«Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse teeskluse ning pettuse,» kirjutas reformaator Martin Luther 1537. aastal Schmalkaldeni artiklites, mis olid mõeldud esitamiseks üldisele kirikukogule, kus kirikureformid pidid kõneks tulema.

«Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha ei jutlustada, õpetada, ristida, armulauda jagada ega teisi kiriku ameteid või ülesandeid täita, ja pealegi neid, kes seda ametit kutsumuse kohaselt peavad, taga kiusavad ja hukka mõistavad, siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi sõnasulasteta jääda,» jätkas ta.

Sellega on viidatud luterlike kirikuvõimude otsusele hakata evangeelsetele kogudustele ise vaimulikke ordineerima, sest ametis olevad piiskopid seda ei teinud ning reformatsiooniliikumisega liitunud preestreid ei olnud piisavalt. Lutheri kriitiliste sõnade taustal on asjaolu, et hiliskeskaegses katoliku kirikus ei pruukinud piiskopkonna piiskop tingimata vaimulike ülesannetega tegeleda; tõtt-öelda ei olnud ta pahatihti isegi mitte korrakohaselt pühitsetud. Nii mõnigi piiskop oli seda vaid tiitli, mitte ordinatsiooni poolest. Saksamaa iseseisva luterliku kiriku endine piiskop Jobst Schöne (1931–2021) kirjutab tolle aja piiskoppidest nii:

«Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu taga ajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahil käimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.»[1]

Ometi on teada, et kõigele vaatamata toetasid 16. sajandil saksakeelsetel aladel reformatsiooni nii mitmedki katoliku piiskopid. Miks ei õnnestunud siis säilitada luterlikus kirikus piiskoplikku kirikukorda ja ordinatsioonide kanoonilist järjepidevust? Üksnes luterlikuks muutunud Rootsi kirikus säilis piiskopiameti successio, järjepidevus.[2] Vaatleme neid üksikuid juhtumeid veidi lähemalt, alustades hilisemast ajast.

Kaks Liber concordia’le alla kirjutanud katoliku piiskoppi

Huvitaval kombel leiame Liber concordiae’ks nimetatud luterlike usutunnistuskirjade kogu, mis anti välja Augsburgi usutunnistuse viiekümnendaks aastapäevaks (1580), eessõnale alla kirjutanud Saksa-Rooma keisririigi aukandjate seast ka kaks roomakatoliku piiskoppi – nimelt Meisseni piiskopi Johann IX von Haugwitzi ja Lübecki piiskopi Eberhard von Holle. Kes nad olid?

Johann von Haugwitz sündis 29. augustil 1524 Saksimaal Thalheimis. Ta oli viimane Meisseni piiskop, kes valiti ametisse 1555 ja sai samal aastal ka paavstliku kinnituse. Katoliku kiriku piiskoppide andmebaasis nimetatakse teda piiskop-elektiks, mis tähendab, et ta jäi piiskopiks pühitsemata. 1577. aastal kirjutas ta alla luterlaste Üksmeele- ehk Konkordiavormelile (Formula concordiae), mis on usutunnistuskirjade koosseisu kuuluv ja mitmeid õpetuslikke vaidlusküsimusi käsitlev tekst, ning 1580. aastal kogu Konkordiaraamatule (Liber concordiae). Juba järgmisel aastal loobus ta ametist ning 1582. aastal abiellus. Ta suri 26. märtsil 1595 seitsmekümne ühe aasta vanusena ja on maetud Neu-Mügelni linnakirikusse.

