Lääne tsivilisatsioonis on identiteedi ja väärtustega seotud küsimustes asjad peapeale pööratud. See, mida varem peeti häbiasjaks ja mida oli «nimetadagi häbi», on nüüd uhkuseasi. Ja seda, mille üle varem uhke oldi, tuleb häbeneda.
Pew’ uurimiskeskuse andmetel on lääneriikide avalik arvamus muutunud homoseksualismi suhtes ülekaalukalt tolereerivaks. Näiteks nii Saksamaal kui Ühendkuningriigis leiab 86% elanikest, et homoseksuaalsust tuleks aktsepteerida, 11% aga arvab, et ei peaks. Ameerika Ühendriikides on vastavad suhtarvud 72 ja 21 – seega on USAs veel tähelepanuväärselt suur hulk inimesi, kes homoseksuaalsust ei aktsepteeri, ent neid on siiski vaid viiendik.
Seda pilti vaadates ei panegi imestama, et president Donald Trumpi administratsioon ei ole antud küsimuses konservatiivset kannapööret teinud. Vahepeal võis küll lugeda uudiseid, et USA saatkonnad ei heiska enam homolippe, kuid alles möödunud nädalal avaldas USA suursaadik Moskvas – endine asevälisminister ja vabariiklane – John Sullivan toetust niinimetatud LGBT õigustele.
«LGBTI õigused on inimõigused. Inimõigused on üldkehtivad. Nii lihtne see ongi,» deklareeris suursaadik Sullivan homolipu värvide taustal tehtud videopöördumises.
Meenutame, et omal ajal (2014) rõhutas Barack Hussein Obama asepresident Joe Biden, et nn homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks ning see tuleb seada olulisemale kohale kui austus rahvuslike kultuuriliste tavade ja traditsioonide vastu.
Sisuliselt ütleb Sullivan sedasama, kui väidab, et inimõigustena on LGBT õigused üldkehtivad, s.t ülimuslikud kohaliku kultuuri ja tavade suhtes.
Ei, nii lihtne see ei ole. Inimõigused on üldtunnustatud õigused, mis kuuluvad kõigile, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest sättumusest või mistahes muust tunnusest. Selletõttu need ongi INIMõigused, mitte samast rassist või soost või samasuguse sättumusega inimrühma eriõigused.
Kas me saaksime väita, et näiteks kristlaste õigused on inimõigused? Milles need õigused täpsemalt seisnevad? Erinevad rühmad saavad apelleerida samadele inimõigustele, mis kuuluvad ühtviisi kõigile.
LGBT õiguste all mõistetakse tavaliselt samasooliste paaride õigust moodustada perekond, astuda abiellu ja adopteerida ühiselt lapsi. Suurem osa maailmast taolisi õigusi ei tunnusta ja seda ei leia ka rahvusvahelistest kokkulepetest, sest abielu ja perekond tuginevad mehe ja naise liidule.
Progressistid ja revolutsionäärid on endale sisendanud, et nende väärtussüsteem peab olema universaalne, üldkehtiv. Oma nägemust kõigile peale surudes soovivad nad üldkehtivat normi ümber defineerida – muuta abielu millekski selliseks, milline see pole kunagi varem olnud.
Sellel pole inimõigustega midagi pistmist, see on lihtsalt revolutsiooniline poliitaktivism. Isegi siis, kui sellega tegeleb maailma võimsaima sõjaväega tuumariik.
