«Libertas ecclesiae»: kirik riigis ja riik kirikus

Libertas ecclesiae ehk «kiriku vabadus» on kontseptsioon, mis rõhutab kiriku sõltumatust sekulaarsest võimust ja on asjahuvilistele tuttav keskaja kirikuloost. Mina kõneleksin sellest oma tänases ettekandes kui Kiriku huvist ja taotlusest täita takistamatult oma jumalikku missiooni, ja teen seda eeskätt kirikuajaloolisest perspektiivist.

Augsburgi usutunnistus, luterlaste peamine usutunnistuslik ja õpetuslik dokument, defineerib Kiriku missiooni järgmiselt: et inimesed saaksid üldse jõuda päästva ehk õndsakstegeva usuni Kristusesse, «on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (artikkel V). Sellest tulenevalt «peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse» (artikkel VII).

Libertas ecclesiae ehk kiriku enesekorraldus- ja tegutsemisvabaduse tuumaks on niisiis evangeeliumi vaba kuulutamine ja sakramentide vaba jagamine. See on fundamentaalne printsiip. Kirik on alati, igal ajastul, huvitatud sellest, et päästesõnum Kristusest saaks kõigile kuulutatud, sõltumata riigikorrast. Tegemist on jumaliku mandaadi ja korralduse täitmisega, mis kuulub Kiriku olemusse. Riigil on vabadus seda tunnustada või keelata, kuid Kiriku jaoks on tegemist imperatiiviga.

Kui riik peaks seda tõesti piirama või takistama, siis tekib Kiriku ja riigivõimu vahel vältimatult konflikt. See juhatab meid küsimuse juurde, mille ees on Kirik kogu oma eksistentsi jooksul seisnud – mil määral tuleb kuuletuda ilmalikule riigivõimule, kui kõne all on Kiriku missioon?

Me teame hästi Kristuse sõnu (Mt 22:21): «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!» Aga mis saab siis, kui keiser või ilmalik riik nõuab kristlastelt seda, mis kuulub Jumalale? Ka selle kohta leiab Piiblist juhise: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Seda kirjakohta tsiteerisid korduvalt 16. sajandi reformaatorid.

Usupuhastaja Martin Luther nägi vaeva, et eristada Kiriku ja ilmaliku valitsuse võimupiire. Ta sõnastas nn kahe valdkonna (Regiment) õpetuse. Lutheri järgi Kirik valitseb Jumala sõna abil, s.t kuulutuse ja sakramentide jagamise kaudu eesmärgiga inimesed õndsusele juhatada. Jumalast seatud ilmalik võim aga peab tagama hea ja õiglase korra ühiskonnas. Kirik peab oma tegevusega silmas inimeste pääsemist, s.t igavest elu, ilmalik riik aga välist korda, mis on ajalik hüve.

Seejuures muretses Luther, et ilmalik valitsus «mitte liiga kaugele ei sirutaks ning Jumalat tema riigis ja valitsemises ei haaraks», sest «kui talle liiga palju ruumi antakse, teeb see väljakannatamatut ja kohutavat kahju». Riik võib käskida inimesi ajalikes asjades, ent mitte usuasjades: «Hinge ei saa ega tohi käskida ükski muu kui see, kes oskab talle taevateed juhatada. … Kui nüüd sinu vürst või ilmalik isand sind käsib paavstiga kokku hoida, nii või teisiti uskuda, või käsib sul raamatuid ära anda, pead sa ütlema nõnda: Luciferil ei sobi Jumala kõrval istuda. Armas isand, ma olen kohustatud teile oma ihu ja varaga kuuletuma, käskige mind oma võimust mööda maa peal, seda ma järgin. Kui te aga käsite mind uskuda ja raamatuid ära anda, siis ma ei allu. Sest neis asjus te olete türann ja küünitate liiga kõrgele, andes käskusid, kus teil pole õigust ega võimu jne».^[1]

Luther lähtus eeldusest, et ilmalik võim – s.o Saksa-Rooma riigi keiser ja vürstid ning teiste Euroopa riikide monarhid – on Jumala autoriteeti tunnistav kristlik võim. Luterlik reformatsioon oli võimalik vaid ilmaliku võimu kaitse all. Selle tulemusena integreeriti evangeelne Kirik uusaegsesse riigikorraldusse.

