Katoliiklaste ringkonnas levitatavat Martin Lutheri kuvandit, aga ka selle kuvandi muutumist sajandist sajandisse on käsitletud uuemalt seoses 500 aasta möödumisega reformatsiooni algusest ning selle reformatsioonijuubeli ühise tähistamisega. Kui luterlaste jaoks ning protestantlikus maailmas üldiselt, nagu ka Eesti usuajaloos, on Luther olnud reformaator, suur usuisa, saksa rahvuskangelane, mõistuse ja vabaduse eest võitleja ja palju muud, on olnud katoliiklaste hinnang Lutherile täiesti vastupidine. Katoliiklaste avalikkus on pidanud Lutherit ketseriks ja hereetikuks, kes on süüdi kiriku lõhenemises koos selle kurbade tagajärgedega. Lutheri kuulsale kaitsekõnele „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!“ Wormsi riigipäeval vastas keiser Karl V, kandes hoolt saksa rahva ning kogu kristlaskonna õige katoliku usu eest, et nüüdsest peale Luther „ei tohi jutlustada ega inimesi oma nurjatu õpetusega ahvatleda /…/ Ja nagu öeldud, olen ma otsustanud tegutseda ning talle vastu astuda kui kurikuulsale ketserile“.
Kasvõi põgusal tutvumisel katoliiklaste loodud kuvandiga Lutherist paneb jahmatama see negatiivsus, mida levitati sajandite jooksul katkematu tulvana ning sellises mahus, et toodetud kirjavara jagus katoliiklaste koolipingist kuni külapreestri töölauale ning sealt loomulikult kirikukantslitesse. Veel 1920. aastatel andsid katoliiklastest kirikuloolased võimsaid kogupauke Lutheri pihta, kellest kurikuulsaimatena jäädakse meenutama Heinrich Deniflet ja Hartmann Grisarit. Enesestmõistetavalt olid Lutheri-vastase võitluse eesotsas saksa katoliiklased, mistõttu on kirjalikud allikad valdavalt just saksakeelsed, ent protestantlike kirikute ülemaailmse levikuga kandus see ajalooline konflikt ka teistele mandritele, kus kohtuti katoliku kirikuga.
Iga ajastu on sünnitanud oma Lutheri. Ettekujutus „tõelisest“ Lutherist on paratamatult sõltuvuses uurija enese usukultuurist. Nii näiteks märgistas reformatsiooniaegne Lutheri-kuvand tol ajal Lutheri järgijate jaoks Kristuse evangeeliumi vabastamist paavstikiriku ikkest, valgustusaegne protestantlus aga ei tahtnud Lutherit keskajas, vaid uue, modernse maailma rahvusliku ja poliitilise eesminejana ning I maailmasõja eelne Luther kutsus saksa rahvast relvile jne. Saksa luterlik ajaloolane Hartmut Lehmann tunnistab: „Kes tähistavad Lutherit, tähistavad esmalt ja eelkõige iseennast.“
Katoliiklaste suhtumine Lutherisse on samuti ajastutundlik. Luterlaste ja roomakatoliiklaste ühtsuse komisjoni raport „Konfliktist osaduseni“, mille eestindust esitleti ühiskonverentsil 2017. aastal Tallinnas, tähistab viimastel aastakümnetel aset leidnud suhtumise muutust katoliiklaste leeris. Nüüd nähakse Lutherit „ausa usumehe ja tõsise palvetajana“. Lutherist rääkimine nüüdisajal ei ole ilmtingimata konfessionaalselt kinnistatud: luterlased tohivad suhtuda Lutherisse kriitiliselt ning paavstid soovitavad katoliiklastel tutvuda Lutheri kirjutistega.
Lutheri kujutamine ketserina 400 aastat
Reformatsiooniaastatel ning järgnenud aastakümnetel käivitus omamoodi teatejooks katoliikliku teadvuse kujundamisel ning suhtumises Martin Lutherisse. Mida rohkem kogunes trükitud materjali Lutheri kohta, seda ägedamaks muutus luterlaste ja katoliiklaste sõnasõda. Kuid vastastikku seletamistest ei olnud enam abi. Näis, et pole enam võimalik kõigutada hoiakuid, mis hakkasid juurduma niisama sügavalt nagu ka inimeste konfessionaalne kuuluvus.
Neil aegadel oli tegemist sotsiaalse kujutlusvõime elluärkamisega, mis annab hoogu resistentsete müütide levimisele. Kui lugeda Peter Browni „Pühakute kultus kristluses“, saab aimu, et nn sotsiaalse imaginatsiooni nähtus sünnitab ühtmoodi nii pühakuid kui ka antipühakuid. Kujutelmade loomine käib reeglipäraselt: mälestustele uute „tõendite“ lisamisega taandub tegelikkuse tajumine, selle asemel tajutakse „tõenditele“ antud tähendusi justkui tegelikkust ennast. Nii juhtus Lutheri-kuvandiga. Lutherist sai ühekorraga pühak ja antipühak, imetletu ja põlastatu. Kuid need kaks erinevat Lutherit jagunesid vaidlevate poolte vahel; edasisi otsuseid, mis on püha või mis sellele pühale takistuseks osutub, hakkas ette valmistama juba asetleidnud kultuuriline ja sotsiaalne eristumine.
Lutheri eluloost on hästi teada tema ägedaim vastane avalikes dispuutides, doktor Johann Maier aus Egg ehk lihtsalt Eck; tema kirjutisest „Enchiridion locorum“ tehti kuni 16. sajandi lõpuni 82 kordustrükki, mida kasutati peamise kirjaliku relvana reformaatorite õpetuse vastu. Kõrvuti Eckiga astusid 1524. aastal Regensburgi konvendil esile veel kaks katoliiklasest vaimulikku, kes jäid mõõtuandvaks Lutheri-vastases poleemikas: Johannes Cochläus ja Johann Faber (Fabri). Kõik need kolm loetakse tolle aja humanistide hulka ning oma muu tegevusega andsid nad panuse uueneva, keskajast väljuva maailmapildi kujundamisse. Miks aga kujunes nii, nagu kurtis katoliiklasest ajaloolane Joseph Lortz, et Eck, Cochläus, Faber ja teised tolle aja uurijad on jäetud tähelepanuta muude teaduslike saavutuste osas ning on etableeritud kirikupoliitilise võitluse ideoloogidena. Miks ei läinud arvesse nende uuriv ja sügavate teadmistega lähenemine Lutheriga seotud allikatele, aga mõnikord ka nende inimlik, humanistidele kohane rahu taotlev hoiak? Need mehed on arvatud Lutheri-vastaste ringi ja sealt välja ei pääse. Mõnikord polnudki muud põhjust vastasleeri sattumisel kui see, et tublid ja edumeelsed mõtlejad lihtsalt jäid vanasse usku ja vanasse kirikusse.
