Ja ehk see vaherahu [Rootsi ja Venemaa vahel aastal 1583] küll pisike ja vähene oli, oli ta siiski suur ja tähtis tegu ja Kõigevägevama Jumala ime. Sest avalik on, et moskvalane Liivimaa sõja algusest saadik kõik keisrite ja kuningate sobitused Liivimaa pärast tagasi lükkas ja iialgi ei tahtnud, et Liivimaast pidi räägitama, ja avalikult kuulutas, et tema ka kõige vähemat Liivimaa kindlust käest ei anna, kui ka Rootsi, Poola ja Taaniga korraga tema pärast peaks sõdima. Seal tuleb Kõigevägevam Jumal ja tõukab kõrgi ja karuse hoopleja maha, nõnda et ta mitte ainult oma kõige suurema ja tähtsama asupaiga Liivimaal, vaid ka palju oma Moskva pärismaid, linnu ja lossisid kaotab ja Rootsi kuningale, keda ta enese vastu hoopis väheseks pidas, alla peab andma ja rahu paluma ja ka ära kannatama, et Rootsi kuningas oma riigi raja sügavale moskvalase maa sisse paneb.
Selle armuliku ja imeliku võidu, õnne ja äravõitmise ja selle pisikese puhkuse eest peame meie, liivimaalased, küll õigusega südamest Jumalat tänama ja temalt edaspidiseks uut rahu paluma ja ka kõige tõega püüdma, et meie oma vanast kurjast elust ja tahtmisest pööraksime ja tõsiselt meelt parandaksime, et mitte meie peale ei tuleks needmine, mis Kõigevägevam Jumal kõigile jumalakartmatuile ja patustpöörmatuile 3. Moosese raamatu 26. peatükis ja 5. Moosese raamatu 28. peatükis hirmsasti ähvardab, kui ta ütleb: «Kui teie mind aga siiski ei kuule, siis tahan ma teid karistada veel seitse korda enam ja veel seitse korda enam ja veel kaks korda seitse korda enam, teie patu pärast.»
Nagu meil ka sestsamast rahvast ja nuhtlusest üks hirmus näitus on Jeruusalemma linna loos, mis linna ühes terve Juuda kuningriigiga Kõigevägevam Jumal, just nagu Liivimaadki, enne ka sagedasti suurte imelikkude võitudega ehtis ja Sanheribi, Antiochuse ja veel teiste vägivallameeste eest kaitses, päästis ja hoidis. Aga viimaks, kui nad need suured Jumala heateod varsti ära unustasid ja edasi jäid oma tänamata ja patustpöörmata meele sisse, siis hävitas Kõigevägevam Jumal Jeruusalemma ja Juuda rahva hoopis ära ja lõi nende linna ja kuningriigi ümber ja tegi tema igaveseks häbiks ja naeruks, nagu meie ka Soodomast, Konstantinoopolist ja veel mitmest teisest linnast ja maast näeme.
Jumal, kõige armu ja helduse isa, kes oma armsa Poja Jeesuse Kristusega ja Püha Vaimuga ainus, tõsine ja kadumata igavene Jumal on, Tema võtku meile, liivimaalastele, oma jumalikku armu anda, et meie seda rahuaega tõsises ristiusus tõsiseks meeleparandamise-eluks nõnda tarvitaksime, et kõik tuleks Tema püha nime auks ja kiituseks ja igaveseks rahuks ja üksmeeleks võimumeeste vahel, üleüldiseks heaks korraks inimestele ja meie kõikide hinge õnneks ja õnnistuseks. Aamen.
Katkend Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikast» K. Leetbergi (1920) tõlke järgi
