Erik Johansson oli teismeline, kui mõistis, et talle meeldivad poisid. See tähendas tugevat kriisi. „Usun, et Jumal oleks võinud muuta minu seksuaalset suundumust, aga Ta ei teinud seda. Olen siiski õnnelik oma elu ja Jumala poolt antud ülesande üle,“ ütleb ta. Mida tähendab olla kristlasest mees, kellel on homoseksuaalseid tundeid?
Viimased kümme aastat on Johansson Rootsi äratusliikumise Evangeliska Fosterlandsstiftelsenin (EFS) rahvusvahelise osakonna koostöö juhina juhtinud ka selle misjonitööd. Umbes 150 aastat vana ühing on elujõuline ja soomlaste poolt vaadatuna ka üsna suur liikumine. Johansson möönab tagasihoidlikult, et EFS-il on vaid umbes 14 000 liiget: „Jumal ei vaata meie väiksust või suurust. Tema tegutseb oma äranägemise järgi.“ Pastor ja misjonijuht Johansson külastas jaanuaris Soome Piiblikooli poolt Kauniainenis korraldatud ajakirja „Perusta“ õppepäevi.
Heitlus algab
Erik Johansson kasvas misjonäride pere lapsena Etioopias. Tema pere elas seal aastatel 1975–1983. Teismelisena hoomas ta, et talle meeldivad poisid. See tähendas tugevat kriisi. Ta oleks tahtnud olla tavaline poiss, kellele meeldivad tüdrukud, ent nii ei juhtunud. Ta oli seda meelt, et Piibel on täis lugusid homoseksuaalsusest. „Üllatusin kui selgus, et nii see ei ole. Jumala Sõna räägib küll palju abielust ja seksuaalsusest. Mõistsin, et homoseksuaalsuse praktiseerimine on patt, ent jäin oma tunnetega üksi.“
Johansson räägib, et kasvas suurperes turvalises miljöös armastavate vanemate juures, ometigi ei julgenud ta vanematele rääkida oma heitlustest varem kui 19-aastasena. Johanssoni isa on pastor. Homoseksuaalidega oli ta kohtunud hingehoidjana ja suhtus küsimusse mõistmisega. Ema reageeris tundlikumalt.
Piibellik tsölibaat – ainus valik
Täiskasvanuks saamise künnisel toimuv heitlus homoseksuaalsuse pärast tundus noort meest hulluks ajavat. Igatsus oli sügav ja seletamatu.
„Mäletan end enesele ütlevat, et varem või hiljem saan teada, kas on õige või vale elada koos mehega. Lubasin endale, et teen selle asja endale kõige pealt selgeks ega sukeldu ühessegi suhtesse enne seda.“ Otsus osutus vabastavaks. Erik Johansson uuris Piiblit ja palvetas palju. Ta kasvas usus ja sai teiselgi moel täiskasvanuks. Pea kümne aasta jooksul sai ta asjas selguse.
„Kui 28-aastasena pühitseti mind pastoriks, teadsin juba, mida mõelda. Minule on ainus õige otsus elada tsölibaadis.“ On kahetsusväärne, et paljud kristlasedki ei mõista ega hinda tsölibaati, ütleb ta.
Pääsemise leiab Kolgatalt, mitte seksuaalsest terviklikkusest
Erik Johansson usub, et Jumal oleks võinud ta tervendada nii, et ta saaks rajada perekonna naisega. Ta peab siiski naiivseks õpetust, mille järgi Jumal tervendaks kõik homod, kui nad seda vaid ise piisavalt sooviks.
„Jumal võib muuta seksuaalse suundumuse, ent Ta tahab anda veel enamat. Kas mõistate?“ esitab Johansson väljakutse. Johansson on seda meelt, et siin ajalikkuses ei saa ka kristlane täielikult vabaks valudest, muredest ja patu meelitustest.
„Minul on praegugi homoseksuaalseid tundeid ja kiusatusi. Aga olen aru saanud, et Jumal tahab mind eelkõige tervendada enesekesksusest Kristuse-keskseks. See kõik põhineb Jeesuse ristilöömisel Kolgatal, kus Ta tallas jalgade alla patu väe.“
Erik Johanssoni jaoks on solvav, kui homoseksuaale tõugatakse abiellu, arvates, et see toob automaatselt kaasa „normaalsuse.“
„Ega siis abielu paranda heteroseksuaalide kõiki probleeme. Vastupidi – abielu toob selle sõlminud inimesed üha uute väljakutsete juurde,“ ohkab ta.
