Revolutsioon ja uus ühiskondlik kord

Valgustussajand päädis Prantsuse revolutsiooniga, mis algas 1789 ja uppus kiiresti verisesse terrorisse. On väidetud, et see polnud üldsegi vabamüürluse eesmärk või soov ja on toodud ka näiteid, et mõned vabamüürlased distantseerisid end terrorist (näiteks Ameerika kolooniate iseseisvumises osalenud markii de Lafayette). „Suur Prantsuse revolutsioon tähendas vabamüürluse kriisi. … Kontrrevolutsioonilistes ringkondades levis seisukoht, et revolutsiooni tegid vabamüürlased, et Robespierre oli vabamüürlane. Sel pole aga mingit dokumentaalset alust,“ leiab Juri Lotman. „Revolutsioon muidugi tühistas rahumeelse progressi idee. See muutus naeruväärseks ja jõuetuks. Usk progressi kahanes mõneti.“ (Lotman, lk 235)

Prantsuse revolutsiooni tegelastest kuulusid vabamüürlaste hulka Orléans’i hertsog Louis Philippe, liberaal, kuninga nõbu ja vabamüürlaste looži Grand Orient de France suurmeister, juba mainitud markii de Lafayette (täisnimega Marie-Joseph Paul Yves Roch Gilbert du Motier), krahv Mirabeau (Honoré Gabriel Riqueti), Georges Jacques Danton, Jean-Paul Marat. Pole teada, kas väejuht ja hilisem keiser Napoleon Bonaparte oli vabamüürlane (seda on arvatud), kuid kindlasti olid seda tema neli venda, kes said kõrged positsioonid nii Napoleoni valitsetud Euroopas kui vabamüürluses.

„Tänu sellele, et vabamüürlased osalesid Prantsuse revolutsioonis, on paljud tänapäeva autorid hakanud vabamüürlust seostama revolutsiooniliste ideaalidega ning väidavad, et revolutsiooni taga olid just vabamüürlased,“ kirjutab vabamüürlasest ajaloolane David Harrison ja esitab vastuväite, et tolle aja vabamüürlike tegelaste eripalgelisus ei näi seda kinnitavat, vaid osutab pigemini Prantsuse revolutsiooni keerulisusele ja erinevatele poliitilistele ideedele. Kindlasti pole lihtne veenvalt osutada mingile rühmitusele revolutsiooni taga, ent samas tõdeb ka Harrison ise, et kustahes 18. sajandil leidis aset revolutsioon, seal polnud vabamüürlased kaugel.

Vabamüürluse roll Ameerika Ühendriikide loomises

Kuid juba 1776. aasta juulis, 13 aastat enne Prantsuse revolutsiooni algust, olid Ameerika kolooniad enese Suurbritanniast sõltumatuks kuulutanud. Euroopast pärit sisserändajate loodud uus riik – Ameerika Ühendriigid – rajati valgustusajastu liberalismi ja demokraatia ning religioosse sallivuse põhimõtetele, mida kultiveeris ka vabamüürlus. Mitch Horowitz tõstab vabamüürluse puhul kõige radikaalsemana esile nägemust ühisest riigist, mis kätkeb endas erinevaid usutunnistusi. (Vabamüürlaste tolerants religiooniküsimustes oli seotud nende hulgas levinud veendumusega, et usulist tõde võib leida erinevates kultuurides.)

„Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate nõusolekul,“ seisab Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonis, milles visandatakse uus nägemus inimesest ja riigivõimu allikast. Tänapäeval on need põhimõtted lääne tsivilisatsiooni aluseks ja neid võib pidada läänelikeks väärtusteks.

Deklaratsioonile alla kirjutanud meestest (neid oli kokku 56) teadaolevalt üheksa (16 protsenti) olid vabamüürlased. „Põhiliste poliitiliste ja ühiskondlike arengusuundade uurimine viib üllatava äratundmiseni, et mitmesuguste uuendusmeelsete liikumiste juhid 18.–19. sajandil olid kas vabamüürlased või vähemalt vabamüürlikust mõtteviisist mõjutatud inimesed,“ kirjutab ilmse uhkustundega vabamüürlasest ajaloolane Tim Wallace-Murphy, kes ühelt poolt kummutab vabamüürlaste vandenõuga seonduvaid süüdistusi ning teisalt tõstab esile nende suurt panust liberaalse ja demokraatliku ühiskonna kujunemisse.