Primitiivselt kujundatud ja kergesti omaksvõetud müüdid haakisid külge värvikaid detaile. Endine dominiiklane Petrus Sylvius tuletas 1533. aastal idee, et Luther olevat kuradi sünnitis, ning et selle kinnituseks teadvat jumalakartlikud tunnistajad rääkida, kuidas Eislebeni linnas olla keegi punases kuues kauni välimusega nooruk külastanud korduvalt Lutheri saunanaisest ema. Räiged legendid Lutherist hakkasid elama oma elu ning peaaegu mitte keegi kaasaegsetest katoliiklastest polnud vaeva näinud, et Lutherit paremini mõista, tema kirjutisi lugeda või tema reformide õigustatud väiteid vaagida.
Katoliiklasest kirikuloolaselt Adolf Hertelt pärineb 1943. aastal tees, et negatiivsena vormitud kuvand Lutherist ning selle üks ühele kordamine katoliiklaste seas ligi 400 aasta jooksul tugineb Johannes Cochläuse kirjutistele ning kindlas suunas kujundatud hoiakutele. Cochläuse mõju ulatus kaugele väljapoole Saksamaad. Herte teesi on kinnitanud ka dokument „Konfliktist osaduseni“.
Johannes Cochläus
Johannes Cochläus (1479–1552), pärit Baierimaalt, oli õppinud Kölni ülikoolis, ning 1510. aastast sai St. Lorenzi kooli rektoriks Nürnbergis. Nürnbergis kuulus ta humanistide ringi koos Albrecht Düreriga ning näitas üles sõbralikkust Lutheri suhtes. Kuid Cochläusel sattus isiklikul pinnal ette rida negatiivseid kogemusi seoses Lutheriga. Frankfurdi ladinakooli rektoriks ei saanud ta esimeses valimisvoorus, kus pidi tunnistama allajäämist Lutheri tulisele poolehoidjale, humanist Wilhelm Nesenile. Tema suhtumises Lutherisse tuli pööre, nii nagu hindavad ajaloolased, aastal 1520. Cochläusest sai paavstliku nuntsiuse Hieronymuse salajane informaator, et kanda ette Lutheri töödest ja tegemistest; tal tuli mõnikord tõlkida Lutheri saksakeelseid kirjutisi ladina keelde, et teised instantsid saaksid neid hõlpsamalt käsitleda. Kui Luther oli 14. aprillil 1521 teel Wormsi riigipäevale ning ööbis Frankfurdis, pidas Cochläus vihase kõne Lutheri ja temast vaimustatud kostitajate vastu. Ta sõitis Wormsisse, ning neli päeva enne Lutheri kaitsekõnet Wormsis, seega siis 24. aprillil 1521, kutsus ta Lutheri välja avalikule teoloogilisele kahevõitlusele, mille Luther vastast alandaval moel tagasi lükkas. Luther tõrjus Cochläust teravalt ja avalikult 1523. aastal kirjas Adversus armatum virum cocleum. Sest ajast peale oli Cochläus kibestunud kuni Lutheri surmani ja ka pärast seda. Augsburgi riigipäeval toimunud vaidluses 1530. aastal osales ta keiser Karl V töörühmas. Töörühm pidi nn Confutatio Augustana teksti alusel esitama vastulauseid protestantide Confessio Augustana’le.
Joseph Lortz on avaldanud arvamust, et Cochläus oli siiralt lootnud Lutheriga asjad selgeks rääkida, nagu humanistidele kohane. Kui Cochläus palus keisrilt võimalust Lutheriga nelja silma all vestluseks, eeldas ta, et Luther saab aru argumentide jõust ning lõpetab protestimise. Veel 1540. aastal, pikas vaidluses kuningas Ferdinandiga, kordas Cochläus, et Luther olnuks maha surutud, kui talle oleks antud 1521. aastal võimalus avalikult väidelda. Samal ajal, kui lugeda klassikalises stiilis sõnelemisi sõna sõna vastu, siis ei võimalda need muljet, et Cochläus oleks mõistnud probleemide tegelikku ulatust: Lutheri juhtumi puhul pole tegemist pelgalt ühe isiku revolutsioonilise käitumisega või teoloogiliste pisiküsimustega, mida annab väitlusoskusega paika seada. Mõni aastakümme võitlust andis Cochläusele lõpuks idee, et Lutheri vastu tuleb kasutada ka muid vaimseid relvi, milleks on palvetamine. „Me peame ja me tahame paluda kõikvõimast Jumalat, kelle käes on inimese tahe, et ta heidaks armu selle kalestunud patuse peale.“ Seepeale asus Cochläus tegutsema.
Cochläus valis katoliku usu kaitsevahendiks organiseeritud kujul propaganda. 1530. aastatel koostas ta arvukaid kirju Rooma suunas ja keisrile, püüdes saavutada mõju kiriku ja riigi ametkondades, ning 1540. aastatel organiseeris uusi võitlusgruppe jesuiitide näol. Läheneva katoliku kirikukogu eel valmistas ta ette materjali Lutheri kaasuses. Cochläus oli 1549. aastal Pariisis avaldatud teosega „Commentaria de actis et scriptis Martini Lutheri Saxonis“ esimene katoliiklasest Lutheri-uurija, kes sel viisil kinnitas oma positsiooni eesliinil võitlejana Martin Lutheri vastu. Raamat nägi ilmavalgust kolm aastat pärast Lutheri surma. Veel Lutheri eluajal oli Cochläus osalenud tol ajal käepäraste meediavahendite levitamises – need olid lendlehtedena trükitud pilapildid.
