Erakorralise olukorra tõttu on usklikel takistatud kogunemine kirikutesse ning osasaamine armulauast. Küsimusele, kas armulauast oleks võimalik osa saada virtuaalselt, vastab Soome evangeelse-luterliku kiriku Tampere piiskop Matti Repo oma Facebooki-kirjutises.
Paljud armulaua järele igatsevad kristlased pärivad, kas sellel saaks osaleda n-ö virtuaalselt, kuna kirikusse minna ei saa. Kui jumalateenistustest niikuinii toimuvad interneti vahendusel otseülekanded, kas oleks siis võimalik samal ajal vaimulikuga võtta välja leib ja vein ning osaleda nõnda armulaual? Soome luterlikud piiskopid on siiski andnud vaimulikele juhised taoliselt mitte toimida. Kuna küsimus ei puuduta ainult vaimulikke, on põhjust seda täpsemalt selgitada.
Igatsus minna oma kodukoguduse kirikusse ja osaleda armulaual on hea. See osutab inimese igatsusele osaduse järele Jumalaga. Paljudes Piibli psalmides õhatakse soovist minna templisse, et astuda Jumala palge ette. Paljud kirikuskäijad on viimastel aastakümnetel harjunud regulaarselt käima armulaual, kuid nüüd sunnib koroonaviirus sellest ajutiselt loobuma. See ei ole aga siiski takistuseks vaimulikule elule ega katkesta suhet Jumalaga. Usk saab nähtavaks juba igatsuses armulaua järele. See on südame usaldus selle vastu, et Jumal jagab sakramendi vahendusel oma ande, isegi kui neid ei saa oma suuga vastu võtta.
Veel mõnikümmend aastat tagasi oli armulaua pühitsemine Soome luterlikes kirikutes harv sündmus. Iganädalane missa ehk armulauaga jumalateenistus sai normiks 1990-ndatel. Toona arvas nii mõnigi, et kui armulaud pole enam erakordne pidupäev, “tehakse see odavaks”. Tegelikult on läinud teisiti; armulaual osalemisest on saanud vaimuliku elu üks vorm. Küllap soovivad omal moel seda vormi säilitada nii need, kes tahaksid “virtuaalset armulauda” kui need, kes kutsuvad sellest hoiduma. Vormil on vaimulik sisu, mis hoiab inimest usus ja kristlast õigel teel. Aga vormil on ka sügavam tähendus, sest see kannab endas kristliku kiriku identiteeti.
“Distantsarmulauda” põhjendatakse üldjuhul järgnevalt: 1) Jumal on suur ning võib ületada kõik piirid; 2) uued teadmised teevad võimalikuks selle, mida varem ei tuntud; 3) kristlik armastus nõuab meilt kõige hea tegemist, mida on võimalik teha; 4) Piibli ajaga võrreldes on kirikus ka paljud muud asjad muutunud ja 5) erandolukorras võib teha seda, mida tavaliselt ei tehta.
Need on head ja tõesed väited, vaevalt oleks neile midagi ette heita. Probleem on selles, et need kehtivad igasuguste asjade puhul. Võiks välja pakkuda mistahes radikaalseid uuendusi, põhjendades neid samade väidetega ning jätkuvalt tunduvad need õigete ja mõistlikena. Samas on oluline panna tähele, mis jääb taoliste lausete pimestavas säras märkamata. Armulauast rääkides puudutavad need põhjendused jumalateenistuse tähendust, arusaama sakramentidest, kogudusest ja vaimuliku ordinatsioonist. Kõik need teemad on sügavamad, kui minu loetletud viis head printsiipi. Uuendusettepanekute hindamisel lähtume me oma eelhoiakutest ning teoloogilistest eeldustest. Kuna aga tegemist on eelhoiakutega, ei tarvitse me neid oma mõttekäigus märgatagi.
Vaevalt on maailma ajaloos antud ühtki muud käsku, mida nii hoolikalt, nii sageli ja nii kaua on järgitud kui see: “Tehke seda minu mälestuseks.” Kaks tuhat aastat on kogu maailmas korratud seda, mida Jeesus tegi viimasel söömaajal: “[võttis] leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: “Võtke, sööge, see on minu ihu!” Selle eeskujul võtab ka vaimulik altari juures leiva, ütleb palve ning jagab selle osadena laiali söömiseks. Altaril on preestri ees õnnistamiseks põhimõtteliselt ainult üks leib, ehkki väikeste oblaatidena (vaimulikele: soovitan kasutada missal suurt armulaualeiba, mida murtakse Jumala Tall-hümni ajal). Armulaud saab alguse altarist, sest see sakrament on kristliku kiriku kultuslik kese. Sellepärast kuulub selle juurde kokkutulemine: leivas olev Kristuse ihu teeb selle sööjaist ühe ihu.