Eberhard von Holle sündis kas 1531. või 1532. aastal Alam-Saksimaal Uchtes. Ta valiti Lübecki piiskopiks 1561. aastal ja järgmisel aastal sai ta ka paavstliku kinnituse. Aastal 1567 sai temast ühtlasi Verdeni diötseesi administraator – kapiitel valis ta küll piiskopiks, ent paavsti kinnitust ta ei saanud. Ta oli veel Lüneburgi Püha Miikaeli kloostri abt ja vaimulik isand. Kuigi Lübeckis oli usupuhastus juba 1531. aastal läbi viidud ja piiskopil ei olnud seal, nagu mujalgi Holsteinis, enam vaimulikku jurisdiktsiooni, oli ta jätkuvalt Saksa-Rooma keisririigi vürstpiiskop. Eberhard von Holle suri 5. juulil 1586 Lübeckis tõsise kukkumise tagajärjel.

Reformatsiooni läbi viinud Preisi piiskopid

Üksikuid piiskoppe oli luterliku reformatsiooniga varemgi ühinenud. Üks neist oli Preisimaal Pomesaania piiskop Erhard von Queis (ka Queiss või Queiß, u 1490–1529), kes viis oma diötseesis usupuhastuse läbi 1525. aastal. Toomkapiitel valis ta piiskopiks 1523. aastal, ent teda ei pühitsetud, sest Roomast jäi tema valimisele kinnitus tulemata.

Reformatsiooni poolele tuli üle veel teinegi piiskop Preisimaal – Samlandi piiskop Georg von Polentz (1478–1550). 1519. aastal sai ta ametisse astumiseks Roomast kinnituse. 1524. aastal viis ta oma diötseesis sisse luterliku kirikukorralduse ja kutsuti seetõttu paavsti ette aru andma, ent tal õnnestus seda vältida. Kui luterlusega ühinenud Saksa Ordu kõrgmeister Albrecht Preisimaa sekulariseeris, sai Polentzist sisuliselt hertsogiriigi vaimulik juht. Sarnaselt Pomesaania piiskopi Erhard von Queisiga loobus ka tema igasugusest ilmalikust võimust ja andis oma valdused hertsog Albrechtile üle.

Kölni peapiiskop-kuurvürst ja veel mõned keisririigi piiskopid

Kölni peapiiskopitool oli Saksamaal üks prominentsemaid, peapiiskop oli ameti poolest kuurvürst, s.t üks Saksa-Rooma keisrit valivatest vürstidest. Selle positsiooni langemist luterlaste kätte ei saanud keiser aktsepteerida.

Hermann von Wied (1472–1552) valiti alamdiakonina Kölni peapiiskopiks aastal 1515 ja pühitseti piiskopiks kolm aastat hiljem. Aastatel 1532–1547 oli ta ühtlasi Paderborni vürstpiiskop. 1530. aastate teisel poolel alustas ta oma piiskopkonnas reformidega ning alates 1542. aastast võib teda pidada reformatsiooni poolele üle tulnuks. Ta nimetas oma hoovijutlustajaks Martin Buceri ning suhtles Lutheri kaasvõitleja Philipp Melanchthoniga. 1546. aastal Hermann von Wied ekskommunitseeriti paavst Paulus III poolt ja keiser Karl V sundis ta järgmisel aastal ametist lahkuma. Ta suri ametist tagandatud ja ekskommunitseeritud protestandina.

Luterluse pooldajaks sai ka Brandenburgi piiskop Matthias von Jagow (1490–1544), kes valiti sellele ametikohale aastal 1527 ja sai viis aastat hiljem paavstilt kinnituse tingimusel, et ta laseb end piiskopiks pühitseda (tal oli vaid alamdiakoni pühitsus). Reformatsiooniga liitus ta 1539/1540 ning veenis ka Brandenburgi kuurvürsti Joachim II luterlusse pöörduma.

Reformatsiooni poole kaldus samuti Münsteri, Osnabrücki ja Mindeni vürstpiiskop krahv Franz von Waldeck (1491–1553), kel tuli samas võidelda radikaalsete anabaptistidega.