Millise kujutluse Lutherist on Cochläus jätnud ajalukku, nõnda et see on püsinud peaaegu muutumatuna katoliiklaste silmis sajandist sajandisse? Adolf Herte on võtnud kokku järgmiselt: Cochläus nägi Lutheris kirikuühtsuse lõhkujat, kes oma hereesiaga lugematu arvu hingesid hukatusse tõukas ja tõi Saksamaale ning kogu kristlaskonnale kaela lõputu häda. Lutheri kuulutatud kristlik vabadus olevat verevalamisega talupojasõja põhjustaja. See väljenduvat juba tema võitluses patukustutuskirjade vastu, mis pole midagi muud kui kadedus dominiiklasest Tetzeli edu suhtes. Luther olevat langenud munk, kes arvas suutvat ainsana mõista õigesti Pühakirja ja kes kirjaseletajana uuendas jälle pea kõiki neid hereesiaid, mida kirik juba tuhat ja enam aastat oli hukka mõistnud, nii et Cochläus pidas vajalikuks lisada, et Lutherit süüdistab ta enese jutt, nagu Issand kord ütles: „Sinu enda suu läbi ma mõistan su süüdi, sa halb sulane!“ Luther olevat olnud „moraalita mees, uhke, võimukas, hoopleja, poosetaja, pahatahtlik ja valelik, ähvardav, pugejalik, ennast täis valedest ja eksimatusetundest, häbitu, himuruses kirjutaja. Täiesti mõistetav, et ta on isegi kuradiga läbikäimises“. Cochläus läks nõnda kaugele, et öelda: nii nagu Luther elas, nii ta ka suri – äkilist surma, s.t surma ilma meeleparanduse võimaluseta.
Johannes Pistorius noorem
Johannes Pistorius noorem (1546–1608) oli Cochläuse suuna jätkaja, kes pani teoloogilised vastaspooled sajanditeks endast kõnelema, eelkõige kirjutisega „Lutheri anatoomia“ (1595). Pistorius kasvas Hessenimaal protestantliku reformaatori Johannes Pistoriuse perekonnas, alustas väga noorena juura- ja meditsiiniõpinguid, külastades ülikoole Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning 1567. aastal sai Marburgis kätte arsti- ning ka juuradoktori tiitli. Aastal 1575 kutsuti Pistorius markkrahv Karl II õukonda Baden-Durlachis; markkrahv oli hiljuti üle läinud reformatsiooni poolele ning kehtestanud uue kirikukorra. Pistorius sai õukonnas arstiks ja historiograafiks ning peatselt ka krahvi isiklikuks poliitiliseks ja teoloogiliseks nõuandjaks. Isa Johannese surma järel 1583. aastal jäi pojale suur raamatukogu reformatsiooniajalooga ja arhivaalidega.
1588. aastal leidis aset Pistoriuse avalik üleminek evangeelsest usutunnistusest katoliiklusesse. Mis oli selle põhjus? Pistorius oli tol ajal üks vähestest, kel oli võimalus nõnda põhjalikult Lutheri töid lugeda. Kuid Lutheri sügavuti uurimisest ei jäänud talle samasugust muljet, millist väljendasid Lutherit ülistavad luterlased ja eriti Konkordiavormel (1577). Pistoriusele paistis, et Luther oli täis vastuolusid, oma seisukohti sageli muutev, mida aga luterlased ei teadnud või ei tahtnud teada. Lutheri kirjatöid tundma õppinuna ei saanud Pistorius olla enam heausklik luterlane. Pistorius on kirjutanud saadud selguse kohta, pärast seda, kui ta 1584. aastal oli läbi lugenud kogu käepärast oleva Lutheri pärandi ning aastail 1585–1588 oli ette võtnud kirikuisade stuudiumi: Luther, tema senine autoriteet ja armastus, olevat siiski liiga kergekäeliselt hüljanud kirikliku traditsiooni. Veel põhjusi? Pistorius sai tuttavaks tolle aja entusiastliku noorte meeste liikumisega – jesuiitidega. Kogu Euroopas, nii ka Badenimaal ja Elsassis, olid nad rajamas progressiivseid haridusasutusi, kuhu Pistorius saatis õppima ka oma poja. Jesuiit Petrus Canisius, kellega Pistorius tutvus, oli osa võtnud Trento kirikukogust ning oli Pistoriust veennud selles, et ka roomakatoliku kirik on võimeline reformideks. Johannes Pistorius pühitseti 1591. aastal roomakatoliku preestriks, 1592. aastal asutas ta Konstanzi linnas jesuiidikolleegiumi. Tema hilisem karjäär kulges piiskopliku peavikaarina Konstanzis ning keiserliku nõuandjana või toompraostina Breslaus ja Fuldas.
Johannes Pistoriuse „Anatomia Lutheri“ on 1200-leheküljeline teos, mille I osa ilmus 1595. aastal ning II osa 1598. aastal. Pistorius oli otsustanud: kas kõik või mitte midagi. Kui Lutherit ei saanud võtta puhta kullana nagu kirikuisasid, siis polnud teda vajagi. Tõsi, Luther ei tahtnud pikka aega tekitada uut kirikut, vaid üritas oluliselt parandada seda ühte ja ainust kirikut; aga see, mida luterlikud teoloogid on koos maaisandatega kokku keetnud, on tühjaläinud üritus. Pistorius arutles, et kui katoliiklik „religioon“ olekski osutunud ekslikuks ja surnuks, siis ometi ei saa ette kujutada, et Jumal kutsunuks oma tõelise kiriku rajamiseks mehe nagu Luther, kes oma kirjutistega tõendab, et ta on „määratult roojane, nurjatu, jultunud, võlts, täispuhutud, kahtlane ja eemalepeletav“ (über die Maßen unrein, lästerlich, frevel, unwahrhaftig, aufgeblasen, zweifelhaftig und unflätig) – need seitse kurjavaimu ilmingut.
Pistoriuse „Anatomia Lutheri“ oli provokatsioon, mis tabas valusasse kohta. Ta võis tahta oma kaasaegsetele öelda: lugege ükskord juba korralikult läbi, mida Luther on kirjutanud. Enamik lihtsaid inimesi tol sajandil ei omanud raamatuid ega osanudki lugeda; neile loeti ette. Etteloetud Lutheri kuvand oli soovkujutelm, mitte see tegelik, ilustamata ning sageli ebakindel ja konfliktne kuju. Katoliiklastele aga oli keelatud niihästi Lutheri lugemine kui ka kuulamine. Nende ettekujutus Lutherist sai olla ainult kuulujuttude tasemel; ning nüüd, kuivõrd Pistoriusel õnnestus oma üllitis loovida mööda paavstlikust keeluindeksist, oli katoliiklastele kätte antud allikatele tuginev teos, pealegi veel saksa keeles.
