1422. aastal võeti Valgas toimunud Vana-Liivimaa maapäeval, millest võtsid osa piiskopid ja Saksa ordu ning linnade esindajad – tollane võimueliit – vastu üldine maakorraldus või maaseadustik. Puhtalt usuküsimuste kõrval käsitletakse selles vähesel määral ka muid teemasid, näiteks kaubandussanktsioone venelaste vastu. Maakorralduse või -seadustiku normidest vaatab meile vastu kristliku ühiskonna elukorraldus. Kuidas tundub see moodsatele kristlastele?

Näiteks kas me oleme nõus sellega, et ristimisest keeldumine ja ristiusust lahti ütlemine peab olema karistatav surmanuhtlusega? Maaseadustiku kõige esimene punkt ütleb: «Esiteks, et igaüks meist, eelnimetatuist, ja meie volitajatest, kelle all on mittesakslasi, peab oma mittesakslasi koos teistega hoolikalt ning rangelt juhtima, et nad oma lapsi laseks ristida kristlikul kombel ühe kuu jooksul pärast sündi. Ka et ükski ei tohi ära ütelda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta, surmanuhtluse ähvardusel.»

Edasi, kas me oleme nõus sellega, et kirikus käimine peaks olema kohustuslik ning vajadusel tuleks selleks kasutada sundi? Maaseadustiku teine punkt näeb ette: «Edasi peame meie ja igaüks meie eelnimetatud volitajatest oma [inimesi] hoolega manitsema ja rangelt sundima, et nad suurtel pühadel ja pühadel päevadel, iseäranis pühapäeval, käiks oma kihelkonna kirikus missal, kuulaks seal jumalasõna ning võtaks osa kirikuteenistusest. Aga eriti karmilt peame just mittesakslasi sundima, et nad vana kombe kohaselt [armulaual käimise] järjekorrast kinni peaksid.»

Kas me oleme nõus sellega, et kui keegi eirab pühapäeva pühitsemise nõuet, tuleb tal pea maha raiuda? Maaseadustiku kolmas punkt ütleb: «Ka tahame tõsiselt, et ühtki kaubitsemist ei oleks ega peetaks enne lõunat, pühapäeviti ja meie armsa Jumalaema päeval, nii linnas, turgudel või maal. Seda keelatakse pea maharaiumise nuhtluse ähvardusel mittesakslastele, maalt väljasaatmise ähvardusel sakslastele.»

Ja veel – kas oleme nõus, et rahvas peab peksukaristuse ähvardusel vaimuliku juures pihil käima? Maaseadustiku neljas punkt: «Edasi peavad kõik meie maa kirikhärrad korraldama … et iga mõistuse ja arukuse ikka jõudnud ristiinimene vähemalt kordki aastas paastuajal enne lihavõtet oma kirikhärrale kõik oma patud pihiks – peksukaristuse ähvardusel.»

Arvatavasti tundub tänapäeva kristlastele, et niisugune elukorraldus – kuigi jutt käib kristlikust ühiskonnast – on liiga ahistav ja meenutab olemuselt pigemini islamifanaatikute kalifaati kui vaba ühiskonda. Siin kirjeldatud ühiskond põhineb ühe ainuõige religiooni domineerimisel, mille nõuete ja reeglite järgimist eeldatakse kõigilt ühiskonnaliikmetelt, arvestamata inimese isiklikku hoiakut ja veendumusi. Tõrksad sunnitakse õigesti käituma surmanuhtluse või peksukaristuse ähvardusel.

Me tunneme seda lugedes ebamugavust, sest me oleme sisemiselt omaks võtnud antikristliku valgustusaja alusväärtused ja printsiibid. Me jaatame inimese autonoomiat, üksikisiku vabadust. Me jaatame usuvabadust ja tunnistame sallivust väärtusena, mida tuleb eelistada sunnile. Me mööname, et me ei pruugi teada täit tõde Jumala kohta ja seetõttu tuleks anda eluruumi ka neile, kes usuvad ja arvavad teisiti.

