Rahva raha eest tulebki kirikuid ehitada. Selleks tuleb eraldada vähemalt kaks protsenti SKT-st ehk SKP-st, nii nagu kaitsekulude puhul. Et saaks remonditud vanad ja ehitatud uued pühakojad.

Kirikud on meie rahva ja riikluse vaimne kaitse. Sellega on nagu oma ja võõra sõjaväe toitmisega. Kui rahvas ei ehita kirikuid, hakkab ta mõne põlvkonna pärast ehitama mošeesid.

Kirikuid on ikka rahva raha eest ehitatud. Isegi kui minevikus tehti seda valitseja või kohaliku maaisanda eestvõttel, siis kust mujalt selleks raha saadi kui maksudest, s.t rahvalt. Vajadusel tuli kasutada sundi – aga milline võim ei põhine sunnil? Liivimaa vanem riimkroonika jutustab vastristitud eestlaste vastumeelsusest: «Nad ehitavad häda sunnil kirikuid kristlaste alluvuses. Jumala ülistuseks juhtub seda kahjuks harva, kui härrad neid ei sunniks. Tõtt öelda oleksid nad sellest hea meelega priid.»

Piibli järgi tuleneb võim Jumalast, mitte rahvast. Demokraatia kujutab endast selle põhimõtte hülgamist, revolutsiooni, s.o mässu Jumala ja Tema maapealse esindaja, kiriku vastu.

Ilmalikus ühiskonnas on kilbile tõstetud kiriku ja riigi lahutatus, võrdne kohtlemine ja usuvabadus. Kõik need õilsalt kõlavad printsiibid on hästi silmakirjalikud ja muidugi loomuvastased, sest on mõeldud tõelise religiooni tõrjumiseks ja revolutsiooniliste ideede edendamiseks.

Ilmaliku riigi loojad on võtnud ühe valdkonna – religiooni – ja on otsustanud seda täiega diskrimineerida. Riigikirikut ei ole, aga riiklik ideoloogia nn liberaalse demokraatia näol on? Rahva raha eest võib ehitada, palun väga, ooperimaja, raamatukogu, spordisaali, kergliiklustee, aga mitte kiriku, sest usk olevat eraasi. Justkui kultuuri- ja spordihuvi ei oleks samamoodi eraasi. Või võtame usuvabaduse. Seda mõistetakse pigemini vabadusena usust ja kasutatakse ettekäändena, et eirata meie kultuuri olemuslikku osa ning diskrimineerida kirikuid ja usklikke.

«Liberaalse arvamuse kohaselt peaks maa jääma vabaks kolooniaks, kus Saatana koloniaalpoliitikat ei saaks seaduse ja konstitutsiooni järgi takistada ühegi piiranguga,» kirjutas Šveitsi vaimulik isa Robert Mäder läinud sajandil. Täpselt nii see ongi.

Lõpetan selle lühikese tagurliku vihakõne tõdemusega, et õige kristlik ideaal on teokraatia (kuningas Kristuse valitsemine ühiskonnas), mitte himude orjamisele tuginev demokraatia. Isa Robert Mäderi sõnadega: «Jeesus peab jälle valitsema, ja mitte ainult kirikutes, vaid ka töökodades, perekondades, pidudel, kõigil tänavatel ja avalikel väljakutel, raekodades ja koolides. … Tema ees peab painduma iga põlv nii Taevas kui maa peal ja maa all.»