Reaktsioon ja kriitika ei jäänud tulemata. Kiiresti ilmus rida kirjutisi ülikoolidest ja üksikautoritelt, mis protestisid ägedalt Pistoriuse teose vastu, ning nagu tol ajal kombeks, püüdes rünnata ka kirjutaja isikut. Kuid Pistoriuse päritolu lugupeetud luterlikust perekonnast, tema eeskujulik kodune elu, teadmised teoloogiast, juurast, meditsiinist ja ajaloost ning tema retooriline suutlikkus tegid raskeks luua naeruväärse vaenlase kuvandit. Kes ei saanud Pistoriusest jagu argumentidega, see kasutas sarkasmi ja pilget; siiski oli Pistoriuse kriitikute seas ka rida tuntud reformatsiooniaja tegelasi ja tegelaste poegi nagu Lucas Osiander vanem, Jacob Heerbrand, Johann Jakob Grynaeus, Jakob Andreae, Johannes Pappus, Ägidius Hunnius vanem – selliste väärikate vastaste olemasolu teeb kirjutajale au. Pistoriuse hulgaliste kirjutiste seas sai laiemalt tuntuks „Teejuht kõigile eksitatud kristlastele“. Ka see kirjutis sai kiire vastulöögi, kui Marburgi teoloog Balthasar Mentzer ilmutas teksti „Anti-Pistorius seu disputationes theologicae et scholasticae“ (1600) ja koostas omakorda „evangeelse teejuhi“ katoliikluse poolt eksitatud kristlastele.
Lutheri kujutamisel ketserina 400 aasta jooksul oli niihästi väliseid kui ka varjatuid tõukejõude. Esiteks, üks väliseid põhjusi, miks Cochläuse kujundatud Luther jäi katoliiklaste jaoks domineerivaks, seisnes kindlasti selles, et otseallikad Lutheri kohta ei olnud rahvale kättesaadavad. Kõik Lutheri teosed olid alates Trento kirikukogust indeksis keelatud raamatute hulgas, mida katoliiklased ei tohtinud lugeda raskesse pattu langemise või mõnel juhul isegi ekskommunikatsiooni ähvardusel; ning isegi juhul, kui katoliiklastest teadlastele anti luba midagi võtta indeksi alt (ipso iure reegli järgi oldi piiskopiametis keelust vaba), jäi Cochläuse kui usaldusväärseima allika tsiteerimine ikkagi eelistatuks. Teine, varjatum põhjus tulenes tüüpilisest poleemilisest situatsioonist.
Katoliiklasest kirikuloolane Hubert Jedin tõendas 1966. aastal, et kuigi Cochläuse pila jäi õnnetul viisil vermima katoliiklaste arusaamist Lutherist, polnud asi pelgalt Cochläuses. Mitte ainult see, et Cochläusel puudus tahtmine mõista, mida Luther õigupoolest taotles, vaid samasugune soovimatus mõista haaras ka järgmiste põlvkondade uurijad. Võimalused olid ahtad, sest suhtumine Lutherisse oli ette ära määratud üldisest konfessioonidevahelisest vastandumisest. Selle prisma läbi vaadatuna ei leevendanud Lutheri kirjutiste uurimine katoliiklaste poolel ettekujutust Lutherist kui hereetikust, vaid tugevdas seda veelgi. Jedin oli jõudnud järeldusele: kes luges Lutheri teoseid, ei lugenud neid usutavate allikatena, vaid otsides materjali võitluseks Lutheri vastu. 20. sajandi esimeste aastakümnete katoliiklastest Lutheri-uurijad Heinrich Seuse Denifle (1844–1905) ja Hartmann Grisar (1845–1932) tõendasid seda tõukejõudu ilmekalt. Lisaks varasemate sajandite poleemikale oli selleks ajaks lisandunud ka roomakatoliku kiriku ametlik antimodernistlik hoiak, mis omakorda nõudis vastavaid uurimisi puhtkatoliku usu kõigi vaenlaste väljaselgitamiseks.
Heinrich Seuse Denifle
Dominikaanipaater Heinrich Seuse Denifle, medievistist ajaloolane ja Rooma paavstliku arhiivi töötaja, ehmatas 1904. aastal oma massiivse rünnakuga Lutheri vastu oma kaheköitelises teoses „Luther und Luthertum in der ersten Entwicklung“. Selle teose esimene osa läks kordustrükki veel enne teise osa valmimist. Kordustrüki uues eessõnas (1904) võttis Denifle jutuks ka vallandunud diskussiooni tema teose üle ning valas evangeelsed kriitikud üle solvava irooniaga koos kinnitusega, et tema on leidnud tõsikindlad asjaolud, mida luterlased pole seni oma usuisa juures osanud või tahtnud märgata. Autori lisatud eessõna reedab, milline meeletu nördimus on tema provokatsioonide järel tabanud luterlaste leeri. Dominikaanipaatrile tundus, et protestantlikud teoloogid eesotsas Adolf von Harnackiga ja Reinhold Seebergiga on paanikas ja nad on otsustanud teha tema töö täielikult pihuks ja põrmuks, ühtlasi heitis ette katoliiklastest ametivendadele Saksamaal tema töö mahavaikimist. Denifle ei tunnistanud end lööduks.
Denifle uskus õige olevat, et Lutheri-uurimise fookuses peab olema 15. sajandi kleeruse ja munkluse moraalse allakäigu asjaolude uurimine. Denifle otsis seletust põhjusele, mis viis Lutheri kunagi pidulikult antud tsölibaadireeglite rikkumisele, ning leidis põhjuse peituvat säärases mõtlemises, mida saab siduda noore Lutheriga tema kaasajas. „See on liha filosoofia, mis kõike ekslikku õigustab.“ See ongi eksitus ise. Selle eksituse õigeks nimeks olevat aga õigeksmõistuõpetus, mis muudab kõik moraalse vaid usu küsimuseks – ning sellest saavat tuge käitumismaneer, et patused himud pole välditavad, julgustades õigustama abielurikkumist ja mitmenaisepidamist. Edasi järeldas Denifle, et kui uskumine tähendavat vaid enda usaldamist Jumalale, siis hävineb igasugune kõlblus. Luther olevat selles süüdi ja enam hullemat pole võimalik ette kujutadagi.
