Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppidel puudub üksmeel samasooliste paaride kirikliku «laulatamise» küsimuses. Asjakohase järelepärimise esitas kiriku kõrgeim juhtorgan kirikukogu piiskoppide konverentsile 2018. aastal. Eile esitas piiskoppide konverents oma vastuse. Selle peamine sõnum on soov otsida võimalusi erinevate arusaamade tunnustamiseks vastastikku lugupidava arutelu kaudu. Ehkki järelepärimisega ei taotletud konkreetse eelnõu esitamist piiskoppide poolt, on sisaldub nende vastuses kuus erinevat käitumismudelit (vt allpool).
Küsimus kiriku suhtumisest samasooliste paaride koosellu kerkis teravamalt seoses homoseksuaalsete paaride kooselu seadustamisega aastal 2001. Kuna 1. märtsil 2017 jõustus sooneutraalne abieluseadus, on teravalt kerkinud küsimus, kas ühtlasi perekonnaseisuametniku volitusi omaval vaimulikul oleks õigus laulatada ka samasoolisi paare.
Nagu piiskopid oma äsjases vastuses osutavad, kirjeldavad kiriku arusaama abielust kui mehe ja naise liidust 1999. a heaks kiidetud katekismus ning 2003. a heaks kiidetud kiriklike talituste käsiraamat. Sama seisukohta on viimase 20 aasta jooksul erinevates dokumentides väljendanud kirikuvalitsus, piiskoppide konverents ning kirikukogu erinevad komisjonid.
Teisalt andis piiskoppide konverents 2011. a vaimulikele loa palvetada homoseksuaalsete paaride «eest ja koos nendega». Praktikas meenutab taoliste sündmuste muusikavalik, sõrmuste vahetamine, loetavad pühakirjatekstid ja kõned äravahetamiseni laulatust. Pärast sooneutraalse abieluseaduse jõustumist on kümned vaimulikud asunud homoseksuaalseid paare laulatama. Kuivõrd see on vastuolus kirikuõigusega, on mõni toomkapiitel vaimulikku selle eest pärast karistanud, mis mõnel puhul on omakorda kaevatud kohtusse. Praegu on üks taoline vaidlus jõudnud kõrgemasse halduskohtusse, mille otsus võib kiriku käitumist edaspidi oluliselt mõjutada.
Nagu peapiiskop Tapio Luoma märkis Soome rahvusringhäälingule, on erinevate piiskoppide arusaamad väga erinevad. Mõned peavad õigeks praegust mudelit, kus abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samasoolisi paare võib soovi korral õnnistada. Mõned piiskopid peavad aga õigeks samasooliste paaride «laulatamist», toetades kahe abielukäsituse – traditsioonilise ja sooneutraalse – paralleelset tunnistamist või siis abielu tunnistamist sooneutraalseks. Ehkki Luoma ei avaldanud teiste piiskoppide seisukohti, nimetas ta ühe äärmusena praegu kehtiva käsituse toetamist (abielu on mehe ja naise vaheline liit ning homopaare tohib kirikus õnnistada, vt allpool variant 2) ning teise äärmusena samasoolise abielu ametlikku tunnustamist kas paralleelselt traditsioonilisega või ainukehtivana, kuid jättes vaimulikele võimaluse südametunnistusele tuginedes keelduda homopaari laulatamisest (variandid 4 ja 5, allpool). Luoma märkis, et «Olukorras, kus piiskoppide konverentsi liikmed peaksid ühel või teisel põhjusel tegema järeleandmise parimaks peetud lahendusest, peab enamus parimaks varianti 3 [s.t abieluks nimetatakse mehe ja naise liitu, kuid vaimulikel on luba laulatada ka samasoolisi paare].» Viimast toetab ka peapiiskop Luoma isiklikult.
Piiskoppide konverentsi vastuses rõhutatakse muuhulgas vastastikku lugupidava dialoogi vajalikkust, kutsudes üles vastaspooli teineteist austama sõltumata eriarvamustest, püüdma teineteist kuulata ja mõista, keskenduma olulisele, olema aus ja avatud ning avatud muutustele. Samuti hoiatatakse tahtliku väärmõistmise, halvustamise, arutelu laialivalguvuse ning tahtliku solvamise ja solvumise eest.
Piiskoppide vastus väljendab lootust, et kirik püsib ühtsena: «Kirik jääb Kristuse kirikuks ning elab täielikult Tema armu varal sõltumata oma abielukäsitusest ja -praktikast. Kõige olulisem on leida selline lahendus, kus eriarvamused abielu üle ei saaks takistuseks ühtsusele ning et sellega oleks kõige lihtsam elada.»
