Lõike paavst Leo XIII apostlikust ringkirjast «Libertas, praestantissimum» (1888), mis käsitleb inimese vabadust ja selle kuritarvitamist liberalismi poolt.
Liberalism – mäss Jumala vastu, täielik omavoli
Kui vabaduse teemal diskuteerides mõistetaks selle all ainult õiguslikku ja kõlbelist vabadust, nii nagu see meie käsitlusest ning asjade olemusest endast järeldub, ei julgeks keegi Kirikule ette heita, nagu äärmiselt ebaõiglasel viisil juhtub, et see olevat üksikisikute ja riigi vabaduse vaenlane. Kuid järgides Luciferi, kes tõi kuuldavale oma jumalateotusliku «Keeldun teenimast!», taotlevad paljud vabaduse sildi all täielikku ja absurdset omavoli. Need on laialt levinud ja mõjuka suuna esindajad, keda nimetatakse sõna libertas (vabadus) järgi liberaalideks.
Liberaalide naturalism ja ratsionalism
Asjade olemuse kohaselt kujutavad liberalismi pooldajad endast moraali ja ühiskondliku elu vallas sedasama, kes filosoofia vallas on naturalistid või ratsionalistid, sest nad kohaldavad naturalistide põhimõtteid järjekindlalt kõlblusele ja praktilisele elule.
Juba terve ratsionalismi juhtideeks on inimese mõistuse ülimuslikkus, mis ütleb lahti kuulekuse kohustusest jumalikule igavikulisele mõistusele ning ennast autonoomseks (sui generis) pidades seab end omaenda kõrgeimaks printsiibiks, igasuguse tõe allikaks ja kohtunikuks. Samamoodi eitavad liberalismi järgijad igasugust jumalikku autoriteeti, kellele nad oma elutegevuses kuuletuma peaksid, väites, et igaüks on iseendale seaduseks. Selles sünnib filosoofiline eetika, mida nad nimetavad sõltumatuks eetikaks ning mis vabaduse näivuse sildi all pöörab inimese tahte kõrvale Jumalale seadustele kuuletumisest ning juhib inimese absoluutse omavoli teele.
Ülimaks seaduseks enamuse tahe
Mis sellest kõigest eeskätt ühiskonna jaoks tuleneb, pole raske ette näha. Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest. Sel juhul asetseb riigivõimu esmane allikas rahvamassis. Ning nagu üksikisiku mõistus on inimese eraelu ainsaks juhiks ja tegevusnormiks. Nii on kollektiivne mõistus ainsaks juhiks ja normiks avalike asjade puhul. Sellest lähtuvalt on kogu võim enamuse käes – rahva enamus on kõigi õiguste ja kohustuste esmaautoriks.
«Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest.»
Vastuolu terve mõistusega
Eelnevalt öeldust saab selgeks, et see on terve mõistusega vastuolus. Eitada igasugust sidet üksikinimese ja ühiskonna ning Jumala, kõigi asjade Looja ja kõrgeima Seadusandja vahel on täielikult loomuvastane, ning mitte ainult inimloomuse, vaid kõigi loodud asjade loomuse vastane. Kõik loodud asjad peavad seisma hädavajalikult olemuslikus sidemes oma esmapõhjusega, millest nad pärinevad. Ning üldiseks seaduseks kõigile loomustele on see, et nad saavutavad oma täiuslikkuse ainult siis, kui nad võtavad looduses sisse selle koha ja astme, mida loomulik kord nõuab. See tähendab ka seda, et alam peab alluma ülemale ja talle kuuletuma.
Kahjulikkus inimesele ja riigile
Peale selle on selline õpetus äärmiselt kahjulik nii inimeste eraelule kui ka riigile. Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud. Sellisel kõlblusõpetusel pole loomulikult mingit jõudu tormakate kirgede tagasitõrjumiseks ja rahustamiseks ning tee eluviiside igakülgsele rikutusele on iseenesest valla. Mis puutub avalikku ellu, siis lahutab riigivõim end oma autoriteedi tõelisest ning loomulikust allikast, millel rajanes kogu tema vägi ühishüve teostamiseks. Seadus, mis määrab, mida teha ja midagi vältida, on jäetud üha arvukama enamuse tujude hoolde, mis tähendab türanniale tee sillutamist. Kui eitatakse Jumala kõikehaaravat valitsemist inimeste ja inimühiskondade üle, siis järeldub sellest, et pole olemas ka mingisugust avalikku religiooni ning kõik religioossed küsimused jäetakse ülimasse hooletusse. Toetudes väidetavale suveräänsusele, kalduvad rahvamassid kergesti rahutustele ja mässule. Kui kaob kohusetunne ja südametunnistus, jääb masside ohjas hoidmiseks ainult vägivald. Paljas vägivald üksi aga pole võimeline rahva kirgi tagasi hoidma. Seda tõestab igapäevane võitlus sotsialistide ja teiste mässuliste rühmade vastu, mis juba ammu plaanitsevad ühiskonda kuni tema vundamendini hävitada.