Luther tähistavat oma õigeksmõistuõpetust kõigi kurjade tegudega, milleks on mungatõotuse rikkumine, kasinusest loobumine ja abiellu astumine, sest tegudest tulenevasse õigsusse ta ju ei usu. Denifle näeb õigeksmõistuõpetuses Lutheri soovi õigustada kaasaja kõlvatusi, ning seda mitte ainult ühe mehe jaoks, vaid teisigi kaasa meelitades, ja see olevat kütteaineks Lutheri teoloogiale ja tema uskumustele. Kui Lutheri kõik valed oleks justkui paljastused, lõpeb teos hüüatusega 852. leheküljel Lutheri totaalse jumalatuse kohta: „Luther, in dir ist nichts Göttliches!“
Mis võis olla Denifle motiiv end nõnda rängalt Lutheri-uurimise ajalukku sisse kirjutada? Kui ta hakkab seletama, et uurib Lutherit „tõese ja terve kirikliku õpetuse“ valgel, siis järgneb ülestunnistus, et tegelikult häirib teda peale Lutheri ka kaasaegne luterlus, kelle eestkõnelejaks oli tõusnud Adolf von Harnack. Luterlus olevat üks antikristlik nähtus, mis paljastab Lutheri eksimist keskaja kiriku tõest, ning ka vastupidi, Lutherit esile tõstes langevat kaasaja luterlus üha madalamale: „Sel määral, kuidas Kristust alandatakse, sel määral ülendatakse ja glorifitseeritakse Lutherit.“ Von Harnacki vastus Deniflele oli: „Luther osutas katoliku kirikule suurima teene, päästes ta lämbumisest enda mürgitatud õhus (Verpestungstod)“.
Järgnenud aastakümned tõendasid niihästi katoliiklaste kui ka luterlaste poolelt, et Deniflest oli siiski abi Lutheri edasisel kriitilisel uurimisel. Tema lõi valla arhiivid ja pani kirikuloolaste pead kokku Lutherit uuesti uurima. Kahju vaid, et tarkus tuli tagantjärele, pärast Denifle labasuste tõsiselt võtmist ning eitamise faasi luterlaste poolelt. Sest Denifle oli õigesti osutanud puudustele: et senine Lutheri-uurimine oli vähe tegelenud keskaja kirjanduse analüüsimisega ning et üleüldse tuleb Lutherit uurida tema kaasajas, või et Lutheri teoste Weimari-väljaanne oli vigadega. Denifle rünnakute järel asuti Lutheri teoste koondväljaandeid parandama. Tema äärmuslikkus tõi lähemale suure läbimurde Lutheri-kuvandis just katoliiklaste jaoks.
Hartmann Grisar
Jesuiidist kirikuloolane, hüüdnimega luteri-Grisar, õppinud Münsteris ja Innsbruckis, astus avalikkuse ette, kui Martin Lutheri 400. sünniaasta tähistamise tuhinas ägenesid protestantlike teoloogide rünnakud katoliku kiriku ja paavstluse vastu. Hartmann Grisar asus oma kirikut kaitsma, avaldades 1883. aastal kirjutise „Reformatorenbilder“. Tema järgmine, asjalikum ning poleemikavabam tulemus Lutheri uurimises nägi ilmavalgust mõni aasta pärast Heinrich Denifle teose ilmumist: aastatel 1911–1912 kirjastatud 3-köiteline teos „Luther“ sisaldas 2500 lehekülge materjali. Sõjajärgselt ilmus kokkuvõttev väljaanne „Martin Luthers Leben und sein Werk“ (1921), millest tehti tõlkeid inglise (1930), prantsuse (1931) ja itaalia (1933) keelde. Need väljaanded, aga ka teised Grisari kirjutised jäid aastateks määrama Lutheri-kuvandit katoliiklikes õppeasutustes ja katoliiklaste lugemislaual ehk veelgi rohkemal määral, kui Denifle seda suutis.
Grisari tööperiood langes ajale, mil protestantlik Saksamaa tõi I maailmasõja eel ja järel esiplaanile patriootilise „saksa Lutheri“. Sellele nähtusele Grisar reageeriski kirjutises „Den Deutschen Luther im Weltkrieg und in der Gegenwart“. Mis siis ikka, arutles Grisar, kui protestantlik rahvas vaatab oma võitlusvaimu tõstmiseks suure rahvajuhi Lutheri poole, ja mis parata, et sellega kaasnes järjekordne antikatoliiklik „Kulturkampf“. Sest seda suurem oli rahvuslikult õhutatud Lutheri allakäik, kui sõja järel pidi tema rahvas ja tema kirik end lööduks tunnistama.
Grisar ei salanud oma katoliiklikku lähtekohta. Ta arvas, et just katoliiklasena tuleb ta toime ajalooliselt usutava Lutheri kujutamisega. Usutavuse defitsiit sugenes ju neil rahvusromantismi aegadel, kui luterlased arvasid omavat õigust reserveerida Luther oma ideoloogia etteotsa, nõnda et igasugune kriitiline uurimine oli põlu all, kuid kriitika katoliku kiriku vastu teretulnud. Veel ja veel rõhutas Grisar oma uurimise teaduspõhist meetodit kui ka oma eesmärki vabastada Lutheri kuvand eksklusiivsest antikatoliiklikust konfessionalismist; ta pidas ennast ülemäära konfessionaalsesse auhiilgusesse tõstetud Lutheri „demütologiseerijaks“. „Lutheri“ eessõnas selgitas Grisar, et tal pole kavatsust õiendada arveid saksa rahva lõhestajatega, ka mitte uurida Lutheri teoloogia arenguid, vaid ta tahab „objektiivselt, ajaloolise täpsusega ja ilma poleemikata“ pakkuda Lutheri psühholoogilist kuvandit tema oma ajas, inimesest inimeste keskel. Öelnud küll tunnustavaid ja mõista tahtvaid sõnu Lutheri kohta, oli tema lõplik otsus siiski negatiivne: Luther jättis endast maha vaid riismed. Miks nii? Kuna polnud paremaid eeldusi. Lutheri kloostrisse minek – kahtlused, meeletusk, välgulöögist närvivapustus; kloostrist lahkumine – süümeraputused, usuline kitsikus; teoloogilised otsingud – hirmunud sisemaailma rahustamine isiklike usureeglite kehtestamisega. Ja mis asja ta ühtelugu õiendas selle kuradiga? Grisari Luther oli kokkuvõttes haiglase enesehinnangu ja fantaasiaga ravi vajav patsient.
