Tahaksin kõneleda ühest eesti talumehest. Ma ei mäleta, kas ta oli minu isa või vanaisa, või koguni keegi teine. Võib-olla ta oli, lugeja, sinu isa või vanaisa. Ja see polegi tähtis, kes ta oli, tähtis on vaid, et ta oli eesti talutaat, nagu neid oli palju. Lauakirikus käis ta harva, üks või kaks korda aastas. Kirik oli kaugel, mitu või mõnikord mitukümmend versta eemal. Iga päeva jaoks olid oma tööd ja raske töökoorma keskel polnudki iga kord pühapäev endale puhkamiseks nii vajalik kui tööhobusele, kes aga oli ainuke kirikusse viia. Kirikus muidu siiski käidi mitmel korral aastas, kindlasti jaanipäeval, sest siis läks igaüks. Ka teistel tähtpäevadel ja mõnikord ka päris mõnel lihtsal töövaiksemal pühapäeval. Aga lauakirik oli midagi muud kui seda oli tavaline kirikus käimine, et õpetaja sõna kuulda. Lauakirik oli midagi suuremat, vaiksemat, salajasemat, pühamat, ta oli nagu isiklikult oma Jumalaga kõnelemas käimine ja temaga oma olemasolu lepingu uuendamine.
Tavaliselt oli sügisel või hilissuvel mitu pühapäeva armulauaga. Neist valiti üks välja. Mitu nädalat, mõnikord kuusidki varem võisid lapsed tähele panna vanu inimesi mõnes lõunalauas laualeminekut arutamas. Jah, mis arutamine see siis oligi, sest seal polnud palju sõnu. Keegi, kas noor- või vanaperenaine, või ka keegi muu mainis pikema ühise jutuvahe peale, et nii või mitme nädala pärast on lauakirik.
Kui pikema vaikuse peale keegi midagi ei lisanud, peremees ütles ise: «Nojah, lähme siis pealegi.» Sellega oli asi arutatud ja otsustatud. Mõnikord ju võis olla, et keegi pereliikmeist väitis, et mõni teine pühapäev oleks sobivam, kas mälestustega või traditsiooniga seoses, või mõnel muul põhjusel. Järgnes jällegi pikem jutuvahe ja igaühel oli aega mõtelda ja arvamust ütelda. Kui aga ütlejaid ei leidunud või arvamused napisõnaliselt üteldud, langetas peremees otsuse nagu varemgi. Nii lihte kuid asjalik ja sügav oli see asjaarutamine ja otsus oli alati kindel. Enne vastavale pühapäevale eelnevat laupäeva sellest ei kõneldud, aga veel vähem keegi seda unustas. Isegi mitte lapsed, kes olid ainult pealtkuulajaid ja mitte asjaosalised.
Nagu iseenesest, ilma arutuseta või sõnadeta tööd olid kuidagi nii juhitud, et kirikueelsele laupäevale midagi kergemat sattus. Võis näha ka väikesi ettevalmistusi pikaks kirikuteeks. Võib-olla kirikuhobune oli päris puhkama jäetud, peremees seadus üht-teist vankrikuuris, perenaine vaatas üle kirikuriideid, mida küll vist peaaegu kunagi muul ajal selga ei pandud. Kõige paremat vankrit hüüti ka kirikuvankriks. Inimeste nägudest võis seejuures lugeda midagi erilist. Eriti vanad inimesed, kes enam töötegijate hulka ei kuulunud, istusid pikalt oma tavalisel kohal, mustade kaantega raamat koes. Sõnu oli vähe ja paistis nagu muudestki maailma asjadest ei tahetud palju kõnelda neil päevil.
Nagu kokkulepitult lõppes töö sellel laupäeval varem kui tavaliselt ja saun oli varakult köetud. Peale õhtusööki võttis peremees ise veel pikema, kuid just pragu nagu mittevajaliku ja ülearuse ringkäigu oma põldudel ja tallides ette ja vanaperemees istus kodus sellel ukselävel, nagu kokkulepitult, oodates poja tagasitulekut, et siis rahulikult magama minna. Jah, mis seal imestada, et see kõik nii hästi sobis, sest eks kunagi, kui see hallpäine isa ise oli veel noor ja tugev ja peremees majas ja tema võttis samal õhtul samasuguse ringkäigu oma põldudel ette, siis tema isa, nüüd ammugi muld, ootas teda samal uksepakul. See oli ju niimoodi olnud aegadest aegadeni.
