Tänapäeva lääne ühiskonnad endasse haaranud revolutsiooniline liikumine võitleb kiriku ja kristluse vastu mitte ainult selle tõttu, et kristlaste massid on jäänud leigeks ning paistab, et neist saab kerge vaevaga jagu. Revolutsioon võitleb avalikult õhtumaa, s.o lääne dekristianiseerimise eest – antikristlik suunitlus on moodsa «euroopalikkuse» olemus ja tuum. Revolutsiooni siht on kristluse kui Euroopa kultuuri moraalse ja vaimse aluse täielik hävitamine.

Kristliku pärandi avalik halvustamine, mõnitamine ja pilkamine on seega teadlik osa revolutsioonilisest võitlusest uue ilmakorralduse eest. Vanemad inimesed mäletavad veel väga hästi nõukogudeaegseid usuvastaseid kampaaniad ja ateismipropagandat.

Satanismi ja perverssuste avalik eksponeerimine rahvusvahelistel meelelahutusüritustel ei ole lihtsalt halb maitse – see on teadlik antieksortsism, kristluse vaimu väljaajamine, näiliselt võidetud ning rüvetatud territooriumi või ruumi mahamärkimine (Jumalat muidugi võita ei saa). Seega ei ole asi ainult selles, et meie usu üle tehakse nalja. Ei, meie usk on mõistetud välja surema, just nõnda, nagu bolševikud üritasid seda saavutada.

Me teame, kuidas reageerivad oma usu pilkamisele moslemid. Kristlastele meenuvad taolistes olukordades pigem Jeesuse sõnad teise põse ettekeeramisest ja vaenlaste eest palvetamisest. Kuid need üleskutsed käivad pigem iga üksiku kristlase isiklike suhete kohta kaasinimestega. Avalik jumalateotus nõuab hoopis teistsugust lähenemist, ning mitte ainult selle pärast, et avalik, taevani tõusev teotus ja patt tõmbab Jumala viha kogu ühiskonna peale.

Demokraatlikus riigis on kristlased kodanikud täpselt samade õiguste ja kohustustega, nagu kõik teised. Ja just selle pärast ei saa me kristliku usu teadlikust mõnitamisest mööda vaadata. Kui teiste ühiskonnagruppide teadlik solvamine ei ole aktsepteeritav, siis ei saa ega tohi see olla aktsepteeritav ka kristlaste puhul. See oleks lihtsalt vastuolus ühiskonna alusväärtustega ja inimlikkusega.

Ja isegi kui mõni demokraatlik riik defineerib end selgesti ilmalikuna (nagu näiteks Prantsusmaa), siis ei tähenda see, et usklike tundeid võiks avalikult solvata. See kehtib eriti maksumaksja raha eest korraldatavate suurürituste kohta.

Just seetõttu on kristlastel mitte ainult õigus, vaid lausa moraalne kohustus avalikule jumalateotusele jõuliselt reageerida. Loomulikult kooskõlas kristlike põhimõtetega, ent siiski resoluutselt. On võimalik avalikult sõna võtta, arvamust avaldada, meelt avaldada. Kristlikud poliitikud peaksid kasutama neid võimalusi, mis avanevad poliitilisel tasandil. Kiriku- ja usujuhid ei tohiks vaikida.

Seda tehes ei astu me välja Jumala kaitseks, kes pärib viimsel kohtupäeval igaühelt aru tema tegude kohta. Me kaitseme ühiskonna alusvundamenti, ja see on kõigi parimates huvides.