Venemaa keisririik, mille koosseisu Eesti enne 1917. aastat kuulus, oli kristlik-konfessionaalne riik. 1906. aasta konstitutsiooni järgi oli riigis valitsevaks usuks õigeusk. Keiser kui õigeusklik valitseja pidi olema õigeusu dogmade kõrgeim kaitsja ja õige usu hoidja. Luterlik kirik Venemaal tegutses 1832. aasta kirikuseaduse alusel. See oli ühtseks kirikuorganisatsiooniks ühendatud riigikirik, kuid seda vaid tunnustatud ja kontrollitud kiriku, mitte valitseva konfessiooni mõttes.^[2] Riigivõim ei kõhelnud põrmugi selle pastoreid represseerimast, kui need näiteks õigeusukiriku eesõigusi eirasid.

Ka Rootsi kuningriik, mille valitsuse alla tänapäeva Eesti riigi alad kuni 1710. aastani kuulusid, oli kristlik-konfessionaalne riik. 1686. aasta Rootsi kirikuseadus sätestas, et kõik selle riigi alamad peavad tunnistama Piiblile ja luterlikele usutunnistuskirjadele rajatud usku ja õpetust. Muide, on märgitud, et absolutistlikud Rootsi kuningad teostasid võimu luterliku kiriku üle Kiriku tähtsama liikmena (praecipuum membrum ecclesiae), s.t mitte kirikuvälise ja kirikuülese valitsejana, vaid kuuludes kristliku valitsejana Kirikusse ja täites oma kristlikku kohust.^[3]

Revolutsiooniline sajand

Olukord, milles Kirik end 20. sajandil pärast Vene revolutsiooni leidis, on selles mõttes hoopis teistsugune. Kristlik riigikorraldus asendus usuneutraalse või isegi avalikult usuvastase riigikorraldusega. Kuigi kirikuliikmed moodustasid pea sajaprotsendiliselt enamuse, muutus ühiskonna alusideoloogia. Riik ei taotlenud enam kodanike hingeõndsust, igavest lunastust, nagu see oli õhtumaiste revolutsioonide eelsel ajastul, vaid oli mõeldud reguleerima üksnes maist elukorraldust. Ehk nagu seda Prantsuse revolutsiooni ajajärgul väljendati: religioon on inimese liit Jumalaga, riik on aga inimeste omavaheline liit, milleks pole vaja ilmutust ja üleloomulikku abi.^[4] Veelgi enam: uus arusaam riigist toetas või koguni taotles ühiskonna dekristianiseerimist.

Väliseesti luteri kiriku peapiiskop Konrad Veem (1914–1996) on väljendanud huvitavat mõtet, et kuigi nii Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kui Eesti Vabariik asutati Vene revolutsiooniliste sündmuste keerises, pole kumbki revolutsiooni tulemus, vaid nad on võrsunud rahvusliku evolutsiooni jõust.^[5] Siiski, olukorda, kus kristlikku ühiskonda hakatakse vana režiimi lagunedes ümber kujundama ja uutele alustele seadma ilmalike põhimõtete alusel, ei saa nimetada teistmoodi kui revolutsiooniliseks, s.t murranguliseks, pöördeliseks.

Noor Eesti Vabariik astus kiriku suhtes kolm põhimõttelise tähtsusega sammu: kirik lahutati riigist, kirikumaad võõrandati ning usuõpetus kui kohustuslik aine tõrjuti riiklikust õppekavast. See tähendab, et teadliku poliitilise otsusega võeti kirikult tema senine ühiskondlik seisund, majanduslik baas ja järelkasvu ettevalmistamine koolisüsteemi kaudu.

EELK esimene piiskop Jakob Kukk kirjutas 1924. aastal: «Revolutsioonis küpsetatud ja maksma pandud seadused võtsid üle öö meie kirikult kõik ta senised ülevalpidamise sissetulekud. … Kellelgil ei olnud enam kohustust kiriku eest hoolitseda. Kirik seisis paljaste kätega oma ülesannete ees, just kui Eesti rahvas, kelle käest Saksa okkupatsiooni väed kõik sõjariistad ja varustuse ära olid võtnud, riisuvate enamlaste parvede ees.»^[6]

