12. septembril 1683 peatasid katoliiklaste väed Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel moslemite pealetungi Euroopale, purustades Viini all mitu kuud linna piiranud ja selle alistamise veerel seisnud türklaste väed.
Ajaloolane Lauri Vahtre kirjeldas 2007. aastal seda kristliku Euroopa jaoks üht kõige olulisemat lahingut järgnevalt:
«Türklased võinuks linna arvatavasti võtta tormijooksuga, ent taas segas vahele idamaine rahu: milleks laastata ilusat ja rikast linna, kui ta nagunii küpse õunana sülle kukub, kui on õige aeg? Türklaste arvestus oleks peaaegu õigeks osutunud. Asi läks põnevaks nagu Hollywoodi märulis: türklased olid kaevanud käike, mis ulatusid linnamüüri alla, ja tekitanud müüri juba laia lõhe. Et terve armeega sisse marssida, olnuks vaja veel üht korralikku pauku. Miin pandi paika ja käigusuu suleti, kuid austerlased olid asjast aru saanud ja ise vastukäigu kaevanud. Nad jõudsid miinini peaaegu et viimasel sekundil ja tegid selle kahjutuks. […]
Seni, kuni türklased kaevasid, lõi linna lähedasel Kahlenbergil (e.k. lage mägi) lehvima Poola punavalge lipp. Sobieski oli kohal, ühes temaga terve koalitsiooniarmee: 30 000 poolakat, 18 500 austerlast ja 28 000 sakslast eri riikidest, kes olid järginud paavsti kutset minna ühiselt sõtta ühise vaenlase vastu. […] Algas grandioosne lahing, milles esialgu valasid verd jalaväelased. Õhtu lähenedes mõistis Sobieski, et käes on otsustav hetk, ja paiskas lahingusse neli ratsaväeüksust (üks austria-saksa, teised kolm poola), kokku 20 000 meest. Rünnaku teraviku moodustasid 3000 raskelt relvastatud tiivulist poola ulaani, kelle eesotsas tormas võitlusse Sobieski ise. Kahtlemata oli see ülev hetk, poola ilu ja uhkus kuubis. Seda nähes tungis Viini garnison välja ja ründas türklasi teiselt poolt. Kristlaste võit oli täielik.
Türklastest jäid maha tohutud kohvivarud ning hulgaliselt suuri trumme, triangleid ja taldrikuid. Eurooplased võtsid kõik tänulikult vastu. Viini rajati esimene kohvik. Poolakad olid päästnud Euroopa. Teist korda tegid nad seda 1920. aastal Visla ääres. See oli ajaloo pööripäev. Nüüdsest hakati türklasi Euroopast tasahaaval välja suruma.»
Paljude teiste seas on ka ajaloolane Miltiades Varvounis kirjutanud, et Viini lahing oli üks inimajaloo kõige dramaatilisematest ja otsustavamatest kokkupõrgetest ning see osutus kristliku lääne ja islami ligi tuhande-aastases võitluses pöördepunktiks.
«Tõtt-öelda algas sellest lahingust lääne taastumine, mis viis türklaste domineerimise lõpetamiseni Kagu-Euroopas. Teisisõnu oli tegu eepilise lahinguga, mis pani piiri üha laienevale ja kogu Euroopat ähvardavale islami pealetungile. Pärast seda ei ole sultani väed enam kunagi Euroopa väravaid ähvardanud.»
Tähelepanuväärselt palvetas Austria keiser Leopold I enne lahingut iga päev avalikult roosipärga. 15-päevase roosipärja-palvetsükli pidasid Roomas Võiduka Jumalaema kirikus karmeliidi mungad. Enne sõjakäigule asumist külastas Sobieski Jumalaema pühamut Częstochowas, et paluda seal Jumalaema abi. Ta kandis Roosipärga alati endaga kaasas ja palvetas seda iga päev. Lahingupäeva hommikul osales ta aga Pühal Missal ja teenis sellel ise ministrandina.
«Me tulime. Me nägime. Jumal võitis,» kirjutas kuningas Sobieski pärast lahingu võitmist paavst Innocentius XI-le. Aasta hiljem seadis paavst Rooma kalendrisse 12. septembril tähistamiseks sisse Neitsi Maarja Püha Nime püha, et mälestada sellega ajaloolist võitu ja anda au Pühimale Jumalaemale, kellelt võidu saavutamiseks eestkostet paluti.
Paljude ajaloolaste sõnul peetakse Jan III Sobieskit õigustatult kuningaks, kes päästis Euroopa moslemite ikke alla langemisest. Samuti peetakse teda üheks kõige suurejoonelisemaks kuningast väejuhuks Euroopa ajaloos – ta on läinud ajalukku nii oma erakordse vapruse, silmapaistvate militaarsete oskuste, tähelepanuväärsete kunstiliste annete kui ka sügava usu tõttu.
Artikkel ilmus esmalt Viini lahingu 335. aastapäeval (aastal 2018) portaalis Objektiiv.