Pühapäeval tõusti varem kui tavaliselt ja peagi olid kõik hommikused talutoimetused valmis. Siis istus pere hommikulauda. Kuid vanemad inimesed ei söönud, sest enne lauakirikut vanasti ei söödud. Lauas ei olnud tavaliselt juttu, veel vähem mõnd naljasõna. Kõikjal oli midagi pidulikku ja pühalikku.
Teele mindi võimalikult varem, et mitte ei oleks pärast ruttamist. Tee oli pikk, võttis oma paar tundi või rohkemgi. Kui tee peal tuttavaid kohati, üteldi tere ja saadi samasugune vastu ja see oli kõik. Kiriku juure jõudnuna leiti, et oli veel aega kiriku alguseni. Siis mindi surnuaiale, kadunud omaste haudadele. Kõik pere läks koos, ridastikku või kõrvuti, nooremad toeks vanemaile ja ilma üleliigse kõneta. Haua juures põlvitati vaikses harduses risti kõrvale ja loeti palve ja muidugi mõeldi oma mõtteid. See oli liigutav, vaadelda neid tugevaid talumehi, kuningad oma koduses kuningriigis, paljastatud peadega põlvitamas või seismas oma kadunute haudade juures. Seal puhkasid need, kes ka kunagi hõiskasid, tantsisid, rõõmustasid ja lootsid, kündsid ja külvasid, kuid nüüd olid põrm. Oli nagu meeletuletus sellele, kes veel kündis ja külvas.
Kirikukellad äratasid need mõttesse vajunud inimesed ja panid nad liikuma kiriku juure. Seal peremees läks kirikukantseleisse ja laskis end ja oma pere panna armulauale minejate kirja. Mindi kirikusse. Kirik oli vaikne nagu haud, olgugi et seal juba palju inimesi ootamas võis olla. Mindi tasa, poolenisti kikivarvul, sest see oli Jumala Koda. Istuti, langetati pea ja loeti palve ja alles siis tõsteti pilk altari poole. Nii oodati kiriku algust. Nii tegid kõik. Jumala Koda oli Jumala koda.
Kui tuli armulaua kord, ei rutanud keegi. Minekus oli midagi aukartust äratavat pühalikku. Eriti kui vanad taluperemehed läksid, raskest tööst küüru vajunud, samm tönts, kuid siiski kindel, rahulik, pidulik. Kuidas küll tahaksin mõista nende mõtteid ja tunda nende tundeid ja teha seda täpselt nii nagu nemad tegid. Need olid need põlised ja õiged talumehed, kes nii sügavalt olid kokku kasvanud iga kiuga Jumala looduses. Tundus, nagu oleks see talumees, põlvitades oma Looja ette, tahtnud ütelda: «Siin ma olen. Mis ma olen, tead Sina, armuline Jumal, paremini ja Sina tead, mis ma olen teinud Sinu käsu vastu. Ole mulle armuline.» Sellele, kes ei mõõda inimesi nende sära või uhke kuue järele, on need tuhanded oma lihtsas rüüs suured. Nad on sama suured kui iga teine Looja kätetöö, olgu kuningas või pisike putukas mulla põues. Kui ainult igaüks seda teaks ja tunneks, kui ta loomise lepingut läheb uuendama oma Looja palge ees.
Kui kirik oli läbi, mindi aeglaselt ja rahulikult, nagu tuldigi, sõnadeta ja nagu mitte tähele panemiseks, et kirik oli veel rahvast täis ja rahva hulgas mitmeid-mitmeid tuttavaid. Alles koduteel võib-olla avaldas perenaine kahtlust selle kohta, et kuidas kodused kõige talutoimetustega on toime tulnud. Aga muidu olid kõik ikka veel oma endi mõtteis ja see meeleolu kestis veel kaua ja ei lahkunud niipea.
Nii oli lauakirik sellele, kes oli isa või vanaisa kord meile kõigile, sest kõik me oleme eesti talutaadi lapsed, olgu lähemast või kaugemast minevikust.
Eesti Kirik, nr 10–12, 1971 (Usu Sõna nr 6, 1951)