Meie kaasajaga võrreldes on oluliseks erinevuseks see, et kesk- ja varauusaegses kristlikus ühiskonnas peeti lunastuse saavutamist ehk igavest õndsust vähemalt ideaalis olulisemaks kui maist õnne ja heaolu. Maised püüdlused ja ahvatlused pidid taanduma taevariigi kui suure eesmärgi ees. Lõppude lõpuks ütleb ju Jeesuski Mäejutluses: «Kui su parem silm sind hukutab – kisu ta välja ja viska minema! Sulle on parem, et üks su liikmetest hukka läheb, kui et kogu su ihu põrgusse visatakse. Ja kui su parem käsi sind hukutab – raiu ta maha ja viska minema! Sulle on parem, et üks su liikmetest hukka läheb, kui et kogu su ihu põrgusse peab minema.»

Kui laps jäeti ristimata ja ta juhtus surema (aga laste suremus oli tollal suur), usuti, et ta kaotas oma elu mitte ainult maa peal, vaid ka igavikus. See tähendab, et vanemad, kes lapse ristimata jätsid, vastutasid lapse igavese hukkamineku eest. Meid kui valgustusaja järeltulijaid kohutab ketserluse väljajuurimine keskajal, ent toona nähti usumoonutustes reaalset ohtu nii ajalikule elukorraldusele kui inimeste hingeõndsusele. Pealegi mõisteti ketserlust ja pattu kuriteona Jumala vastu. Suurte, taevani kisendavate pattude korral võis karta solvatud Jumala reaktsiooni – karistust sõja, näljahäda, epideemia või looduskatastroofi näol, mis oleks puudutanud tervet ühiskonda, mitte ainult konkreetseid patustajaid.

Niisiis on ülalmainitud karmidel karistustel täiesti ratsionaalsed põhjendused, ainult et väärtussüsteem, mille taustal taolised sunnimeetmed kehtestati, on tänapäevasega võrreldes tublisti teistsugune.

Valgustusaeg aga loobus religioossetest dogmadest, seades esialgu kahtluse alla mõtte, et Jumal sekkub maistesse asjadesse (deism taandas Jumala kõrvale tõmbunud Loojaks), ning seejärel jõudis ateismi, Jumala eitamiseni, mistõttu tuli maailmas toimuvaid protsesse seletada üksnes n-ö loomulike teguritega. 18. sajandist peale on lääne kultuuris tõusnud keskmesse inimese vabastamise projekt. Inimest püütakse vabastada sotsiaalsest ja kultuurilisest ebaõiglusest ja rõhumisest, ennekõike aga kristlikust religioonist, mis otseselt vastandub revolutsioonilistele väärtustele. Revolutsioon – ja ma pean selle mõiste all silmas läbi sajandite ulatuvat vaimset ja ühiskondlikku liikumist, teatud suundumuste kompleksi, mitte konkreetseid ajaloosündmusi – on suunatud peaasjalikult Kiriku ja kristluse kui sellise vastu. Peaeesmärk on seada kahtluse alla kristliku usu ilmutuslik, üleloomulik külg ja selles tulenevad nõudmised elukorraldusele ja inimese eneseteostusele.

Santeri Marjokorpi on oma artiklis «Sõda inimloomuse vastu» (ilmunud portaalis Meie Kirik 7. oktoobril 2020) tabavalt kirjutanud: «Sekulariseerumisega on Lääne kultuuri arusaam inimesest lahknenud kristlikust inimkäsitusest. Seda arengut kirjeldab tabavalt Notre Dame’i ülikooli poliitikateooria professor Patrick J. Deneen oma raamatus Why Liberalism Failed. Deneeni hinnangul rajab läänemaailmas peavooluideoloogiana valitsev liberalism oma poliitika inimese piiramatule õigusele teha oma valikuid iseseisvalt. Inimese tahe on seega kõrgeim mõõdupuu, mis otsustab, kuidas asjad on.