„Olen realist ja pastorina näen kogu elu kirevust. Pereelu võib olla rikas ja kindlasti oleks olnud vahva saada isaks. Minu elust puuduvad mõned head, olulised asjad, ent mõistan, et kõigil on elus valusid või puudujääke. Olen siiski tänulik ja rõõmustan elu üle, mille Jumal on mulle andnud,“ lõpetab ta.
Erik Johansson usub, et meie inimesekäsitus mõjutab seda, kuidas suhtume seksi ja seksuaalsuse küsimustesse: „Kristliku inimesekäsituse järgi on inimkeha algupära jumalik ja püha. See on ka tugev alus enda seksuaalsuse tunnustamisele. Selles, milliseks Jumal selle lõi, ei ole midagi paha või häbenemisväärset.“
Johanssoni sõnul ei salli rootslased seda, et neile tullakse nõu andma isiklike otsuste osas. Mõeldakse, et „mina võin oma eluga teha, mida ise tahan.“ Piiblis ilmneb hoopis teistsugune mõte: „oleme Jumala omad, tema ka käsib ja annab nõu.“ Ja seda armastusest oma loodute vastu.
„Kristlane kasutab raha, oma ihu ja aega teadlikuna sellest, et kõik on kingitus Jumalalt. Kui Jumal ei ole meie elu keskmes, hakkame juhitamatult triivima – ka seksuaalsuse küsimustes,“ tõdeb Johansson.
Pere mõtteks on teenida iseendast suuremat kooslust
Seksuaalse läbikäimise on Jumal loonud algselt mehe ja naise vahelisse suhtesse.
„Kristlane võibki küsida, kuidas saab ta ülistada ja tõsta Kristuse tähendust oma seksuaalelus. Abielus on seks argise ligimeseteenimise läbi jumalateenistuslik elu,“ ütleb Johannson.
„Oma õpetuses kõrvutas Jeesus abielulisuse ja abielutuse samaväärsete eluviisidena. Tugev ja pikaajaline abielu on kingitus ühiskonnale. See ei ole väärtuslikum kui abielutus, vaid ehitusplokk, millele võib toetuda ka kõik muu.“
„Pere eesmärk on teenida endast laiemat kooslust. Abielulahutused ja seksuaalne moraalitus on kahjuks tuntud ka kristlikes kogudustes ja liitudes. Kogu seksuaalsus sai kahjustada pattulangemises ja seepärast on iga inimese seksuaalsus puudulik. Kristuses on meid lepitatud ja Püha Vaim kutsub igaüht elama Jeesuse jüngrina ja järgima Teda – ka seksuaalsuse teostamisel.“
„Oled sa siis abielus või elad tsölibaadis, oled kas hetero või homo, oled Jumalale armas. Me peaksime haarama kinni Jeesusest ja olema Talle kuulekad. See toob ellu sügavaima õnne ja rõõmu. Kristlastena annab meile esmase ülesande misjonikäsk. See meenutab, et suhetes mittekristlastega ei ole lahenduseks rünnak, vaid heade argumentidega selgitus, milline on tõeline kristlik abielu. Me ei või keelustada kahe mehe vahelist armastust, ent võime osutada, et abielu mõte on algselt olnud hoopis teine (kui tänapäeval mõistetakse – tlk). Abieluski tuleb järgida Kristust. Meid ümbritsevas ühiskonnas on seksuaalne identiteet, selle valimine ja praktikasse rakendamine tõstetud kõige keskmeks.“
Mis on Johanssoni meelest identiteedi tuumaks? „Identiteedi tuumaks ei ole homoseksuaalsus, vaid Jumala lapseks olemine.“
Erik Johansson kutsub Piiblisse uskuvaid kristlasi üles aususele ja alandlikkusele seksuaalvähemuste suhtes
Kui aastal 1994 aktsepteeriti Rootsis registreeritud paarisuhe, olid piibellikult (bibeltroende) konservatiivsed kristlased tugevasti selle vastu.
