Luterlik teoloogiline positsioon suhtumises paavstiametisse on formuleeritud erinevates usutunnistuskirjades, millest peamistena tulevad antud küsimuses kõne alla Martin Lutheri «Kristliku õpetuse artiklid» (ehk Schmalkaldeni artiklid, 1537) ja Philipp Melanchthoni «Traktaat paavsti võimust ja meelevallast» (samuti 1537).
Üldist kirikukogu silmas pidades kirjutatud Schmalkaldeni artiklites esitab Luther teoloogilise positsiooni, et paavst ei ole jumalikust õigusest ehk Jumala sõnast lähtuvalt kogu kristlaskonna pea – selleks on üksnes Kristus. «Traktaadis» aga lükatakse tagasi keskaegse paavstluse kolm väidet: 1) et paavst kui Kristuse asemik (vicarius Christi) on jumaliku õigusega (de jure divino) ülem kõigist piiskoppidest, 2) et talle kuulub jumaliku õigusega kõrgeim võim nii vaimulikes kui ilmalikes asjus ja 3) selle uskumine on õndsuseks vajalik.
Seda, et Rooma piiskop on «Peetruse järglane ja Kristuse asemik», deklareeris keskaja väljapaistvaim paavst Innocentius III (ametis 1098–1216). Kõiki nimetatud väiteid kohtame aga paavst Bonifatius VIII bullas «Unam sanctam», mis kuulutati välja 18. novembril 1302 (selle eestikeelse tõlke leiab siit.)
Bonifatius VIII, kel endal tuli kannatada Prantsuse kuninga omavoli käes, teatas järgmist: «Seepärast on sellel ühel ainsal Kirikul üks ihu, ja mitte koletise kombel kaks, vaid ainult üks pea, kelleks on Kristus ja Kristuse asemik, Peetrus, ja tema järglane». Viidates õpetusele kahest mõõgast, s.t vaimulikust ja ilmalikust võimust, deklareeris Bonifatius VIII: «Ent üks mõõk peab olema allutatud teisele ning ilmalik võim peab alluma vaimulikule meelevallale.» Ja viimaks kuulutas ta: «Samas me teeme teatavaks, selgitame ja kuulutame, et igale inimesele on päästeks absoluutselt hädavajalik olla Rooma paavsti alam.»
Usutunnistuskirjades lükatakse kõik need paavstide pretensioonid tagasi nii pühakirjale kui ajaloolistele näidetele tuginedes.
Pühakirjale tuginevad vastuväited
«Traktaadis» väidab Melanchthon, et apostel Peetrusel – kelle ametijärglaseks Rooma piiskopid end peavad – ei olnud jüngrite seas eripositsiooni, vaid ta jääb «ikkagi kogu apostlite ringi tähistavaks ühiseks esindajaks». Melanchthon osutab sellele, et Luuka evangeeliumis keelab Jeesus jüngritele endi keskel ülemvõimu taotlemise (Lk 22:25j); Johannesel läkitab Ta neid kõiki võrdselt (Jh 20:21); Pauluse kutsumine apostliks ei lähtu mitte kuidagi Peetruse autoriteedist; 1Kr 3 seab Paulus kõik sõnakuulutajad võrdsele tasemele. Ka võtmete meelevald, potestas clavium, anti võrdselt kõigile apostlitele, s.t kogu kirikule, ning «Peetrusele ei omistata mingeid eesõigusi, ülemvõimu või valitsemist». Jeesuse sõnad «sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku» (Mt 16:18) viitavad Melanchthoni seletuse kohaselt «selle avaliku tunnistuse ametile, mille Peetrus rajas, kuulutades Jeesuse Kristuseks, Jumala pojaks».
Lükates tagasi paavstide teoloogilised põhjendused, toob Melanchthon arutellu väärõpetuse-argumendi: «Seega, isegi kui Rooma piiskopil oleks jumaliku õigusega primaat, siis, kuna ta toetab jumalatuid usutalitusi ja evangeeliumiga vastuolus olevat õpetust, ei pea talle kuulekas olema.» Teisisõnu, ketserlik paavst või piiskop kaotab õiguse nõuda vaimulikelt ja ilmikutelt kuulekust.
