Üha rohkemates inimestes on küpsemas veendumus, et Kersti Kaljulaid on oma käitumisega tõsiselt kahjustanud presidendiametit ja peaks tagasi astuma. Jutt ei käi mingitest väikestest fopaadest ja veidrustest – isegi mitte „sõnumiga“ dressipluusist, mida president parlamenti tulles kandis. 29. aprillil otsustas Kersti Kaljulaid välja näidata oma põlgust riigikogu ette astunud uue ministri vastu ning lahkus tema ametivande andmise ajaks saalist. Veidi aega enne seda oli meedias välja tuldud anonüümsete süüdistustega, et ministriametisse astuv Marti Kuusik (EKRE) on süstemaatiline naisepeksja.
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb väga selgelt: „Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.“ Süütuse presumptsioon on üks õigusriigi alustalasid. Ometi tunnistas Kersti Kaljulaid oma käitumisega Marti Kuusiku süüdiolevaks, ehkki sel hetkel polnud meedias avaldatud väidete põhjal isegi veel kriminaalmenetlust alustatud.
Eesti Vabariigi presidendil ei ole suurt võimu, ent temalt oodatakse põhiseaduse eetose kandjaks olemist. Häbimärgistades kodanikku – iseäranis ametisse astuvat ministrit – anonüümsete juttude põhjal, mille paikapidavust ei ole veel kontrollitud ega ammugi kohtus hinnatud ja kaalutud, andis president oma ameti autoriteeti kaalule pannes eeskuju, kuidas sellesse inimesse tuleks suhtuda.
Võib-olla just Kersti Kaljulaidi käitumisest sai julgustust MTÜ Naiste tugi- ja teabekeskuse tegevjuht president Pille Tsopp-Pagan, kes ei kahtle Kuusiku süüs ka ilma tõenditeta:
„Meie psühholoogid vaatasid intervjuud eksperdi pilguga ja jälgisid, kuidas see mees vastas küsimustele: milline oli tema kehakeel, kuidas ta vastab ja käitub. Meie jaoks on see mees kindlasti süüdi!“
Hingakem sügavalt sisse ja korrakem seda lauset: Meie jaoks on see mees kindlasti süüdi! Neid sõnu tiražeeris juhtiv päevaleht Postimees, mis mõjutab kahtlemata väga paljude inimeste hoiakuid. Presidendi eeskujule järgnevad aktivistid ja meedia. Paraku ei ole mõnedel inimestel veel meelest läinud riigikord, kus kodanikule võidi juurde astuda ja talle teada anda: meie jaoks olete te kindlasti süüdi!
Nii Kersti Kaljulaid kui teised Eesti juhtivpoliitikud armastavad tihtipeale uhkusega rõhutada, et Eesti on omaks võtnud demokraatia, õigusriigi ja läänelikud väärtused. Kuid kellegi süüdlaseks pidamine ilma uurimise ja kohtuta ei kuulu läänelikku väärtus- ja komberuumi ning on vastuolus Eesti põhiseaduses sõnastatud normiga.
Või nagu kirjutab kirjandusteadlane Toomas Haug: „Rääkimata üldse sellest, et tõendatud naisepeksja toetajana tuntud presidendil ei sünni avaldada ülevoolavat põlgust veel tõendamata naisepeksja suhtes.“ Sama mõtet väljendab Postimehe kolumnist Ivan Makarov: „Presidendi keeldumine viibida ruumis väidetava naisepeksja vandeandmise ajal on veider inimese puhul, kes ise palkas täiesti tõendatud naisepeksjat Eesti Vabariigi suurjuubelit sisustama.“
Nii Haug kui Makarov osutavad rasedat naist käte ja jalgadega peksnud teatrijuhile Tiit Ojasoole, kellele Kersti Kaljulaid andis ülesande lavastada Eesti Vabariigi juubelivastuvõtu etendus. President kutsus toona avalikkust üles Ojasoole andestama – osundan:
„Mina leian, et peab olema võimalik mitte unustada, mitte õigustada, mitte heaks kiita, aga andestada. Andestamine ei tähenda tegude õigustamist või pea ärakeeramist. Andestamine ei tähenda möödavaatamist või erandite tegemist sümboliks muutunud inimestele. See tähendab, et ka neil on õigus andestusele. Andestamine tähendab lootust, et me suudame nii inimeste kui ühiskonnana probleemidele otsa vaadata, nendega tegeleda, neid tunnistada, kuid ka ühiselt lahendusi otsida ja seeläbi edasi liikuda. Usun, et see on parim tee kogu ühiskonna jaoks, ka kõigile ohvritele, kelle kaitseks olen kõnelenud ja jätkan kõnelemist.“
Marti Kuusiku puhul ei tea avalikkus praegusel hetkel, kas tema suhtes õhku paisatud süüdistustel võib vähimatki alust olla. Kuid kuna ta kuulub EKREsse, siis – erinevalt Tiit Ojasoost – ei ole tal süüdimõistmise korral ilmselt põhjust loota presidendi andestusele.
Tõsi, president ütles, et kui Marti Kuusik ei peaks süüdi olema, on tema esimene, kes Kuusiku ees vabandab. Ivan Makarov märgib: „Presidendi lubadus vabandada ministri ees, kui kahtlused perevägivallas peaksid osutuma alusetuks, on kummaline riigipea puhul, kes peaks ju seisma põhiseaduse, inimõiguste ja sealhulgas ka süütuse presumptsiooni eest.“
Teisisõnu, Kaljulaid lubab vabandada inimese ees alles siis, kui selgub, et ta polegi süüdi. Tegemist on õigusriigi ja põhiseaduse põhimõtte tagurpidi keeramisega ehk süü presumptsiooniga. Kodanik on süüdi, kuni mingi ime või juhuse läbi peaks selguma, et ta seda siiski pole! Iroonilisel kombel ei vaibu EKRE aadressil Kaljulaidiga sama maailmavaadet jagavate „valgete jõudude“ süüdistused õigusriigi õõnestamises ja demokraatia lammutamises.
Mina kui Eesti Vabariigi kodanik ühinen nende kaaskodanikega, kes soovivad ja nõuavad Kersti Kaljulaidi tagasiastumist. Oma käitumisega õigusriiki õõnestav ja ühiskonda lõhestav inimene ei sobi Eesti Vabariigi presidendiks. Loodan, et suudame koonduda ja selle sõnumi ka Kadriorgu edastada.