„Mina arvan, et kui inimesed tahavad elada Jumala tahte vastaselt, ei või me seda takistada. Poliitikutel on vaja sätestada seadusi ka mittekristlaste kaitseks,“ tõdeb pastor Johansson, kes oli omal ajal koostamas dokumenti, mille põhjal võisid pastorid end kaitsta sooneutraalse abielu vastu. Tema arvates oli tähtis tutvuda vastaspoole teoloogiliste põhjendustega, sellega, kuidas nad kaitsevad oma homoseksuaalset elustiili. Kuigi ei jagata sama arusaama väärtustest, on kasulik tunda teiste mõtlemise loogikat, põhjendab Johansson. „Sellele lisaks peaksime olema teadlikud omaenda seksuaalsusest, et sellest küsimusest ülesehitavalt arutleda.“
Ennekõike tunneb Johansson muret seksuaal- ja soovähemustesse kuuluvate pärast, kes kristlike veendumuste kohaselt ei soovi elada ja juhinduda oma homoseksuaalsete tunnete ja soodumuste järgi: „Nad elavad üleseksualiseeritud ja tugevasti ilmalikustunud ühiskonnas, ent võivad saada halvustamise ja armastusepuuduse sihtmärkideks ka kogudustes. Need õed ja vennad igatsevad sõprust ja kogudusepere soojust. Kohelgem neid sõbralikult, austavalt ja alandlikkuses,“ paneb Johansson südamele. „Julgustagem neid jääma Kristusesse. Me ei peaks oma käitumisega lisama nende taaka,“ kutsub Johansson üles ja toonitab, et Jeesus oli valmis surema ka seksuaal- ja soovähemustesse kuuluvate eest. „Meil on õigus kritiseerida liberaalteoloogiat, aga me ei saa unustada Jumala armastust inimeste vastu,“ ütleb ta.
Artikli autori Virpi Kurvineni kommentaar
Aastakümneid tagasi kui olin teoloogiatudeng, osalesin õpilasõhtul, mille teemaks oli „Kas homo võib olla kristlane?“ Seal olid emotsioonid laes. Üks mehenäoline naine kisendas, solvates apostel Paulust, kes olevat homode vihkaja. Kaasarääkijatest moodustus koor. Istusin vaikselt kogu õhtu, kuni üks uje nooruk küsis minult midagi. Ta näis muserdatuna. kuna koges segadust oma seksuaalse identiteedi ja alustatud teoloogiaõpingute pärast. Kuidas võiks ta juhatada kogudust, kui ei tea, kes ta isegi on?
Julgustasin noort meest ja ütlesin, et meil kõigil on patte ja nõrkusi. Sellegipoolest Jumal armastab meid. Me ei pea vaatama iseenda, vaid Kristuse poole. Aastaid hiljem lugesin artiklit sellest noormehest. Temast oli saanud kunstnik. Sellel hämmeldust põhjustanud õpilasõhtul ei vastanud aga keegi õhtu pealkirjaks märgitud küsimusele.
Erik Johanssoni kõned külaskäigul Soome äratasid mõningast keskustelu, aga ühes asjas oli ta edukas. Tal õnnestus anda edasi sõnum, et kristlase identiteedi olulisimaks osaks on Jumala lapseks olemine. Inimestena on meie identiteet lõhutud patu tõttu. Seepärast ei või me terviklikkust ja täiuslikkust leida otsides seda iseendast. Meedias esitletakse sageli oma „trans-identiteedi” või kasvõi biseksuaalsuse „avastamist“ kui usule tulemist ja rõõmusõnumit, mis lõpuks vabastab ühiskondlike lepete ahelaist tõelise, eheda olemuse. Kristlastena ei pea me siiski ekslikult ette kujutama, et tasakaalukas heteroseksuaalsuses abielus elamine iseenesest oleks juba evangeelium.
See võib olla evangeelse elu tagajärg, ent evangeeliumi tuumolemus on inimesest väljaspool – Kristuse lepitus- ja lunastustöös. See, et saame patud andeks, ei sõltu meie positsioonist inimeste silmis, ega millestki, mis meie sees leida on või mitte. Rahutu ja iseennast otsiva inimese identiteedi leiame Isa peopesalt, millelt maha kukkumise eest hoiavad meid Tema poolt seatud piirid.
Väljaandest Uusi Tie tõlkinud Roland Tõnisson.
Artikli tõlge ilmus esmalt portaalis Objektiiv.