1925. aastal võeti riigikogus vastu usuühingute ja nende liitude seadus (seda nimetati ka kiriku riigist lahutamise seaduseks), mis, nagu nimigi ütleb, käsitas kirikuid pelgalt usuühingute liitudena. End rahvakirikuna defineerinud luteri kirikust sai sisuliselt vabakirik.[7] Sel puhul märkis Jakob Kukk: «Kirik on seni kasvanud toetust saades riigilt. Nüüd langevad need toed ka seaduse järele. Kirik peab nüüd olema kui iseseisvaks meheks võrsunud jõud, kes ilma riigi tugedeta jõuab püsida ja mitte ainult püsida, vaid Jumala riiki meie rahva hulgas ehitada. Loodame, et ta seda paremini teeb, kui ta seda senini on teinud. Selleks on Jumal ta vabastanud riigi eestkostmise alt.»^[8]

Seadus võis ju kiriku riigi eestkostmise alt vabastada, ent iseseisvuse alguskümnenditel nägid mitmed kirikutegelased luterlikus kirikus rahva enamust koondavat institutsiooni ning soovisid, et ilmalik vabariik seda tunnustaks. Neid toetas tõsiasi, et aastal 1922 moodustasid kristlased 99,3% noore Eesti Vabariigi elanikkonnast, neist luterlasi oli 78,3 protsenti, ja ortodokse 19 protsenti.^[9]

1924. aastal kirjutas Eduard Tennmann, et riigi asi on välispidine kord, kirik aga hoolitseb õige vaimu eest – kirik on riigi südametunnistus.[10] Pärast 1934. aasta märtsipööret väljendas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi järgmist seisukohta: «Kirik tervikuna kasvatab rahvast tervikuks; kirik, kellest riik lugu peab, õpetab rahvast kahekordselt riigist lugu pidama. … On ju meie rahvas peaaegu tervikuna just ka kirikurahvas.»[11] 1937. aastal rõhutas poliitikas tegev pastor Jaan Järve: «tuleb mõista ja hinnata kiriku kui religiooni nähtava kandja osa ning tähtsust rahva ja riigi elus.»[12]

1926. aastaks oli kirik niisiis kaotanud riigi poolt toetatud asutuse staatuse ja muudetud eraõiguslikuks ühinguks. See valmistas paljudele kirikutegelastele (siiski mitte kõigile) tuska. Näiteks Jaan Järve väitel oli kirik toona riigi silmis «vaevusallitav asutis, keda püüti kõigiti hoida õiguslikult ühel tasemel turba-, spordi- ja muude ühingutega».[13]

Alles 1934. aasta märtsipööre tõi Kiriku jaoks kaasa terve rea soodsaid muutusi. Veel sama aasta jooksul anti välja mitmeid kiriku poolt soovitud või kirikut toetavaid õigusakte: anti riiklik kaitse vaimulike ametirõivastusele, võeti vastu kirikult võõrandatud maade eest tasu maksmise seadus, kehtestati luteri kiriku pühadekalendrist lähtuv pühade ja puhkepäevade seadus, võimaldati kirikumaksu sisse nõuda sundkorras riigivõimu abiga. Detsembris anti riigivanema dekreediga välja kirikute ja usuühingute seadus, mis oli nii mitmeski punktis kooskõlas luteri kirikuvalitsuse soovidega.

1935. aasta sügisel esines Konstantin Päts kõnega EELK esimese kirikukogu avakoosolekul, rõhutades riigi ja kiriku lähedasi suhteid: «Kirik ei saa riigile võõras olla (kiiduavaldused). Oleks kergemeelne tegu asutus, mis aastasadu aidanud rahvast edasi viia, jätta kõrvale riigi valitsemise aparaadist. Kes lõhub kirikut, see lõhub riigi aluseid (kiiduavaldused). Valitsus on kirikule täie usaldusega annud omavalitsuse õigused, olles kindlas arvamises, et kirik neid tarvitab ülesehitavaks tööks. Kirik kutsutakse riigi valitsemise tööst uutel alustel osa võtma oma ametlikkude esindajate kaudu (kiiduavaldused).»^[14]

1937. aasta põhiseadusega saidki suuremad kirikud avalik-õigusliku staatuse ning nende juhtidele anti koht parlamendi ülemkojas.