Jätkuna piiskoppide ühisele seisukohavõtule on Helsingi piiskop Teemu Laajasalo juba ametlikult teatanud, et lubab talle alluvatel vaimulikel Helsingis samasoolisi paare laulatada: «Olen avalikult juba 25 aastat toetanud kõikide paaride kiriklikku laulatamist. Pean seksuaalsust Jumala anniks ning homoseksuaalsust osaks sellest. Homoseksuaalsus ei ole patt, haigus ega häbiasi, küll on aga seda homode tõrjumine.»
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik nimetab homoseksuaalset käitumist patuks ning selle ametlikku heakskiitmist teiste kirikute poolt osadust kahjustavaks, väljendades seda erinevates dokumentides.
«Me kinnitame, et abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Me usume, et neid suundumusi järgides eralduvad kirikud apostlikust õpetusest inimese seksuaalsuse ja abielu kohta.» (Balti luterlike piiskoppide pöördumine 4. novembril 2009)
«Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uuest Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida». … Sellest lähtuvalt EELK kirikukogu avaldab, et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga.» (EELK kirikukogu avaldus 25. novembril 2009)
«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.» (EELK dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum», heaks kiidetud 4. oktoobril 2005)
Samuti on EELK ühinenud Eesti Kirikute Nõukogu 2008. ja 2010. a seisukohavõttudega homoseksuaalsuse küsimuses ning toetanud 24. aprillil 2018 abielu määratlemist Eesti Vabariigi põhiseaduses mehe ja naise liiduna.
EELK peapiiskop Urmas Viilma on 27. veebruaril 2020 (vastusena kirikukogu liikmete 26. novembri 2019 arupärimisele, kas EELK on taotlenud konsultatsioone mõne partnerkirikuga, kes on heaks kiitnud homoseksuaalsete suhete õnnistamise või kirikliku laulatamise) märkinud: «EELK Konsistoorium on seisukohal, et konsultatsioonideks ei ole tarvidust senikaua, kuni kirikutevahelistes praktilistes suhetes puuduvad otsesed kokkupuuted konkreetsete küsimustega, mis on seotud homoseksuaalsete suhete kirikliku õnnistamise või laulatamisega. Seni selliseid kokkupuuteid tekkinud ei ole, mistõttu pole EELK taotlenud ka konsultatsioone ühegi altari- ja kantsliosaduses oleva kirikuga nende küsimuste lahendamiseks.»
Soome luterlik kirik on EELK olulisim partnerkirik.
+ + +
Väljavõte Soome evangeelse luterliku kiriku piiskoppide konverentsi dokumendist «Piiskoppide konverentsi vastus kirikukogu palvele» 6.8.2020
[Tuleviku]alternatiivide kirjeldus
Abielu, perekonda ja seksuaalsust puudutava arutelu keskmes on küsimus: mis on abielu? Selle küsimuse vastus mõjutab inimeste isiklikke valikuid, seadusandlust ja laulatamispraktikat. Ometigi seadusandlus ei defineeri abielu. Õiguslikust seisukohast sätestatakse abieluseaduses üksnes abielu sõlmimise ja lahutamise tingimused. On ilmne, et Soome ühiskonnas on abielust erinevaid arusaamu. Neid on muuhulgas käsitletud piiskoppide kogu 2016. a avaldatud selgituses. Järgnevalt jäetakse need erinevad arusaamad kõrvale ning keskendutakse eriti kiriku abielukäsitusele ja laulatamispraktikale. Kirikutel tuleb pidada silmas mõlemat. Abielukäsitusena peetakse silmas teoloogiliselt põhjendatud veendumust või õpetust sellest, mis abielu on (dogmaatiline seisukoht). Laulatamispraktikana peetakse silmas eelnimetatuga seotud küsimust sellest, kuidas laulatus toimub ning keda kirik abiellu laulatab või õnnistab (praktika). Kui kirikus arutletakse abieluseadusega kaasnevat, võib ette kujutada kuut erinevat «mudelit». See «mudel» tähistab peamiselt praktilist küsimust sellest milliseid talitusi samasooliste paaridega seoses tehakse. Kirjelduses ei eristata abielu laulatamist ja õnnistamist, sest teoloogiliselt on tegemist pea sama asjaga – laulatamise ja õnnistamise erinevus seisneb õiguslikes tagajärgedes [Soomes tähistab sõna «laulatamine» ühtlasi abielu riiklikku sõlmimist, kus vaimulik toimib riigiametniku volitustega – toim.].
1) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Samasoolistele paaridele suunatud talitusi (laulatamine, õnnistamine, ühine eestpalve) ei tunnustata.
Seda arusaama järgivad rooma-katoliku ja ortodoksi kirikud, aga ka mitmed evangelikaalsed kirikud ning luterlikest kirikutest peamiselt Ida-Euroopa, Aafrika ja Aasia kirikud.
2) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Sellega paralleelselt toimetatakse ka talitus, millega soovitakse täita samasooliste paaride vaimulikke vajadusi.
