12. oktoobri Postimehes ilmunud kuri arvamuslugu riigi ja kiriku (antud juhul siis luterliku kiriku) suhetest, kiriku rollist ja usust ning usklikest üleüldse kutsub väikesele «vikate parrantuselle».
Ma ei pea siin silmas artiklit üleüldse – selle meel ja vaimsus kõneleb üksüheselt enda eest ja sõnavabaduse austajana ei kavatse sellele hinnanguid anda. Meenutaks vaid, et samas keegi teine praeguse ajavaimu «arvamusliidritest» käib visalt peale, et selle vaimu vastalisi artikleid ei peaks üleüldse avaldatama aga kuna antud artikkel selle vaimuga igakülgses kooskõlas on, siis ei paista toimivat isegi «vihakõne» seni veel küll fikseerimata seadus. Quod licet Iovi, non licet bovi ehk mis lubatud selle ajastu Jupiteridele, polevat härgolendile teps mitte lubatud.
Küll aga tahaksin tähelepanu juhtida väikesele nüansile selle artikli juures – sellele lõigule, kus sapiselt mainitud, et see olla viimane luterliku kiriku heategu meie maa ning rahva vastu, kui seesinane kirik maarahva rootsi ajal lugema ja kirjutama õpetas. No aitäh sellegi eest. Paljud kirikuvaenulised sulesepad püüavad tollestki tõsiasjast mööda minna, aga tihkaksin siiski mainida mõningaid isikuid, sündmusi ja tõsiasju, mis – no ütleksin – lasevad tõde pisut teistpidi paista. Seega siis:
…aastal 1700 olid Kirde-Eesti nelja kihelkonna õpetajad need, kes püüdsid korraldada maakaitset Narva-Rakvere vahel toimuva rüüstamise ja hävingu vastu, mida Peeter I väed korraldasid. Sama teemaga tegeles Lõuna-Eestis õpetaja Virginius.
…aastal 1708 kirjutab Käsu Hansu nimeline Puhja köster lugulaulu «Oh ma vaene Tardo liin», mis teadaolevalt vanim eestikeelne ja maarahva soost mehe kirjutatud sellelaadne teos.
…1710 Harku kapitulatsioon sätestab Eesti ja Liivimaa üle Balti erikorra, mis kinnitab luterliku kiriku staatuse ja taas kord ollakse pääsenud sulandumisest keele, meele ja usu poolest Ida kultuuriruumi. Mida see kaasa toonuks, näeme suurepäraselt õigeusu ja vene keele sfääri jäänud hõimurahvaste saatusest.
…1715 ja 1739 ilmuvad põhjaeesti murdeline Uus Testament ja Piibel. Tükk maad varem, kui paljudel suurematel rahvastel. Ja jälle mängus need luterlikud ning herrnhutlikud tegelased.
…XVIII–XIX sajand. Luterliku kiriku äratusliikumine – vennastekogudus – ei kinnista rahva seas mitte ainult kirjaoskust, vaid õpetab ka pasunat puhuma, mitmehäälselt laulma, Pühakirja seletama ja palju muud head.
…valgustustegelased Garlieb Merkel ja August Wilhelm Hupel ei vaja vist lähemat tutvustamist? Üks lausa et pastor ja teinegi kirikuringkondadest pärit.
…nii pärisorjusest priikslaskmise kui Tartu Ülikooli taasavamise puhul ei saa jällegi ümber ega üle ei luterlikust kirikust ega vaimulikkonnast.
…kirikukoolides haridust saanud mehed või siis lausa et köstrid, koolmeistrid, kirikuvanemad moodustavad meie esimese haritlaskonna ja võimaldavad hakata kujunema maarahva omavalitsusvormidel.
…esimese eesti üldlaulupeo korralduskomisjoni esimeheks oli 1869. aastal Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode. Teoloogiaüliõpilasi, kirikutegelasi selles korraldajate seltskonnas omajagu. Maa- ja linnakoguduste köstreid võib pidada lausa ettevõtmise selgrooks.
…rahvapärimuse-vanavara kogujad Hurt ning Eisen ei vaja ilmselt taas tutvustamist. Niisamuti tekkinud karskusliikumine ja selle käilakujud Johan Kõpp ning Villem Reiman. Jälle luterlikud pastorid! Nüüd juba puht Eesti soost.
…1884 ja Eesti (esiti küll EÜS) lipu õnnistamine. Otepää kirikus ja korraldatud puha et teoloogide-luterlike pastorite poolt. Õnnistajaks ja kõnepidajaks pastor Rudolf Kallas.
Et mitte koormata lugeja mälu ajalooliste faktidega, mainiksin nüüd nii-öelda jooksval lindil, et jätkus neid luterlikke õpetajaid ja muid asjamehi nii venestamislaine vastu seisma kui uue aastasaja alguse sündmustesse. Kirja- ja koolimeeste seltsi. Karskust, sporditegemist ja meie päris oma kultuuri õhutama. Jätkus neid Eesti Vabariigi sünni juurde ja ülesehitamise töö kallale. Nii pagulusse, Siberisse kui kodumaale ääretult rasketes tingimustes alal hoidma seda, mida hoida veel oli. Jätkus uueks ärkamisajaks, laulvaks revolutsiooniks ja taasiseseisvunud riiki üles ehitama ning uueks looma. Taaselustama juba hääbuvaid maakogudusi ja linnakirikuid. Lohutama neid, keda uued ajad ja kauboikapitalism hingeliselt või ka aineliselt muserdasid ja ähvardasid matta. Vahendama seda, mida väliskirikud või kodumaised annetajad viletsuse leevendamiseks on omast andnud. Tundmatud kangelased, kellest üha halba räägitakse ja naeruks pannakse ja ega nad tahagi, et nende ees pasunat puhutakse ja trummi lüüakse.
Muidugi – ei saa nentimata jätta, et nende seltsi, kes vääriksid pühamehe nime, on ka kelmid trehvanud – Jumala abiga ja üksteise toel oleme neistki vabaneda püüdnud. Paraku rikub tilk tõrva ka tündritäie mett. Aga tervet luterlikku kirikut pidada nüüd kurjuse, rumaluse, ahnuse ja kõigi muude pattude ja pahede kehastuseks – kas siin siiski liiale ei minda? Abbé Rene d'Herblay (rohkem tuntud küll oma musketärinime Aramis all) aegu vastutasid mehed oma väljaöeldu eest oluliselt rohkem, kui praegu. Vastupidine võis kaasa tuua ebameeldivusi. Ajad on muutunud, nentisid juba tolle ajastu mõõga ja mantli mehed. Kas aga paremuse poole, see on iseasi.