Tuleb mainida veel üht huvitavat juhtumit. Pärast 1530. aastal toimunud Augsburgi riigipäeva liitus luterlaste leeriga Anhalt-Dessau vürst Georg (1507–1553), kes oli 1524. aastal oma hõimlase Merseburgi piiskop Adolphi poolt preestriks pühitsetud. 1544. aastal sai temast Merseburgi piiskopkonna koadjuutor ja kõne alla tuli piiskopi ametisse pühitsemine. Luterlastele oleks ametisse seadjana sobinud mõni reformatsiooni toetavatest piiskoppidest, näiteks Kölni peapiiskop Hermann von Wied, keegi Preisimaa piiskoppidest või Brandenburgi piiskop Matthias von Jagow. Vahemaid arvestades oleks realistlik olnud vaid viimane, kuid Jagow suri samal aastal ning ei olnud ka ise piiskopiks pühitsetud.[3]

Luterlusse kaldunud piiskopid Liivimaal

Liivimaal kaldus reformatsiooni poole Riia viimane peapiiskop, Saksa Ordu sekulariseerinud Preisi hertsog Albrechti vend Brandenburg-Ansbachi markkrahv Wilhelm von Hohenzollern (1498–1563). Temast sai koadjuutorina pärast oma eelkäija surma Riia peapiiskop ja 1540. aastal sai ta ka paavstilt ametliku kinnituse, ent tal õnnestus kõrvale hoida piiskopiks pühitsemisest. Selle põhjusena on nimetatud Wilhelmi luterlikke veendumusi ja vastumeelsust katoliikliku liturgia suhtes, mida ta väljendas oma kirjades.[4] 1546. aastal lasi Wilhelm koostada Riia peapiiskopkonna reformikava, mis lähtus Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi kirikukorraldusest. Teiste piiskoppide heakskiitu ta sellele kavale ei saanud ja see põrkus ka Riia peapiiskopkonna seisuste vastuseisule.[5]

Teise piiskopina võib mainida Kuramaa (1540–1560) ja Saaremaa (1541/42–1560) piiskop Johannes von Münchhauseni. Kuigi paavst Paulus III kinnitas ta piiskopiks, jäi Johannes (ilmselt omal valikul) piiskopiks pühitsemata, mis aga ei takistanud tal olemast nii oma diötseesi (piiskopkonna) ülevaataja kui stifti (piiskopiriigi) isand.[6] Enne seda pidas ta ameteid Verdeni, Mindeni ja Saare-Lääne toomkapiitlis. Valitud piiskopina edendas ta katoliku usku, püüdes Saksamaalt leida oma piiskopkonda katoliku preestreid ja vabaneda Lihula nunnakloostri luterlikust jutlustajast.

1560. aastal loobus ta Taani luterlasest kuningaga sõlmitud tehingu tulemusena ametist ja valdustest. Vastavalt kokkuleppele valis Saaremaa katoliiklik toomkapiitel piiskopiks Taani kuninga 19-aastase venna, luterlasest ilmiku hertsog Magnuse, kes võttis asjaajamises omaks Saare-Lääne piiskoppide titulatuuri, ent tegutses ilmaliku valitsejana. Loomulikult ei hakatud tema piiskopiks valimisele paavsti kinnitust küsima.

Johannes von Münchhausen lahkus Liivimaalt ja viibis mõnda aega Kopenhaagenis. 1565. aastal oli ta juba luterlik jutlustaja Rehburgis ja järgmisel aastal abiellus, nii nagu paarkümmend aastat hiljem toimis pärast ametist lahkumist eespool mainitud Meisseni piiskop Johann von Haugwitz. Johannes von Münchhausen suri arvatavasti 1572. aastal ja maeti Verdeni toomkirikusse, kus ta oli olnud kapiitli liige. Kroonik Johannes Renner toob ära järelehüüde tema epitaafil:

