Johannese 19:17-42
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Armsad õed ja vennad, täna jagame koos kristliku maailmaga Suure Reede risti kurbust ja rõõmu. Me alandume risti alla oma patuse olukorra pärast, kuna maailm naelutab Kristust jätkuvalt ristile. Me ülistame risti sellest kiirgava armastuse ja päästva väe tõttu.
Rist on kristluse jaoks kõige olulisem sümbol. Varematel aegadel ehitati kirikud tihti ristikujulised. Inimesed kannavad erinevat laadi riste. Need, mis on valmistatud hõbedast ja kullast, tuletavad meile meelde, kui väärtuslik on meie jaoks Kristuse lunastav ristisurm. Tahumatud, okslikud ja kõverad puitristid viitavad ristisurma koledusele, solvangule ja valule, mida Jeesus pidi tundma. Kindlasti on neid, kes kannavad risti lihtsalt ehtena, aga täna ma ei räägi uskmatutest.
Kirikutes on risti jaoks alati kõige aulisem koht – see on loomulikult altar. Sageli on veel ristilöödu kujutis võidukaare all. Küllap on teil kodudeski rist kusagil seinal, et kaitsta oma elamist kurja silma eest. Loendamatu hulk raamatuid ja kunstiteoseid on pühendatud Jeesuse ristisurmale. Kas oled tähele pannud, et isegi inimese keha on loodud ristikujulisena.
Miks on siis rist kõige tähtsam kristlik sümbol? Küllap vastuseid on mitmeid, kuid täna me vaatleme neist kahte.
Esiteks rist meenutab meile kogu maailma patusust. Prohvet Jesaja viitab sellele oma laulus kannatavast Sulasest: “Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse, ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.” Kui maailmas ei oleks olnud pattu, küllap siis inimesed ei oleks hüljanud Lunastajat. Jumala Pojal ei oleks olnud siis vaja ennast ristil ohverdada. Jesaja ütleb, et õiglane Sulane kannab meie patusüüd.
Jah, tõesti, Jeesuse piinarikkale surmale Kolgata ristil ei ole muud põhjendust kui inimkonna patune seisund. Need, kes ei usu seda ja arvavad, et mingit pattu maailmas ei eksisteeri, peaksid meenutama kas või holokausti või kristlaste antisemiitlikku õpetust, mis on olnud kasvulavaks juutide tagakiusamistele, väljasaatmistele ja nende vara hävitamisele. Erilise innuga on seda tehtud just Suurel Reedel.
Sõjad, piinakambrid, vaesus, looduse reostamine, poliitilised sobingud ja majanduslikud mahhinatsioonid – need on üksnes mõned näitajad maailma karmi tegelikkuse kohta. Relvade ja kosmosereiside peale kulutatakse miljardeid dollareid, samas kui kaks kolmandiku maakera elanikkonnast läheb igal öösel näljasena magama. Nii kaua kui me oleme, ja paraku me oleme suuremal või vähemal määral kaasosanikud nende probleemide tekkimisel, nii kaua me lööme Jeesuse iga päev uuesti ristile. Mitte üksnes juudid ja roomlased, vaid kogu inimkond on süüdi Jumala Poja surmas. Tema, kelle Jumal saatis meid päästma, lükkas maailm tagasi.
Rist meenutab meile, et oleme patused. Oleme samasugused süüdlased nagu Peetrus, Juudas, Pilaatus ja kõik teised, kes ühel või teisel moel olid seotud Jeesuse saatusega.
Kuid see ei ole risti ainuke tähendus. Siirdugem nüüd teise olulise teema juurde, nimelt risti päästva väe juurde.
Küllap on igal ühel midagi ainult temale väärtusliku, mida ta hindab üle kõige. Lapsele võib see olla näiteks lemmik mänguasi. Kui laps tõeliselt armastab oma venda, õde või sõpra, siis ta demonstreerib oma armastust sellega, et võib oma mänguasja neile ära anda. Kosmilisel tasandil on Jumal näidanud samasugust ohverdavat armastust. Ta on ohverdanud meile kõige kallima, mis Tal oli anda – oma ainusündinud Poja. Ja Ta ei teinud seda mitte üksnes sõprade või pereliikmete jaoks, vaid kogu maailma jaoks, ka nende jaoks, kes Teda vihkavad. Evangeeliumist kuulsime, kuidas kaks suurkohtu liiget, Arimaatia Joosep ja Nikodeemus tulid korraldama Jeesuse matust. Me näeme siin kahte, kogukonna mõjukamate hulka kuuluvat meest, keda Jeesuse armastus oli puudutanud. Eriti tugevalt mõjus neile Jeesuse ristisurm. Kui enne seda nad olid Jeesuse salajased austajad, siis pärast Kolgata sündmust olid nemad ainsad, kes julgesid riskeerida ja paluda Pilaatuselt luba Jeesuse matmiseks. See oli tõesti suur risk, kuna asi võis lõppeda kogukonnast väljaheitmisega või halvimal juhul Jeesuse saatuse jagamisega. Ma võin teile tunnistada, armsad õed ja vennad, ja küllap te olete seda isegi kogenud, et usk Kristusesse, usk Tema päästvasse armastusse annab jõudu olla ja jääda Jeesuse jüngriks ka siis, kui sellega kaasneb risk sattuda raskustesse.
See on Jumala vägi, mis voolab välja ristist. Jeesus on päästnud meid igavesest hukatusest. Ta on ristil võitnud hirmsa lahingu kurjuse jõududega, kinkides sellega meile vabaduse Saatana meelevalla alt. Evangelist Johannes ütleb, et Päästja viimased sõnad, enne kui Ta hinge heitis, olid: “See on lõpetatud!” Jeesuse missioon oli lõpule viidud, lahing oli võidetud. Kuigi tollel hetkel võis jääda mulje, et see on hoopis kaotus, siis ometi paar päeva hiljem saab avalikuks, et Kristuse surm sai suurimaks võiduks surma enda üle. Olgem selle eest tänulikud oma taevasele Isale. Aamen.