Tasub tähele panna Pätsi sõnu, et kirik kasutagu riigilt saadud tuge ja õigusi «ülesehitavaks tööks». Niisiis oodati luteri kirikult omakorda avalikku toetust režiimile ja selle püüdlustele. Pealegi kehtestati kirikute üle kontroll, mis kirikuajaloolase Priit Rohtmetsa hinnangul väljus «nii mõnigi kord järelevalve piiridest ja kujunes hoopis riikliku religioonipoliitika teostamiseks, mis võimaldas piirata usuvabaduse teostamist.»^[15]

Kõige ilmsemalt sekkus riik luteri kiriku asjadesse 1939. aasta septembris, kui valitsus pani seisma EELK piiskopi, konsistooriumi ja kirikukogu – s.t kogu juhtkonna ja kesksete juhtimisorganite! – tegevuse ning määras kirikule hooldaja, et lahendada piiskop Rahamäe ümber tekkinud konflikti. Selles sammus tuleb näha Pätsi režiimi eestkostealuse kiriku korrale kutsumist valitsuse poolt.

Väljasuremisele mõistetud: kirik ja nõukogude võim

1940. aastal kehtestati Eestis revolutsiooniline režiim – nõukogude võim. Nõukogude Liit kujutas endast bolševistlikul ideoloogial põhinevat revolutsioonilist riiki, kus faktiliselt kuulus võim ennast ühiskonna avangardiks pidavale kommunistlikule parteile. Eesmärgiks oli partei juhtimisel üles ehitada kommunistlik ühiskonnakord. Ühe ülesandena selle eesmärgi saavutamiseks tuli ühiskond täielikult kirikust võõrutada. Religiooni käsitleti minevikuigandina, mida teatud piirides salliti, ehkki taotleti selle väljasuremist. Eesti NSV 1940. ja 1978. aasta konstitutsioonis deklareeriti küll südametunnistuse vabadust ja õigust järgida usukombeid, kuid rõhutati ühtlasi usuvastase propaganda vabadust ning seda, et kirik on lahutatud riigist ja kool kirikust.

Nõukogude Liidu religioonivastased meetodid jagunesid laias laastus kolmeks: 1) religiooni piiravad seadused ja administratiivne surve; 2) ateistlik propaganda ja 3) usukommete asendamiseks mõeldud ilmalikud tavandid.

Usuühingute tegevusele kehtisid olulised kitsendused: laste- ja noorsootöö, samuti leeriõpetuse andmine ei olnud lubatud. Kirikute tegevus piirati üldjuhul usuhoonetega. Kiriku omand natsionaliseeriti, hoonete kasutamise eest määrati kõrgemad maksud. Kirikutegelased, eriti kirikute juhtkond, võeti julgeolekuorganite jälgimise alla ning vajadusel sunniti või meelitati koostööle. 1947. aastal alustati selles osas Moskva survel aktiivsemat tegevust EELK suunal. Eesmärgiks oli luua agentuur vaimulikkonna seas ja seeläbi allutada kirik veelgi tihedamalt riigi kontrollile. Väidetavalt oldi edukad. Samal ajal korraldas riik ulatuslikku ideoloogilist vastutegevust «ateistliku selgitustöö» ning uute, ilmalike kommete juurutamise näol. Loomulikult ei saanud see kõik jääda ilma mõjuta.

Olukorras, kus kirik oli nurka surutud ja allutatud religioonivaenulikule režiimile, kutsus EELK konsistoorium 1949. aastal kirikuliikmeid üles leppimisele nõukogude korraga: «Koguduste juhtidel ja organitel tuleb oma eeskujuga kasvatada rahvast kehtiva riigikorra õiglasele hindamisele ja lojaalsele ülesannete täitmisele. … Õpetajail, kui progressiivse ühiskonna tegelasil, tuleb oma ametis kaasa aidata kodumaa ja rahva hüvanguks.»[16] Niisiis võeti ametlikult omaks nõukogude korrale lojaalne hoiak. Luteri kirik pidas oma kohuseks teenida rahvast ja riiki sotsialistlikus süsteemis, nähes selle ideoloogias palju ühist kristliku ideoloogiaga.^[17]

Režiim ei sekkunud Kiriku õpetusse ega püüdnud seda muuta, kuid loomulikult polnud mõeldav, et alternatiivset, pealegi religioosset maailmavaadet esindav asutus, mil lubati avalikust elust kõrvaletõrjutuna vaevu tegutseda, oleks saanud väljendada ametliku ideoloogia ja riikliku poliitika suhtes vähimatki kriitikat.