Selline on ka Soome evangeelse luterliku kiriku praegune praktika. Samasooliste paaridega koos ja nende eest tohib pidada palvuse. Asjakohase juhise on piiskoppide konverents andnud 2011. aastal (täpsustatud 2016. aastal), kuid kirikukogu ei ole sellise talituse kava eraldi kehtestanud. Kuna laulatustalitus on sisult jumalateenistus ning sellisena osa kiriku vaimuliku elu tervikust, siis on see seotud kiriku usu ja õpetuse ning eetiliste ideaalide ja juhistega. Jumalateenistuste käsiraamat kirjeldab kirikukorra määratletud abielu laulatamise või kirikliku õnnistamise tingimusi. Ehkki nendes ei ole sõnagagi nimetatud laulatatavate sugu, põhinevad need arusaamal, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Seda väljendab selgesõnaliselt talituse kord.
3) Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes, aga annab võimaluse kiriklikuks laulatamiseks ka samasoolistele paaridele, lubades vaimulikel taolisi paare laulatada.
Säilitades senise arusaama abielust, antakse vaimulikele südametunnistuse vabadusele tuginedes võimalus laulatada või õnnistada samasoolisi paare, kohandades selleks jumalateenistuse käsiraamatus kirjeldatud korda. Kehtima jäävad varasemad kiriku otsused abielukäsitusest, vaimulikele ei panda täiendavaid kohustusi. Selle asemel luuakse samasoolistele paaridele võimalus laulatuseks, andes vaimulikele võimaluse neid laulatada.
See mudel rõhutab üksiku vaimuliku vastutust ning annab samasoolistele paaridele võimaluse laulatuseks, ilma et peaks muutma kiriku arusaama abielust. Samas tundub sellega tekkivat pinge kiriku abielukäsituse ja laulatamispraktika vahele. Sellepärast võib küsida, kas see tähendab kiriku abielukäsituse sisulist muutmist või vähemalt selle laiendamist. Küsimusele vastates on võimalik tugineda varasemale praktikale, kus pastoraalsetel, hingehoidlikel või kiriku ühtsust puudutavatel põhjustel on üksikjuhtumitel tehtud erandeid.
4) Kirikul on kaks paralleelset abielukäsitust, traditsiooniline ja sooneutraalne. Mõlemad on võrdsed ja ametlikult kehtivad. Kirik laulatab nii eri- kui samasoolisi paare. Traditsioonilisel seisukohal olevate vaimulike südametunnistusvabadus on tagatud. Taoline on suures osas praegu Norra luterlikus kirikus toimiv mudel.
See mudel sarnaneb eelmisele (nr 3), võimaldades samasooliste laulatamist, kuid seab üksiku vaimuliku õiguste asemel esikohale samasoolise paari. Sellega muudetaks praegu kehtivat abielukäsitust selles mõttes, et olemasoleva kõrval tunnustataks ka teistsugust arusaama abielust. Kirikus kehtestataks kaks ametlikku teineteisest erinevat abielukäsitust, mida võib vähemalt teatud osades pidada omavahel vastuolus olevateks. Taolise alternatiivi toimivus sõltub sellest, kui usutavalt seda suudetakse põhjendada.
Muutumatuks jääksid mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne), aga see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.
5) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Laulatustalituse kordasid võib olla üks või kaks. Traditsioonilisel seisukohal olevad vaimulikud tohivad kiriku ametlikku abielukäsitust eirata ning piirduda üksnes erisooliste paaride laulatamisega. Seda saab pidada sarnaseks praeguse Rootsi mudeliga.
Loomist ja abieluteoloogiat kirjeldavad põhjendused on suures osas samad nagu variandis 4. Teisalt on see aga selgekujulisem, kuna ei eristata ega põhjendata kahte erinevat arusaama abielust, vaid piirdutakse ühega – sellisega, mis ei lähtu partnerite soost. Üksiku vaimuliku ametipidamise ning kiriku ühtsuse seisukohast on oluline nende vaimulike südametunnistuse vabaduse tagamine, kes ei pea võimalikuks samasooliste paaride laulatamist.
6) Kirik muudab oma abielukäsituse sooneutraalseks ning laulatab sellest arusaamast lähtudes. Kõikidelt vaimulikelt eeldatakse tegutsemist ja õpetamist selle kohaselt. Traditsioonilisel seisukohal olijatele ei tehta erandeid ning neid ei ordineerita vaimulikuks. See on praegu Islandi kirikus kehtiv hoiak ning samasugune ettepanek on tehtud ka Rootsi kirikukogus.
Mudel on oma ühetaolisusega sarnane variandile 1 selles mõttes, et abielukäsitus ja laulatamispraktika moodustavad terviku, mille järgimine on kõigile kohustuslik. Teisalt ei arvestaks see kiriku pastoraalse vastutusega oma vaimulike ees. Taoline mudel dogmatiseeriks kiriku abielukäsituse ning teeks selle nn usutunnistuse küsimuseks.