Ta jätkab: „Kui me aga uurime vabamüürlaste tegelikku osalust ühiskondliku ja demokraatliku progressi liikumises, saame aukartustäratava nimekirja, millesse muuhulgas kuuluvad Ameerika Iseseisvussõda, Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni loomine, paljude Lõuna-Ameerika riikide vabastamine rõhuvast koloniaalvõimust, Itaalia ühendamine ning lõputegemine paavsti ilmalikule türanniale.“ (Wallace-Murphy, lk 85)

Ameerika Ühendriikide konstitutsioon valmis 1787. aastal. Wallace-Murphy järgi realiseerus vabamüürlaste mõju „ühiskonna hüvanguks Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni näol. Demokraatia, vabaduse kaugelekõlav kinnitus ja inimõigused on selle vabamüürluseharu tõeline ja kestev vaimne pärand, kuna paljud Ameerika põhiseaduse loojatest ja allkirjastajatest olid kas vabamüürlased või roosiristlased, sealhulgas George Washington, Benjamin Franklin, Thomas Jefferson, John Adams ja Charles Thomson.“ (Wallace-Murphy, lk 62) (Teadaolevalt on vabamüürlusse kuulunud 14 USA presidenti: George Washington, James Monroe, Andrew Jackson, James K. Polk, James Buchanan, Andrew Johnson, James Garfield, William McKinley, Theodore Roosevelt, William Taft, Warren Harding, Franklin Delano Roosevelt, Harry Truman ja Gerald Ford.)

Wallace-Murphy üritab tõrjuda või pehmendada etteheidet, et kuulumine vabamüürlaste hulka on Ameerikas ja Euroopas kõrge poliitilise ametikoha eeltingimuseks, vastuväitega, et vabamüürlaste ridadesse kuulub inimesi kõigist ühiskonnaklassidest, sealhulgas palju aristokraate, professionaale ja haritlasi. „Seepärast pole üllatav, et ajaloolises kontekstis on vennaskonda kuulunud suur hulk potentsiaalseid ja tegelikke poliitikuid ja riigipäid. George Washingtonist Gerald R. Fordini on Ameerika Ühendriikidel olnud väidetavalt 14 vabamüürlasest presidenti. Iseseisvusdeklaratsioonile kirjutas alla üheksa vennaskonnaliiget ja pärast Iseseisvussõda avaldas vabamüürlik mõtlemine tugevat mõju dokumendile, mida praegu peetakse demokraatia kõrgeimate ideaalide kehastuseks – Ameerika Ühendriikide konstitutsioonile,“ kirjutab Wallace-Murphy (lk 90).

Mõistagi ei tasu selles kahelda, et vabamüürlased (nii USAs kui mujal) on seadnud eesmärgiks kutsuda enda hulka erinevate ühiskonnaklasside ja elukutsete esindajaid, mitte ainult neid, kes kuuluvad poliitiliste otsustajate ridadesse. Aga seda suurem mõju peaks vabamüürlusel ühiskonnas olema. 20. sajandi alguses oli USAs 3 miljonit vabamüürlast (MacNulty, lk 78).

Vabamüürlikud sümbolid USA riigipitsatil ja rahatähel

Kui on selge, et Ameerika Ühendriikide rajamise ja uue riigi alusprintsiipide sõnastamise juures oli tegev üsna suur hulk mehi, kes kuulusid vabamüürlusse, siis näib, et segasem on lugu vabamüürlikuks peetud sümbolitega.

Vabamüürlusele viitavaks on peetud lõpetamata püramiidi ja selle kohal asuva kõikenägeva silma kujutist Ameerika Ühendriikide suurel riigipitsatil koos ladinakeelse tekstiga Annuit coeptis ja Novus ordo seclorum. Hiljem jõudis kirjeldatud kujund ka ühedollarilisele rahatähele. Sümboolika kujundas 1782. aastal kunstnik William Barton, lõplik kujundus pärineb endiselt ladina keele õpetajalt Charles Thomsonilt, kes sõnastas ka tekstid. Muide, Bartoni kavandis olid kõnealuste fraaside asemel sõnad Deo favente, „Jumala soosingul“, ja Perennis, „igavene“, kuid Thomson asendas need. Öeldavasti polnud Thomson vabamüürlane.

Esimene fraas annuit coeptis tähendab „[Jumal] kiidab heaks (on heaks kiitnud) [meie] ettevõtmise“ ja see näib olevat inspireeritud Vergiliuse poeemist „Aeneis“, kus eepose nimikangelase poeg Ascanius palub: „Iuppiter omnipotens, audacibus adnue coeptis“ („Kõikväeline Jupiter, soosi mu julget ettevõtmist“). Moto novus ordo seclorum tähendab „uus kord aegadeks“ (täpsemalt „aegade uus kord“) ning see on samuti inspireeritud Vergiliusest.

Mõlemat fraasi kokkuvõttev mõte on, et kõigekõrgema heakskiidul luuakse tulevasteks aegadeks uus riiklik ja ühiskondlik kord, mis erineb seni olnust. Tõenäoliselt on silmas peetud vabadusel ja võrdsusel püsivat ühiskondlikku korda, mis sellisena vastandub seisuslikule vanale korrale. Keskaja kristlased lugesid haritud pagana Vergiliuse poeemi kui Kristuse ja koos Temaga saabuva uue ajastu ettekuulutust. Thomson pidas kahtlemata silmas vabadusele rajatud Ameerika ajastu algust, nagu see väljendus Iseseisvusdeklaratsioonis. Kui on soov tõlgendada seda viitena uuele (humanistlik-antikristlikule) maailmakorrale, mis rajatakse vabamüürlaste ettevõtmisel, siis tuleks otsida märke ambitsioonist laiendada seda korda kogu maailmale (nii nagu see on ilmne taoliste ideoloogiate nagu islamism ja bolševism puhul). Ameerika Ühendriikide välispoliitika, nagu ka globalistide tegevus pakub selleks kindlasti ainest.