Luterliku arusaama kohaselt on Kristuse sõnade järgi pühitsetud leib ja vein Kristuse ihu ja veri. Sellepärast kaasneb andide söömisega Kristuse tõotus igavesest elust, milles Ta taas enda omadega rooga võtab. Armulaud ei ole pelgalt leiva ja veini söömine Kristuse mälestuseks, ega ka pelgalt Tema vaimulikul viisil kohalviibimine koos kogunenutega, vaid Tema tõotatud ligiolek armulaua andides. See on sakramentaalne: seda ei ole võimalik inimlikult lõpuni seletada, vaid üksnes uskuda Tema sõnadesse “see on minu ihu”. Sellepärast on kogudus armulaual ihulikult kohal söömas ja joomas. Armulaua jagamisest ülejäänud leib ja vein süüakse-juuakse lõpuni; need ei ole enam lihtsalt leib ja vein. Kuna Kristuse ligiolek on sakramentaalne, on armulaual maailma muutev mõju sõltumata sellest, kui mitu inimest armulauast sel korral osa sai. Iga missa kuulutab Kristuse võitu surma üle. Jumalateenistusel on tähendus ja mõte juba iseeneses, isegi kui kohal viibiv kogudus on väike.
On kirikuid, mille armulauakäsituses rõhutatakse Kristuse mälestamist või Tema nimel kokkutulnute omavahelist osadust. Need on tõeliselt kristlikud ja piibellikud arusaamad. Luterlik arusaam ulatub siiski kaugemale. Sellepärast ei ole luterlikul viisil võimalik saada armulauast osa virtuaalselt. Vaimulik ei saa Kristuse nimel ja tema eeskujul kätte võtta ega pühitseda kõiki võimalikke leibu ja veinikarikaid, mida kodustel laudadel leidub. Ta ei saa Kristuse nimel ja Tema tõotusele tuginedes otseülekande vahendusel köögikapist võetud leiba ja veini anda süüa ja juua Kristuse ihu ja verena. Ehkki kodudes võib süüa ja juua ning meenutada Kristust ning kogeda vaimulikku ühtekuuluvust kõigi Tema omadega, ei saa see olla armulaud selles mõttes, nagu me luterlastena seda mõistame. Nõnda toimides muudetaks lisaks armulauakäsitusele ka arusaama kogudusest, jumalateenistusest ja vaimuliku ametist.
Armulaud on jüngritele jäetud Kristuse testament. See on lepingutõotus, mille Tema ise täidab. Meie ülesanne on toimida Tema käsu järgi. Vaimulikul tuleb lähtuda jumalateenistuse käsiraamatust (agendast) ja kirikukorrast. Sama puudutab ka kõiki eksperimente, mida kuuldavasti armulauapalvete ja -jagamisega olevat tehtud. Sakramentidesse tuleb suhtuda pieteediga, kuna nendes antakse evangeeliumile vastav kristliku usu sisu edasi järgnevatele põlvkondadele. Kristlus on ajalooline usund, kandes endas algse kiriku praktikaid, isegi kui ajad muutuvad. Sellepärast suudab see need praktikad edasi kanda ka tulevikku, jäädes endiselt äratuntavaks.
Seega tuleb mõista, et erakorraline olukord ei õigusta praktikaid, mis märkamatult muudavad sakramentide teoloogiat. Võib juhtuda, et pandeemia lõppedes ei naastagi enam normaalse olukorra juude, vaid ükskord alustatuna jääb muudetud praktika alles ning hakkab edasi kandma hoopis uusi tähendusi. Selle juurde naastaks ka hoopis vähem erakorralistes oludes. “Distantsarmulauda” ei hakatud pühitsema ka siis, kui algasid jumalateenistuste teleülekanded, ammugi siis sada aastat tagasi, kui algasid Soomes raadioülekanded. Ei ole kuulnud, et ükski vaimulik oleks pidanud missat ka telefoni vahendusel, ehkki tehniliselt oleks see juba ammu võimalik. Seni on osatud sellest hoiduda, kuna vaimulikel on enamasti olnud sügav arusaam jumalateenistuse teoloogiast ning sellel põhinevast kirikukorrast.
Psalmides kutsutakse üles: “Oota Jumalat!” (Ps 42). Apostel Paulus kutsub korintlasi üles: “Oodake üksteist!” (1Kr 11). Armulauda ei peaks hakkama pühitsema oma väikestes rühmades ja kodudes, vaid on põhjust palvetades oodata ja igatseda, et ükskord saaksime koos kogunenud kogudusega “maitsta ja vaadata, et Issand on hea” (Ps 34). Selles igatsevas usus annab Jumal ka neid ande, mida armulauaski.
Algselt avaldatud autori Facebooki seinal. Artikli FB-kommentaarides on kirjutaja vastanud küsimustele ning andnud täiendavaid selgitusi.
Tõlkinud Illimar Toomet