Minu jaoks on eriti kahetsusväärne EELK konsistooriumi otsus 1968. aastal kiita heaks Nõukogude Liidu ja teiste sotsialistlike maade relvajõudude sissetung Tšehhoslovakkiasse. See otsus on iseendast episoodiline juhtum, ent on üsna kõnekas. Ma tsiteerin: «Konsistooriumi täiskogu arutanud sündmuste kulgemist Tšehhoslovakkia Sotsialistlikus Vabariigis ja vastuse andmist Kirikute Maailmaliidu peasekretär dr. Blake’ile, kiidab üksmeelselt heaks Nõukogude Valitsuse ja nelja sotsialistliku vabariigi (Ungari RV, Poola RV, Saksa DV ja Bulgaaria RV) abi osutamise Tšehhoslovakkia SV-le. Ühtlasi mõistab Konsistooriumi täiskogu hukka rahvavaenulike elementide tegevuse Tšehhoslovakkia SV-s, kes tahtsid Lääne imperialistide toetusel taastada kapitalismi ja avada tee fašismi taassünniks Tšehhoslovakkia SV-s.»[18]

Peapiiskop Alfred Tooming rõhutas eraldi: «…leian, et Nõukogude Valitsuse poolt astutud sammud Tšehhoslovakkias kehtiva sotsialistliku korra kindlustamiseks on õiged ja vajalikud.» See seisukoht saadeti levitamiseks laiali praostidele. Muide, Toomas Pauli väitel tsenseeris suur osa õpetajatest «peapiiskoppide karjasekirju ja läkitusi, jättes kogudusele ette lugemata kõige koledamad riigitruud lõigud.»[19]

See näitab, kui sügavale kirikusse oli režiim suutnud tungida, ka ideoloogilises mõttes. See ei ole ju Kiriku ehtne hääl, mis oma vabal tahtel nõnda kõneleb. Pigem võib minu hinnangul rääkida tüüpilisest pantvangiolukorrast, mis iseloomustab kogu nõukogude aega – kirikutegelastel, eriti kirikujuhtidel, ei jäänud muud üle kui repressiivsele ja totalitaarsele režiimile kuuletuda ja sellega kaasa minna, et mitte kaotada neidki ahtaid võimalusi, mis kirikule veel olid jäänud, et täita oma usulist põhiülesannet. Kirik jäi küll alles, ent kaotas staatuse enamuse kirikuna. Toomas Paul on seda seisundit nimetanud getos olemiseks.

Selle maa kirik

Eespool viitasin 1922. aasta rahvaloenduse tulemustele – 99 protsenti kristlasi, neist 78 protsenti luterlasi ja 19 protsenti õigeusklikke. Sada aastat hiljem, aastaks 2022, oli kristlaste osakaal Eesti Vabariigi elanikkonnas drastiliselt kahanenud – rahvaloenduse andmeil ei pea tervelt 58 protsenti elanikest omaks mitte ühtki usku. Selles tuleb näha ühiskonna pikaajalise ja sihikindla dekristianiseerimise saavutust. Samuti on kohad vahetanud õigeusk ja luterlus, mis on seletatav nõukogudeaegse sisserändega: õigeusklikke oli 16 protsenti rahvastikust ning luterlasi vaid 8 protsenti.^[20]

Pärast riikliku iseseisvuse taastamist 1991. aastal on kiriku tegevusvabadus ja -võimalused varasemaga muidugi võrreldamatud, ent liberaalne demokraatia kujutab endast siiski mittekristlikku ideoloogilist süsteemi, mis seab Kiriku ette uusi väljakutseid. Saksa filosoofi Jürgen Habermasi sõnul peab usklik moodsas demokraatlikus ühiskonnas enda kõrval aktsepteerima teisi usutunnistusi ja religioone, tunnistama teadmiste allikana teaduse autoriteeti ning nõustuma ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldustega.

Monokonfessionaalsuse printsiip ja jumaliku ilmutuse vaieldamatu autoriteet on meie ühiskonnas juba ammu hüljatud, kuid ilmalikul moraalil põhineva riigi lähte-eeldusega ei saa Kirik, mis usub oma erilisse missiooni selle maa rahva juures, täielikult leppida. Revolutsioonilise võrdsusideoloogia laiendamine igasse elusfääri on järjekordne ideoloogiliselt kõikehõlmava ilmaliku riigi katse jätkata ühiskonna dekristianiseerimist.