Kiriku ajaloole tuginevad tunnistused
Reformaatorid tõid välja, et mitte ainult pühakiri, vaid ka kiriku ajalugu ei kinnita Rooma paavsti väiteid ja nõudmisi. Martin Luther märgib ülalnimetatud artiklites, et «püha kirik oli vähemalt 500 aastat ilma paavstita ning Kreeka ja paljud muukeelsed kirikud pole veel tänase päevani kunagi paavsti all olnud ega ole ikka veel».
Ka Melanchthon püüab oma «Traktaadis» ajaloolise materjali abil, s.t vanaaja kirikukogude ja kirikuisade põhjal näidata, et ristiusu algsajanditel ei tuntud säärast arusaama Rooma piiskopist, nagu see hiljem välja kujunes, eriti mis puudutab paavstide väidetavat õigust kõiki teisi piiskoppe ametisse seada ja kinnitada.
Melanchthon tõdeb: «Järelikult, kuna suures osas maailmast, nii Kreeka kui ladina kirikutes, ei palutud Rooma piiskopilt ei ametisse seadmist ega ka kinnitamist, siis on selge, et kirikud ei omistanud sel ajal Rooma piiskopile mingit ülemvõimu ja valitsust. … Selline ülemvõim on võimatu. Sest võimatu on ühel piiskopil olla kogu maailma kirikute ülevaataja või et kirikud, mis asuvad kõige kaugemates maades, saaksid sellelt ühelt ametisse seadmist paluda. Kõigile on ju teada, et Kristuse kuningriik on hajutatud üle terve maailma ja et tänapäeval on hommikumaal palju kirikuid, mis ei palu Rooma piiskopilt ametisse seadmist või kinnitamist. Seepärast, kuna selline ülemvõim on võimatu ja see pole kunagi teostunud ning suurem osa kirikuid maa peal ei tunnista seda, siis on piisavalt selge, et seda ei ole kehtestatud.»
Kas Kristuse kirik vajab ülemat piiskoppi?
Oma kristliku õpetuse artiklites väljendab Martin Luther toetust nägemusele piiskopliku korraldusega kirikust, kus piiskopid valitsevad võrdõiguslikena: «Sellepärast ei ole võimalik kirikut paremini valitseda ja alal hoida muidu, kui et me kõik elame ühe pea – Kristuse – all ja kui piiskopid, kes on kõik ameti poolest võrdsed (ehkki armuandide poolest erinevad), hoolsalt üksmeelses õpetuses, usus, sakramentides, palvetes ja armastustegudes jne kokku hoiavad.»
Paavst on Lutheri järgi ainult Rooma kirikute ja nende inimeste piiskop või pastor (karjane), kes on end vabast tahtest või inimliku korra kaudu temale allutanud, ja mitte kui isandale, vaid vendade ja kaaslastena. Lutheri hinnangul kinnitavat seda ka vanaaja kirikukogud ja Püha Cyprianuse aeg.
Schmalkaldeni artiklitele alla kirjutades lisas Melanchthon allkirjale reservatsiooni: «paavsti puhul aga arvan ma, et kui ta lubab evangeeliumi kuulutada, siis tuleb talle rahu ja talle alluvate ja alluda tahtvate kristlaste üldise üksmeele huvides jätta ka meie poolt iure humano, inimliku õigusega ülimuslikkus teiste piiskoppide üle.» See klausel jättis võimalikeks kõnelusteks evangeelse ja Rooma leeri vahel ukse paokile.
Paavst kui antikristus
Schmalkaldeni artiklites nimetab Luther paavsti antikristuseks ehk Kristuse vastaseks, kes on «end seadnud ja ülendanud Kristuse üle ja vastu, kuna ta ei lase kristlastel lahus oma võimust õndsaks saada, mis on ju täiesti tühine, sest selle kohta ei ole Jumala korraldust ega käsku.»
