Aga me ei unista, nagu mõned jumalatult arvavad, mitte Platoni riigist, vaid ütleme, et see kirik on olemas, nimelt tõelised usklikud ja õiged, kes on hajutatud üle terve maailma. Ja me lisame tundemärgid: puhas evangeeliumiõpetus ja sakramendid – selline kirik on tegelik tõe sammas [1Tm 3:15]. Ta peab kinni puhtast evangeeliumist ja, nagu Paulus ütleb, alusest [1Kr 3:12], see tähendab tõelisest Kristuse tundmisest ja usust. Ja kuigi selles kirikus on ka palju nõtru inimesi, kes ehitavad selle aluse peale hoone õlgedest, mis hävib, see tähendab tühistest arvamustest, antakse see neile andeks ja neid täiustatakse, sest nad ei lõhu seda alust…

Nii nagu kirikul on tõotus, et temas asub alati Püha Vaim, nii on tal ka hoiatused, et sinna tulevad jumalatud õpetajad ja hundid. Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim. Ja ehkki hundid ja kurjad õpetajad märatsevad kirikus, ei ole nad tegelikult veel Kristuse kuningriik…

Sellepärast usume meie pühakirja kohaselt, et kirik selle sõna tegelikus tähenduses on pühade kogu, kes tõesti usuvad Kristuse evangeeliumisse ja kellel on Püha Vaim, ja sellegipoolest me mööname, et väliste tundemärkide poolest on selles elus nende osadusse ühendatud palju silmakirjateenreid ja kurje, kes on kiriku liikmete osaduses väliste tundemärkide järgi ja kannavad sellepärast kirikus ka ameteid.

Samuti ei võta sakramentide mõju ära see, kui neid jagavad vääritud, sest nad esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind» [Lk 10:16]. Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal. Need Kristuse sõnad õpetavad meile seda, et me ei satuks teenrite kõlbmatusest nördimusse.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artiklid VII–VIII