Peapiiskop emeeritus Andres Põder on öelnud: «Olukorras, kus kõrgemaks ilmalikuks võimuks ei ole enam keiser, vaid rahvas, ja võim on ära jagatud kodanike vahel, tuleb igaühel kanda ka valitsemise rasket koormat. Kristlaste asi on kaasa aidata, et ühiskond toimiks võimalikult Jumala tahte kohaselt.»[21] Meie luterlikul kirikul kui selle maa kirikul – see on positsioon, mis eristab EELK-d kõigist teistest Eestis tegutsevatest kirikutest – on eriline vastutus siin elava rahva eest ning jumalik mandaat kutsuda riiki korrale seal, kus viimane talle seatud võimupiiridest üle astub. Kiriku ja riigi kui kahe erineva ülesandega valdkonna eristamine ei tähenda, et riik kui ühiskonna organiseeritud vorm võiks eirata Jumala tahet. Vähemalt on Kiriku kohus – tulenevalt tema missioonist – seda riigile püsivalt meelde tuletada, selle asemel, et kaubelda endale välja võimude heatahtlikku tähelepanu ja soosingut.

Võib-olla just 20. sajandi autoritaarsete ilmalike režiimide esile kerkimise valguses mõistame paremini, et luterlik kahe valdkonna õpetus ei saa tähendada pimedat kuulekust ilmalikele autoriteetidele. Ma võtaksin käesoleva ettekande kokku luterlasest professori Gene Edward Veithi sõnadega, kes rõhutab, et kuigi kirik ei pea taotlema ilmalikku võimu, võivad kristlased kasutada oma kodanikuõigust, et Jumala moraaliseadusi rikkuva kurjuse vastu võidelda. Ta ütleb: «Ristiusk, olles vaimuliku kuningriigi funktsioon, ei vaja teatud riigikorda ja võib eksisteerida nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia tingimustes. … Maailm on juba Jumala valitsemise all, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kirik on osa Jumala vaimulikust kuningriigist ja ei tohi seetõttu kunagi kultuuri orjaks saada.»^[22]

Kirik ja riik jäävad sellel maailmaajastul teineteisega seotuks, Kirik eksisteerib riigis ja riik avaldab oma poliitika ja seadustega paratamatult mõju ka Kirikule. Igal juhul peab Kirik oma jumaliku missiooni täitmiseks säilitama iseseisvuse ja vabaduse, et mitte muunduda ilmaliku võimu ja Kirikule olemuslikult võõraste ideoloogiate instrumendiks.

Tänan teid tähelepanu eest.

Ettekanne Tartu Maarja koguduse 800. aastapäeva tähistamise raames Tartu Luterlikus Peetri koolis 5. juunil 2024 peetud seminaril «Usk ja usuvabadus»

[1] Kirjutises «Ilmalikust valitsusest» – Martin Luther, Valitud tööd. Ilmamaa, 2012.

[2] Andres Andresen, Eestimaa kirikukorraldus 1710–1832. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008, lk 190.

[3] Andresen 2008, lk 54–55.

[4] Vt Marcel Gauchet, Religioonist demokraatias. Loomingu Raamatukogu nr 35–36, 2007, lk 48.

[5] Konrad Veem, Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm 1990 (2. trükk), lk 260.

[6] Jakob Kukk, «Luteruse kiriku praegune seisukord Eesti ja mujal» – Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924. Usupuhastuse juubeli kirjanduslise komisjoni väljaanne usupuhastuse tuleku 400 - a. mälestuspäevaks. Tartu: 1924, lk 235.

[7] Riho Saard, Ristitud eestlane, Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Argo, 2018, lk 291.

[8] Eesti Kirik nr 44, 1925

[9] Eesti Entsüklopeedia 1932–1933, II, lk 619.

[10] Eduard Tennmann, «Riik ja kirik» – Varjatud varandus. Tartu: Ilmamaa, 1999, lk 163.

[11] Hugo Bernhard Rahamägi, «Kirikuelus suur samm edasi» – 12. märtsi radadel. Toimetajad H. Rahamägi ja J. Veelman. Tallinn: 1936, lk 52.

[12] Jaan Järve, «Kirik» – Põhiseadus ja Rahvuskogu, Tallinn: 1937, lk 397.

[13] Jaan Järve, Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk 399–400.

[14] Uus Eesti nr 45, 1935, lk 2.

[15] Priit Rohtmets, Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium, 2018, lk 124.

[16] Riho Altnurme, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 271–272.

[17] Riho Saard, Ristitud eestlane, lk 394.

[18] Väljavõte EELK Konsistooriumi 26. augusti 1968. a täiskogu koosoleku protokollist (nr 6, p 12). Ärakiri EELK Karja Katariina koguduse arhiivis.