«Kui tõepoolest inimese mõistus ainsana ja üksi otsustab, mis on hea ja mis kuri, siis saab tõeline erinevus hea ja kurja vahel kõrvaldatud. Siis ei lähtu häbiväärse käitumise eristamine auväärsest mitte enam asjade olemusest, vaid saab sõltuvaks iga üksikisiku arvamusest ja hinnangust: mis meeldib, see on ka lubatud.»
Kes asja eelarvamusteta kaalub, hinnaku ja otsustagu, kas sellised õpetused toetuvad ja soodustavad tõelist ja inimväärset vabadust vi lükkavad selle pigem täielikult ümber ja hävitavad.
Loomuseadus ja ilmutatud seadus
On kindel, et mitte kõik liberalismi pooldajad ei jaga neid vaateid, kuna need on iseeneses niivõrd ennekuulmatud ja hirmuäratavad ja ilmselgelt valed ning põhjuseks suurimale kurjale. Tõe jõu poolt sunnituna ei häbene paljud neist tunnistada, tehes seda isegi avalikult, et see vabadus, mis tõe ja õigluse põlgamise tõttu järjekindlalt üha mõõdutundetumaks muutub, on vale vabadus, mis mandub lõpuks omavolisse. Seepärast peab vabadus seisma terve mõistuse juhtimise all ning sellest tuleneva hädavajaliku järeldusena alluma loomuõigusele ning igavesele õigusele. Seal aga arvavad nad, et neil on õigus peatuda: nad eitavad, et vaba inimene peab alluma ka sellistele seadustusele, mis Jumal on inimesele seadnud teisel, loomulikku mõistust ületaval viisil.
Kuid just seeläbi satuvad nad vastuolu iseendaga. Sest kui me (nagu nad ise seda tunnistavad ja midagi keegi õigusega eitada ei saa) peame alluma Jumalale, kõrgeimale seadusandjale – kuna inimene on täielikult Jumalast sõltuv ning püüdleb Jumala poole –, siis järeldub sellest, et keegi ei saa Tema seadusandlikule autoriteedile teha selle määra ja ulatuse kohta ettekirjutusi, ilma et sattutaks opositsiooni kuulekusega, mis me Talle võlgneme. Kui inimese mõistus omistab ülbelt endale õiguse ise määratleda, millised ja kui suured on Jumala õigused ning tema ülesanded, siis on tema aukartus Jumala käskude ees ainult näilik ja mitte tõeline, ning Jumala autoriteedi ja Ettehoolduse asemele astub inimese omavoli.
Seepärast tuleb igavene seadus vankumatu aukartusega tunnistada universaalseks elureegliks ning sellest tulenevalt ka kõik teised seadused, mis Jumal oma lõpmatus tarkuses ja väes on inimestele ükskõik millisel Tema poolt valitud viisil andnud ja mida me selgete ning igasugust kahtlust välistavate märkide kaudu ära tunda võime. See kehtib seda enam, et neil on sama päritolu ja sama autor kui igavesel seadusel ning et sedalaadi seadused on täielikus kooskõlas mõistusega ja täiustavad loomuseadust. Sellised seadused sisalavad nimelt Jumala enda otseselt antud õpetusi – Tema juhatab ja juhib ju meie vaimu ja tahet, et need ei eksiks. Jäägu siis pühalt ja rikkumatult ühendatuks see, mida lahutada ei saa ega tohi, ning et me kõigis asjades – vastavalt sellele, mida käsib meie loomulik mõistus – oleks Jumalale kõiges ennastohverdavalt kuulekad.
[Kokkuvõtteks]
Võtame nüüd selguse mõttes kogu jutu ja sellest tulenevad järeldused olemuslikes punktides lühidalt kokku. Aluspõhimõtteks on see, et iga inimene on ülimalt reaalselt ning pidevalt täielikult Jumala võimuses. Seepärast on inimese selline vabadus, mis ei oleks sõltumatu Jumalast ja poleks allutatud Tema tahtele, täiesti mõeldamatu. Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss. Ning just nimelt sellisest hoiakust ja meelelaadist tuleneb liberalismi põhieksitus.
Osundatud väljaandest: Libertas, praestantissimum. Paavst Leo XIII apostlik ringkiri inimese vabadusest, selle kasutamisest Jumala tahte kohaselt ning kuritarvitamisest liberalismi poolt, 20. juulil 1888. Kiriku õpetusameti dokumendid. Tõlkinud isa Ivo Õunpuu. Kirjastus Maarjaläte, A.D. 2008.