Paavsti vastu esitatud süüdistus Kristuse vastaseks ehk antikristuseks ja koguni kuradiks olemises kõlab rängalt, eriti tänapäeval, kristliku ühtsuse poole püüdlemise valguses, ent see on tingitud Kristuse kui Kiriku pea võimupositsiooni usurpeerimisest ja väärõpetuse levitamisest, nii nagu reformaatorid seda nägid. «Ja kõik antikristuse tundemärgid langevad paavsti ja tema pooldajaskonna riigiga ilmselgelt kokku,» kirjutab Melanchthon. «Nimelt kutsub Paulus, kirjeldades kirjas tessalooniklastele antikristust, teda selleks, «kes paneb vastu ja tõstab end üle kõige, mida nimetatakse jumalaks või jumalateenistuseks, nii et ta istub Jumala templisse, lastes end paista Jumalana» [2Ts 2:4].» Seetõttu tuleb paavst koos oma pooldajaskonnaga otsekui antikristuse riik hüljata ja ära needa ning talle «kui antikristusele tuleb hoopis vastupanu osutada.»
Ka Luther osutab taunivalt paavstide võimupretensioonile ja allumisnõudele: «Aga paavst ei lase uskuda, vaid väidab, et kui tahetakse õndsaks saada, tuleb talle kuulekas olla. … Ja see kõik tuleb sellest, et teda tuleb nimetada kristliku kiriku ülemaks jure divino. Sellepärast on ta pidanud seadma end Kristusega võrdseks ja Kristusest ülemaks ja laskma end ülistada kirikupea, seejärel kirikute isanda ja viimaks ka kogu maailma isanda ja lausa maise jumalana, kui selleni välja, et ta on söandanud käsutada isegi ingleid taevariigis.»
Selle viimase etteheitega peab Luther silmas ilmselt paavst Clemens VI bullat Ad memoriam reducendo, kus inglitel kästakse viia taevasse nende palverändurite hinged, kes peaksid surema juubeliaastal 1350 oma palverännakul Rooma. Veelgi enam, Lutheri sõnul «lõpuks pole siin tegemist mitte kellegi muu kui kuradi endaga, kuna ta levitab Jumala üle ja vastu oma valesid missade, puhastustule, kloostrinduse, omaenda tegude ja jumalateenistuse kohta».
Kokkuvõtteks
Luterlaste leer suhtus positiivselt piiskopliku kirikukorra säilitamisse, ent lükkas otsustavalt tagasi Rooma piiskopi taotluse olla de jure divino, jumaliku õigusega, kiriku kõrgeim piiskop ja seista kõrgemal ka ilmalikest valitsejatest. Nendel pretensioonidel polnud luterlaste hinnangul mitte mingit ajaloolist ega teoloogilist (pühakirjalist) alust.
Kuna paavst nõudis kõigilt kristlastelt sõnakuulmist ja nõus olemist oma novaatorlike väärõpetuste ja kiriklike kuritarvitustega, mis luterlaste arvates on pühakirjaga ilmselgelt vastuolus, ning seejuures kuulutas, et talle allumine on igaühele õndsusvajalik, siis võis paavsti pidada koguni antikristuseks, Kristuse vastaseks, kes on kirikus usurpeerinud üksnes Kristusele kuuluva positsiooni.
Rooma piiskopi juhtiva rolli tunnustamine võis luterlaste arvates kõne alla tulla üksnes vabatahtlikult ja tingimusel, et ta lubab evangeelset õpetust kuulutada.
Nii võiks lühidalt kokku võtta usutunnistuskirjades väljendatud seisukohad seoses paavstiametiga. Kuna Martin Luther ja tema järgijad ekskommunitseeriti, s.t heideti välja katoliku kiriku osadusest, on paavst luterlaste jaoks üksnes Rooma kirikute ja nende inimeste piiskop või pastor, kes on end vabast tahtest, inimliku korra kaudu temale allutanud, ja mitte kõigi kristlaste üleilmne karjane.