Piiskopi püha ametit pidas see auväärne vaga,
sobis see temale küll; rohkesti tegi ta head.
Kui oli nii suure au sees olnud ju vägagi kaua,
lahkudes omal loal, koormast ta vabanes siis.
Loobudes tööst ning kõrgest ametist hiilguses, au sees,
naitumissidemeid siis sõlmida tal oli soov.
Niisiis ta endale kasina kaasa ja kaaslase valib,
kes Hermelingide soost pärit ja elule auks…
Siis küpses eas rusus raugapõlv raskesti mehe peale,
surmas kõik maha jäi, mis selles maailmas on.
Taevas ja Jumal siis tagasi said temalt oivase hinge,
keha on jällegi põrm, laguneb varjus kui muld.
Kõikide kristlaste reas ootab pühade taasülestõusmist,
kui varsti kätte aeg viimsema päeva toob.[7]

Kokkuvõtteks

Nagu näeme, ei omanud suurem osa neist vähestestki usupuhastuse leeriga liitunud katoliku piiskoppidest kanoonilist pühitsust, isegi kui nad olid pärast ametisse valimist saanud paavstilt kinnituse. Evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise jumaliku ülesande täitmine aga ei saanud jääda piiskoppide taha. Philipp Melanchthon rõhutab oma traktaadis paavsti võimu ja primaadi kohta: «Seega, kui vastutavad piiskopid on evangeeliumi vaenlased või ei ole nõus ametisse seadma, jääb igale kirikule tema õigus alles. Sest kus iganes on kirik, seal on ka õigus evangeeliumi kuulutada. Seetõttu tuleb kirikutel ilmtingimata säilitada sõnasulaste kutsumise, valimise ja ametisse seadmise õigus.»

Hädaolukorras just seda tehtigi. Kuid andkem veel kord sõna piiskop Jobst Schönele, kes ütleb: «Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.»

[1] https://www.meiekirik.net/index.php/art/1889-luterlikud-usutunnistuskirjad-ordinatsioonist

[2] Katoliiklik leer seda muidugi ei tunnustanud. Näiteks kirjutab jesuiit Antonio Possevino Rootsi luterlikest piiskoppidest: «Aga nimetatud vääratel piiskoppidel on olnud just see suktsessioon, mis meeldis ilmalikele võimukandjatele, sama, mis oli vääratel kuraatidel ja pastoritel, lihtsate kantseleikirjade läbi, nõnda et millal on heaks arvanud see, kes valitseb, on neid ametist lahti lastud sellesama autoriteediga, millega nad sinna pandi.» Vt Antonio Possevino, Kiri Mantova hertsoginnale, Tartu: Johannes Esto Ühing, 1994, lk 26–27.

[3] Dorothea Wendebourg, «The Reformation in Germany and the Episcopal Office» – Visible Unity and the Ministry  of Oversight. The Second Theological Conference held under the Meissen Agreement between the Church of England and the Evangelical Church in Germany. Cambridge, Church House Publishing, 1997, lk 58jj.

[4] Juhan Kreem, «Valge Daam, Brandenburgi markkrahv Wilhelm ja keskaegse Liivimaa reformikatse» – Läänemaa Muuseumi Toimetised X. Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2006, lk 59.

[5] Madis Maasing, «Miks ebaõnnestus Riia peapiiskopi Wilhelmi 1540. aastatel ettevõetud reformatsioonikatse?» – Usuteaduslik Ajakiri 1/2014, lk 56jj.

[6] Vt Madis Maasing, «Saare-Lääne piiskop ja tema vaimulik isand. Põhijooni Johannes von Münchhauseni suhetest Riia peapiiskopi Wilhelmiga (1541–1560)» – Läänemaa Muuseumi Toimetised, XVI, Haapsalu: Läänemaa Muuseum, 2013, lk 60.

[7] Johann Renner, Liivimaa kroonika 1556–1562, Tallinn: Tänapäev, 2023, lk 194–195. (Värsid on tõlkinud Enn Tarvel.)