Matteuse 27:25

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Oleme jõudnud paastuaja lõppfaasi. Tänasega algab meie Issanda kannatusnädal. Matteuse evangeeliumi terve 27. peatükk kõneleb Jeesuse rasketest kannatustest ja julmast surmast. See on võimsaim ja traagilisem lugu pühakirjas. See tekst kõneleb iseenesest ja  küllap sellepärast mõned vaimulikud eelistavad jätta Palmipuudepüha jutluse pidamata. Tõepoolest, mida enamat suudab üks jutlustaja lisada evangeeliumis öeldule?

Need vaimulikud, kaasaarvatud mina, kes siiski on otsustanud oma jutuga kirikulisi vaevata, seisavad keerulise küsimuse ees, millist osa kannatusevangeeliumist käsitleda, sest terve tekst on liiga pikk, et ühe jutlusega seda haarata. Mina otsustasin võtta seekord luubi alla ainult ühe salmi tänasest evangeeliumist. See on 25. salm, mis sisaldab endas rahva vastust Pilaatusele pärast seda kui too oli demonstratiivselt käed Jeesuse hukkamise süüst puhtaks pesnud.

Matteus annab selle edasi nii: “Ja kogu rahvas kostis talle: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!””

Neid traagilisi sõnu on  paljud kristlased läbi sajandite valesti mõistnud ja tarvitanud.

Uue Testamendi professor Raymond Brown teeb selle kohta oma raamatus “Vaiksel Nädalal ristilöödud Kristus” järgneva kommentaari: “Ei ole ühtegi teist rida kannatuseloos, mis oleks tekitanud rohkem tüli kristlaste ja juutide suhetes.” Jah, see on tõsi. Kristlased on selle ühe salmikese põhjal süüdistanud kogu juudi rahvast Jeesuse ristilöömises. Milles siis viga? Miks kristlased on kasutanud evangelist Matteuse sõnu nii negatiivsel ja tervet rahvust mahategeval moel?

Küllap peitub vastus neile küsimustele lihtsalt selles, et alates juba Kiriku varajasest ajast on olnud piibliuurijaid, kes tõlgendasid seda salmi valesti. Ühel või teisel põhjusel oli neil isiklik viha juutide ja nende usu vastu. Sellele isiklikule vihale judaismi vastu tõmmati usuline rüü peale ja lõpuks nii mõnigi arvas, et juutide vihkamine on kristluse lahutamatu osa, mida võib lausa voorusena reklaamida. Kirikuisad nagu Augustinus, Johannes Chrysostomus, Aquino Thomas ja isegi Martin Luther on selle Matteuse evangeeliumi lõigu põhjal süüdistanud kõike juute igast ajast ja igast paigast Kristuse vihkamises ja Tema tapmises. See hirmus süüdistus on omakorda andnud paljudele julgust ja õigustust süütuid juute taga kiusata ja neid arvutul hulgal hukata. Enamasti on seda tehtud Kristuse nimel ja Tema kiriku hüvangut silmas pidades. Samas, tähelepanelik lugeja märkab, et Matteuse 27:25 ei õigusta kristlaste viha juutide vastu.

Enamik teolooge arvab, et evangelist Matteus oli ise juudisoost kristlane. Sellepärast on vähe tõenäoline, et Matteus oleks tahtnud ja soodustanud kõikide juutide süüdimõistmist läbi aegade, kaasaarvatud iseennast. Tegelikult ta ei süüdista Jeesuse surmas isegi mitte kõike oma kaasaegseid juute. Tema öeldu kehtib ainult nende juutide kohta, kes koos oma lastega juhtusid olema tollel õnnetul päeval Jeruusalemma lärmava rahvahulga seas ja kes nõudsid Pilaatuselt Jeesuse ristilöömist. Ärgem unustagem, et oli hulganisti neid juute, kes ei soovinud Jeesuse ristilöömist või neid, kes olid täiesti neutraalsed, kuna ei olnud Jeesusest midagi kuulnud. On ülekohtune ja ebakorrektne pidada kõiki juute Jumala Poja tapjateks. Isegi neid juute, kes kooris kisasid: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” ei tohiks liiga julmalt kohelda, sest nad tegid seda ülempreestrite ja vanemate õhutusel. Nende kohta ütleks Jeesus: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” Ja veel üks asi, mida peaks arvestama, on massipsühhoos. Me kõik teame, kuidas muidu normaalsed inimesed teevad koos ülesköetud rahvahulgaga kohutavaid asju. Huvitav oleks teada, kuidas me ise oleks käitunud tolles olukorras? Mida me oleks teinud? Kas me oleks toetanud ülempreestreid ja Rooma võimumeest või oleks kaitsnud Jeesust? Fakt on see, et isegi Jeesuse kõige lähedasemad sõbrad ei suutnud seista lõpuni Issanda kõrval, vaid põgenesid hirmuga oma nahka päästes. Pilaatuski oleks võinud Jeesuse vabastada, aga paraku poliitiline karjäär oli talle tähtsam kui Jumala Poeg.

Me ei saa Jeesuse surmas süüdistada üht või teist rahvast tervikuna, vaid süüdlane on personaalselt iga üks, kes teadlikult Kristust ei salli, olgu see siis juut, kreeklane, roomlane või eestlane. Iga inimene peab langetama Kristuse suhtes oma isikliku otsuse. Kas Tema veri, ristil valatud, on lepitusvereks või hoopis süütõendiks viimsel kohtupäeval?

Tagasi tulles jutluse kirjakoha juurde ja mõtiskledes sügavamalt nende sõnade üle võib juhtuda, et meile avaneb avaram pilt kui me tahaksime näha. Kui me räägime süütu inimese vere valamisest, Jeesuse verest, siis tahes tahtmata peame rääkima ka ohvriverest. Sõnad: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” lõpevad hüüumärgiga. Väga võimalik, et see hüüumärk võib tähendada jumaliku paratamatut vajadust Kristuse kannatuse ja surma järgi. On ju Kristuse veri see, mis meid kõiki süüdlaseks teeb ja samas ka kõik andeks annab ja lepitab. Kogu inimkond on patune ja süüdi Jumala ees. Oma reetmiste ja salgamistega, oma osalemisega vaenulikus rahvahulgas, oma vihkamisega ja viljatu armastusega, oma kompromissivalmidusega selle maailma väärtuste suhtes oleme kaassüüdlased Kristuse ristilöömisel.

Ja siiski – meie süü ja patt ei mõista meid hukka igavesti. Kristuse veri on meie ohver, see lepitab meid Jumalaga. Jeesus suri meie asemel. Meie süü ja patt on koos Temaga naelutatud ristile. Meile on antud uus vabadus, mis toitub Jeesuse kõikehaaravast armastusest ja tahab Teda teenida suurima tänuga. Kristuse läbi lepitatud Jumala lastena peaksid kristlased otsima lepitust kõikide rahvastega loomulikult ka juutidega, kes ise on kristliku maailma käe läbi pidanud palju kannatama. Tema, kes on ülekohtu all kannatanud ja samas ülekohtuste eest oma elu ohvriks toonud, soovitab meilgi armastada üksteist ja jätta kohtumõistmine Jumala kätte. Aamen.