Veel üks vabamüürlik autor, W. Kirk MacNulty, väidab, et kõikenägev silm ei ole spetsiifiliselt vabamüürlaste sümbol, vaid iidne osutus jumalale. Tema sõnul ei saa ka püramiidi pidada vabamüürlaste tunnusmärgiks – kolmeteistkümneastmeline püramiid suurel riigipitsatil viitab tolleaegsele kolmeteistkümnele osariigile, kõikenägev silm lõpetamata püramiidi kohal aga tähendab, et ameerika rahvas sõltub taevasest teenäitamisest. Fraasis novus ordo seclorum tuleks aga näha soovi alustada uue riigi ja esindusliku valitsuse loomist (MacNulty, lk 262). Kuidas sellega ka poleks, on selge, et vabamüürlased olid mõjutatud tollasest kultuurilisest miljööst ning rakendasid teatud kujutised oma sümboolika teenistusse.

Kristlus ja deism

Viimaks veel mõned märkused kristluse ja deismi kohta Ameerika Ühendriikide tekkeloo taustal. Ameeriklasest kirikuloolane Kenneth Scott Latourette rõhutab, et Ameerika revolutsioon ei olnud mingil juhul antikristlik ning USA demokraatia kasvas suuresti välja kristlusest. Samas ta möönab, et mõned USA väljapaistvatest rajajatest olid vaadetelt rohkem deistid kui kristlased (Latourette, lk 1006–1007). Iseseisvusdeklaratsioonile allakirjutanutest ehk nn asutavatest isadest olid kaks kolmandikku usutunnistuselt anglikaanid, kuid ka briti kirikuloolase Diarmaid MacCullochi sõnul esindasid nad pigemini valgustust ja deismi kui äratuskristlust. Näiteks vabamüürlane Benjamin Franklin (juuresoleval pildil koos seltsivenna George Washingtoniga) käis väga harva kirikus, Thomas Jefferson (USA 3. president) suhtus organiseeritud religiooni sügava umbusuga ja rääkis dogmadest kui abrakadabrast ja hookuspookusest, George Washington aga ei võtnud iialgi osa armulauast ning eelistas kõneleda saatusest ja ettehooldusest, mitte Jumalast. Washingtoni surivoodil 1799 ei loetud palveid ega viibinud läheduses vaimulikke (MacCulloch, lk 763–764).

Klassikalise kristluse seisukohalt on deism – väide, et Jumal-Looja ei sekku enam maailma asjadesse – hereesia, väärõpetus. Deistid võivad vastata, et nad ei eita Jumalat, vaid eeldavad usku Temasse. Kuid ometi peegeldab nende arusaam Jumalast lääne mõtlemises toimunud murrangut, mis ilmutust hüljates keskendus inimesele ja siinpoolsusele. Vene filosoofi Vladimir Solovjovi jutustuse Antikristus – lõpuaja karismaatiline valitseja – uskus hüvesse, Jumalasse ja Messiasse, aga: „Neisse ta uskus, kuid armastas ainult iseennast. Ta uskus Jumalasse, kuid eelistas oma hinge sügavustes tahtmatult ja teadmatult iseennast Jumalale.“

Tabaval viisil iseloomustab see hinnang valgustusajastu suundumusi, millest meie ajal on järele jäänud igasugustest autoriteetidest vabastatud lääne inimese enesekesksus. Kuigi Ameerika Ühendriigid on jätkuvalt koduks väga paljudele kristlikele rühmitustele, kelle poliitiline mõju pole kaugeltki tähtsusetu, on USA samal ajal „vabaduse“ ja „progressi“ globaalseks revolutsiooniliseks veduriks. Mis vabamüürlusse puutub, siis kristlikust perspektiivist vaadates vajab see varjatult tegutsev võrgustik ennekõike asjakohast teoloogilist hinnangut.

Kirjandust

Indrek Jürjo. Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2011.
Kenneth Scott Latourette. A History of Christianity. Volume II. New York: Harper & Row, 1975.
Silver Loit. Valguse poole. Lühiülevaade vabamüürlusest Venemaal ja Läänemereprovintsides 18.–19. sajandil. Tallinn: Zeus, 2014.
Juri Lotman. „Vestlus vabamüürlusest valgustuse valguses“ – Akadeemia 2/1992, lk 227–241.
Diarmaid MacCulloch. A History of Christianity. London: Penguin Books, 2010.
W. Kirk MacNulty. Vabamüürlus. Sümbolid, saladused, tähendus. Sinisukk, 2006.
Tim Wallace-Murphy. Mõistatuslikud vabamüürlased. Ajalugu ja müstilised sidemed. Tallinn: Koolibri, 2007.