Lutheri kojutoomine
Viimaste sajandite katoliku kirikus on Martin Luther nii või teisiti olnud kõneaineks, enamasti küll vastandumise väljendamiseks ebatõega ja hoiatuseks katoliiklastele. Kui aga tahta olla Kristuse esindaja kogu inimkonnale, nagu Rooma kirik näeb oma ülesandena, siis tuleb võita kuulajaid. Maailmakirikuks olemine eeldab võimet osapoolte ühendamiseks ja erinevuste valgustamiseks; Kristust kuulutav kirik peab lepitama maailma, milles elab. Konfessionaalsed sajandid ei olnud roomakatoliiklusele andnud üleilmset mõõdet, kuid nüüd, oikumeenilise ajastu saabumisel, algas tõsisem enese ümberhindamine, niihästi ad intra kui ka ad extra, et pääseda välja „omasüülisest kinnimüüritusest“, nagu iseloomustas olukorda Joseph Ratzinger 1962. aastal. Ümberhindamisele kuulus ka suhtumine Martin Lutheri isikusse ja pärandisse. Lutheri tõrjumiseks tarvitatav laskemoon hakkas otsa saama. Heinrich Denifle ei mõjunud enam ja Luther koputas taas katoliiklaste uksele. Ning Luther võetigi koju tagasi. Lõppude lõpuks tuli üles leida mitte ainult oma Luther, vaid ka luterlased kui kaaskristlased ja vennad-õed ning kõik hea tahtega inimesed.
Kui katoliku kiriku antimodernistlik võitlus oli alles täies hoos, mille laineharjal seilasid Heinrich Denifle ja Hartmann Grisar, ilmus 1929. aastal kultuurisotsioloog Alfred von Martini eestvedamisel „Luther in ökumenischer Sicht“, 19 autoriga kogumik, nende hulgas kuus katoliiklast. Selle kogumikuga tõstatati küsimus uurija hoiakust oma materjali suhtes, antud juhul Lutheri suhtes, ehk otsesemalt nii: kui Denifle oma „talupoegliku nilbusega“ ja Grisar oma „jesuiididiplomaatiaga“ taplevad Lutheri vastu, siis nüüd on aeg niisugusele meelestatusele, mis võimaldab usuinimestest rääkida positiivselt, armastust väljendavalt.
Sillaehitajaks Lutheri-uurimises sai Sebastian Merkle (1862–1945), katoliiklasest kirikuloolane Tübingenis ja Würzburgis. Tõde koos armastusega, ka vastase suhtes koos kõige kriitikaga, oli Merkle soov, sest ainuüksi ajaloolisest õiglusest ei piisa, vaja läheb mõista tahtmist, ning siis peaks olema võimalik, vastulausena Grisarile, et „ka katoliiklane suudab anda objektiivseid hinnanguid Lutheri kohta, ilma et ta peaks enne luterlaseks saama“. Merkle avaldas artikli „Gutes an Luther und Übles an seinen Tadlern“, milles on tähelepanuväärne mõte: „Eksiarvamus, nagu oleks parim katoliiklane see, kes saavutab esikoha Lutheri mustamises, on ühtlasi kristliku usu ja kristliku armastuse mõnitamine.“ Hilisemad katoliiklikud autorid näevad Merklet seismas Lutheri uurimise pöördepunktis. Ta küll avas ukse uutele uurimisvõimalustele, kuigi ise sellelt ukselävelt üle ei astunud. Merkle järeltulijaks katoliiklaste Lutheri „kojutoomisel“ ja sellega uue asjastu loojaks sai tema õpilane Würzburgi päevilt, Joseph Lortz (1887–1975).
Joseph Lortz
Preester ja kirikuloolane Joseph Lortz, habiliteeritud Würzburgi ülikoolis professor Sebastian Merkle juures 1923. aastal, ilmutas aastail 1939/1940 kaheköitelise suurteose „Die Reformation in Deutschland“. Lortzi ülesastumine mõjus senisele Lutheri-uurimisele pöördeliselt nagu Lutheri teesid Wittenbergis senisele katoliiklikule status quo’le, kui nii tohib võrrelda. Lortz nägi Lutheris katoliiklast ning Lortzi tees kõlab nõnda: „Luther võitis eneses katoliikluse, mis polnud katoliiklus.“
Kuidas seda võtta? Et vääriti mõistmist vältida, tuleb öelda, mida Lortz ei mõelnud. See pole nii, et Lutheri lahkumineku katoliiklikust usutraditsioonist põhjustas vaid üks väike arusaamatus teoloogiliste mõistete defineerimisel ja kasutamisel; ka mitte nii, et kui püüda katoliiklikke dogmasid avaramalt tõlgendada, siis konflikti Lutheriga polegi. Tookord Lortz nõnda ei arvanud. Ta ei taotlenud harmooniat. Ta tahtis vaid mõista ja väärtustada Lutheri katoliiklikku pärandit, ilma et oleks ignoreerinud või olematuks teinud neid õpetuslikke vastuolusid, mis kerkisid üles kuni Trento kirikukogul väljendatud hukkamõistmiseni. Ent kui Luther tegi armutut kriitikat hiliskeskaegse kiriku aadressil kogu selle patukustutuspraktika, väärvagaduse, vaevalt rahuldava teoloogilise töö ja lõpuks ka mitte vähema ebavaimuliku toretsemisega Rooma kuurias, siis saab õieti aru Lortzi hinnangust tolle ajastu kohta, et Luther oli pöördunud säärase katoliikluse vastu, mis enam polnud täiel määral oma usualustele vastav katoliiklus. Õige katoliiklus väärinuks paremat.
Lortz on uurinud Lutherit kui munka, kes oma kristlaseks olemist ja orduelu tõsiselt võttis. Omaenese patususe kogemine ja kiriku hädaolukord viisid ta raskesse süümeseisundisse ja sundisid meelemuutusele, millest sündis reformatsioon. Sellest ka Lortzi seisukohavõtt, et kiriku lõhenemise suur süü ei olnud mitte Lutheril, vaid tema aja kirikul, mis tolereeris kõrvalekalde suunda ja seetõttu tingis kriitikat ning mille nägu oli pigem äratõukav kui Jeesusele osutav. Jah, tõesti, palju nendest väärakustest sai Trento kirikukogul hukka mõistetud ja ümber tehtud, kuid liiga hilja, selleks et ära hoida kiriku lõhenemise traagikat. Lotrzi hinnangul oli reformatsiooniga kaasnenud kiriku lõhenemine kristluse ajaloo suurim katastroof.
Martin Luther oli Lortzi jaoks eelkõige religioosne isiksus. „Jumal oli tema tunnetuses see suur jõud, kes kõike annab, ainus toimiv, kellega võrreldes inimese oma jõudu nagu polegi olemas ega saagi tulla arvesse, kõige vähem inimese päästmises, mis on jäägitult seotud Jumala suurima armastusteoga: oma ainusündinud Poja andmisega ristile meie eest. Inimene teostab oma olemise eesmärgi Jumala tahte järgi selles, et ta omaenese teadmiste ja suutmiste jõu tühistab.“ Lutheri „ainult usk“ on väljendus tema usalduvast andumusest Jumalale. Ta on „kuni ääreni täis seda usaldust. Sageli inimlikult vapustaval viisil. Milline täiuse ja rahu vägi on Jumalas! Milline muretus kõige selle suhtes, mis pole Jumal ega Jumala oma!“
Lortzi eelarvamustevaba mõista tahtmine tekitas evangeelsel Saksamaal vaimustusetormi. Tõepoolest suunas Lortz Lutheri-uurimise oikumeenilisele pinnale, millest lõikasid head vilja niihästi katoliiklased kui ka luterlased. Tagantjärele hinnates võis olla õnn, et Lortzi teoseid ei tõlgitud kohe itaalia või prantsuse keelde; vastasel juhul oleks olnud karta kirikliku tsensuuri alla sattumist ja seisukohtade kummutamist. Väljaspool Saksamaad ei oldud veel harjutud seesuguse avatusega Lutheri asjus. Asjaolu, et Lortz jäi tsenseerimata, andis hiljem seda rohkem oikumeenilist kõlapinda. Oli käivitatud Lutheri uurimine süstemaatilise teoloogia raames. Sellega koos, ka teiste katoliiklike uurijate töö tulemusena jõudis Lutheri-teema Vatikani II kirikukogule, kus paavst Johannes XXIII ja paavst Paulus VI olid väljendanud oikumeenilist meelestatust.
Joseph Lortz küll ei muutnud Lutherit katoliiklaseks tänapäeva katoliiklaste jaoks, kuid tagasivaates oma uurija-aastatele tunnistas ta Vatikani II kirikukogu lõppedes, et „Luther on palju katoliiklikum, kui ma omal ajal teadsin“. Oma uuringuid kokku võttes tõdes Lotrz, et Lutheril siiski puudus midagi olulist: kiriku eksimatu õpetusameti autoriteet, mis pidanuks olema ainus objektiivne hindaja usu ja südametunnistuse asjus. Meelevaldselt asus Luther apostel Paulust isoleerima Pühakirja teistest autoritest, seejuures ka Paulust omamoodi tõlgendades; kristlikku usku seletas ühekülgselt, kuna ei võtnud Pühakirja tervikuna. Nii sai juhtuda, et Lutheris ja reformatsioonis sisalduv rikas, ennekuulmatult sügav usukogemus oli seostunud hereetilise võltsinguga. Sellisena tõi reformatsioon küll uuenemist ja rikastamist usuellu, teisalt aga põhjustas kiriku lahknemise.
Ühine ja jagatud Luther
Vatikani II kirikukogu ja sellele järgnenud ajastu on soosinud Lutheri väärtustamist ja jätkuvat avastamist katoliiklaste jaoks. Selles reas on silmapaistvaid uurijaid, nagu näiteks Lortzi õpilased Erwin Iserloch (1915–1996) ja Peter Manns (1923–1991). Iserloch tõendas, et Luther oli oma reformatoorses kogemuses avastanud midagi, mis on hea ja katoliiklusega sobituv õpetus, ning seetõttu on Luther katoliiklaste jaoks mitte ainult võimalus, vaid ka hädavajalikkus. Mannsilt pärineb kinnitus, et Luther on ka katoliiklaste usuisa, „Vater im Glauben“ (1985). Otto Hermann Pesch (1931–2014) oli jõudnud järeldusele, et Lutheri õpetuslikud suunad kulgevad küll tema kaasaja reformatoorsel pinnal, kuid ei välju mingiski mõttes niisugusele uuele territooriumile, mille eest peaks katoliiklik teoloogia hakkama end kaitsma. Olgugi, et 16. sajandi vastastikused hukkamõistmised luterlaste ja katoliiklaste vahel poleks olnud välditavad, pole Peschi meelest tänapäeval enam vajalik ikka veel pidada kehtivaks neid möödanikust kaasa lohisevaid hukkamõistmisi teineteise suhtes. Peschi „Die Theologie der Rechtfertigung bei Martin Luther und Thomas von Aquin“ (1967) osutus üheks olulisemaks katoliiklikuks Lutheri-uuringuks vahetult pärast Vatikani II kirikukogu.
20. sajandi teisel poolel sai Lutheri-kuvandi jaoks otsustavaks luterlaste ja katoliiklaste institutsionaalne koostöö. Kirikutevahelised ühiskomisjonid saavutasid unikaalsete dokumentide kujul tulemusi, mis on loodetavalt pöördumatud: tähtsaimad neist on „Martin Luther – Jeesuse Kristuse tunnistaja“ (1983), „Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest“ (1997), „Konfliktist osaduseni“ (2013). Nendele arengutele on sekundeerinud roomakatoliku kiriku juhid. Paavstliku ühtsusnõukogu esimees, kardinal Jan Willebrands (1909–2006) tervitas 1970. aastal Luterliku Maailmaliidu peaassambleed mõttega, et „Luther võiks olla meie kõigi ühine õpetaja selles, kuidas inimene peab Jumalat kõiges absoluutselt usaldama ja kummardama“. Kardinal Walter Kasper raamatus „Martin Luther“ pakub välja idee, et tulevikku vaatavate kirikute ühtsusliikumise edenemises on uuenenud Lutheri-kuvandil võime kirikuid ühendada, mitte enam lahutada.
Kindlasti aitab suhtumiste ja hoiakute kujunemisele kaasa teema ülalhoidmine maailmakiriku mastaabis ning siiras andekspalumine. Martin Lutheri kuvandi puhastamine pole ainult evangeelse ja katoliikliku saksa rahva vaimse tervise huvides. Paavst Johannes Paulus II kinnitas kohtumistel luterliku kiriku esindajatega, et kiriku ajaloolises lõhenemises me ei süüdista enam teineteist, vaid võtame omaks vaid omaenese süü (17. november 1980), ning Lutherile osutades, et „ekskommunikatsioon lõpeb inimese surmaga“, s.t et Lutherit eemale tõugata pole enam paavsti meelevallas (6. juuni 1989). Paavst Benedictus XVI salgas ära triumfisoovi Lutheri järglaste üle, et selle asemel üheskoos võidelda ühise tõe tunnistamise eest (24. jaanuar 2011). Paavst Franciscus aga kõneles oikumeenilisel teel käimise rõõmust, mis teostub siis, kui vastastikku oma vigu tunnistades paluda andestust Issandalt Jeesuselt Kristuselt ning seejärel tulla ühisesse palvesse (18. detsember 2014).
Oleks siiski ennatlik arvata, et katoliiklastest uurijate ning kirikujuhtide kujundatud Luther on olnud luterlaste jaoks vaid rõõm ning pole leidnud skeptilist või kriitilist vastuvõttu. See suhtevaldkond vajab edaspidi tähelepanelikumat lahkamist. Ühelt poolt, katoliiklaste sõbralikkus Lutheri suhtes pole vaba kriitikast, pigem andis uus Lutheri-kuvand katoliiklastele just nüüd võimaluse Lutherit arvustada, mitte enam kui võõrast, vaid kui omameest. Paraku tekitab Luther jätkuvalt arusaamatust: kuidas sai see katoliiklane kogu oma põhjendatud kriitika juures olla nõnda hooletu kiriku ühtsuse säilitamisega, et andis põhjuse kirikulõheks? Teiselt poolt aga, Lutheri omaksvõtt katoliiklaste seas võib tõstatada luterlastest uurijate jaoks identiteediküsimuse: kui Lutheri abil ei saa end vastandada Rooma kirikule, kuidas olla siis protestant protesteerimata?
Nüüdisajal, eelkõige seoses reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisega, on katoliiklastel ja luterlastel Martin Lutheri suhtes rohkem üksmeelt kui eales varem. Nii on luterlasest kirikuloolane Thomas Kaufmann (2014) nõus, et Luther elas ja mõtles lõpmata rikast traditsiooni sisaldavas katoliikliku kristluse raamides, millest ammutas oma teoloogilised lähtekohad, oma vagaduse, keelelise väljendusvõime, suhtlemise viisid. Lutheri õpetustes pole midagi, mille lähtekohad ei sisalduks katoliku kirikus.
Kokkuvõte
Martin Lutheri katoliiklik tõlgendamine on olnud ning jääb ka edaspidi Lutheri-uurimise oluliseks osaks. Peaaegu neli sajandit püsis katoliiklaste silme ees niisugune Luther, kes kehastas katoliiklaste kibestumist seoses reformatsiooniaja sündmustega. Kauakestva pildi loojaks osutus Johannes Cochläus, Lutheri kaasaegne. Järgnevate sajandite kirikutevaheline poleemika kinnistas veelgi polariseerumist Lutheri isiku ja õpetuse suhtes. Eelkõige Saksamaal said katoliiklased tunda evangeelsele usutunnistusele allutatud riigikorra, filosoofia ja elulaadi vaenulikku survet, mida tugevdas Lutheri tõstmine saksa rahvuskangelase troonile. Evangeelsed kristlased aga ei otsinudki katoliiklastelt Lutheri mõistmist, sest reformatsiooni saavutuste paistel näis kõik katoliiklik olevat muutunud kasutuks igandiks.
20. sajandi esimesel poolel algas katoliiklaste jaoks Lutheri-kuvandi pöördumine positiivsemasse valgusesse. Katoliiklike kirikuloolaste suhtumine Lutherisse võttis radikaalselt teise suuna koos kirikuloolase Joseph Lortzi ja tema õpilastega 1940. aastatel. Lortzilt on pärit mõiste „katoliiklane Luther“ – Martin Luther, kes 16. sajandil võitles õigustatult niisuguse katoliikluse vastu, mis polnud enam õige katoliiklus. Sai alata Lutheri oikumeeniline uurimine, mida toetasid kirikutevahelised koostöövormid ning tulemuste esitamine avalikkusele ühisdokumentides. Lutheri rehabiliteerimine roomakatoliku kirikus sai värskelt ilmsiks reformatsiooni 500. aastapäeva sündmustes, mida tähistasid luterlased ja katoliiklased üheskoos. Vastav ühisdokument „Konfliktist osaduseni“ tunnistab, et kirikutevaheline dialoog on aidanud katoliiklastel paremini mõista Martin Lutheri teoloogiat ning see dialoog koos ajaloolise ja teoloogilise uurimistööga on aidanud luterlastel ja katoliiklastel mõista teineteise õpetusi, üksmeele peamisi punkte, samuti teemasid, mis vajavad jätkuvaid kõnelusi.
Kirjutis põhineb kogumikus „Reformatsioon – tõlked ja tõlgendused. Koostanud Piret Lotman. Tallinn, 2019“ ilmunud artiklil „Martin Lutheri katoliiklik tõlgendamine. Kirikulõhestajast kiriku usuisaks.“
Illustratsioonide allikas: Wikimedia Commons