Liberalismi inimkäsitus põhineb inimese pidamisel eriliseks, autonoomseks ja suheteta olendiks. Juba eelduslikult pole ta seotud millegi ega kellegagi. See on teatud antitees kristlikule arusaamale loomisest, mille kohaselt inimene luuakse suhtesse Jumala ja ligimesega ning kus olulisim on käsk armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Deneeni järgi püüab liberalism allutada kõik asjad inimese valikutele. Mitte miski ei ole kaitstud ümberdefineerimise eest, kui inimene seda vaid tahab. Inimene valib ise oma soo, seksuaalse suundumuse, koha maailmas, rahvuse, perekonna ja religiooni. Mitte miski pole ette määratud. Tähtis on üksnes see, kas need asjad on valitud ning kas see valik on ratsionaalne, teenides valija isiklikke huve. Määravad on seega oma valik ja oma huvid ning nende kõrval kahvatuvad kõik arutlused nii nende valikute mõjust teistele inimestele või ühiskonnale kui ka küsimus kohustustest loomiskorra või Jumala ees. Sellepärast on näiteks abielust saanud leping, mida võib millal iganes defineerida teisiti. Samal ajal peetakse kõiki tavasid ja traditsioone kui mitte otse tühiseks, siis vähemalt inimliku valiku küsimusteks.»

«Inimese vabastamist» on toetanud ja võimendanud individualiseerimine – protsess, mis algas juba mitu sajandit tagasi. Tänaseks on lääne inimene muutunud individualistiks. Mõõdupuuks on saanud indiviidi valik, ühiskond (riik) peab seda aktsepteerima ja vajadusel seadustega toetama. Kui inimene on autonoomne ega sõltu enam ühestki välisest autoriteedist, siis jõutaksegi välja mõttekäikudeni nagu näiteks see hiljutine Eesti noorsotside avaldus: «abielu kui perekonna alusväärtus tuleb määratleda põhiseaduses ja perekonnaseaduses kahe inimese vahelise sooneutraalse liiduna. Noorsotsid usuvad, et iga perekond loeb ja igaühel peab olema õigus isiklikku õnne püüda, mida ei tohi piirata diskrimineerivate seadustega. Kaks täiskasvanud inimest on vabad üles ehitama endale sobivaid suhteid ja soovi korral sõlmima abielu, mida riik peab ilmtingimata tunnustama.»

Nagu näeme, on Revolutsioon paari sajandiga suutnud pea peale pöörata lääne tsivilisatsiooni moraalsed ja kultuurilised alused. Me oleme tegelikult tagasi piibliraamatu esimestel lehekülgedel kirjeldatud olukorra juures, kus näeme inimest kuritarvitamas oma vabadust, mille Jumal on talle andnud. Jumala käsust üleastumine paradiisiaias, Paabeli torni ehitamine (soov tõsta end Jumala asemele) jne – kõik see on eriti selgelt praeguse ajastu püüdluste sisu. Juba 19. sajandil tõdes paavst Leo XIII: «Jumala kõikehõlmava ülemvõimu eitamine või tahe seda tühistada pole inimese vabaduse väljendus, vaid vabaduse kuritarvitamine ja mäss.» Ja tuletagem meelde, kes alustas seda mässu Jumala vastu.

Paljud kristlased ei mõista kahjuks, et toetades liberalismi ahvatlevat alusideed – inimese vabastamist välistest autoriteetidest – nad tegelikult vastanduvad kristlikule usule. Kristlik ühiskond ja liberaalne ühiskond on lepitamatus vastuolus, sest liberaalses demokraatias ei ole ühiskondlikus plaanis kohta kristlikule vaatele. Usk ja kirik kuuluvad privaatsfääri ja peavad alluma nn liberaalsetele väärtustele. Kui peapiiskop Urmas Viilma mainis, et kirikule on pühakiri tähtsam kui põhiseadus, said paljud inimesed pahaseks. Kuidas nii, kas see pole lausa riigivastane jutt? Usklikud peavad alluma ilmalikele väärtustele ja punkt!

Seega on liberaalne demokraatia ideoloogiline režiim, mille sihiks on kristluse «tühistamine», kui kasutada moodi läinud väljendit. Sama siht oli palju brutaalsemal, eksplitsiitsemal kujul ka nõukogude võimul. Nõukogude režiim ja liberaalne demokraatia aga on sündinud samast lättest – see on Revolutsioon, mäss Jumala vastu. Marksism ja bolševism on lihtsalt Revolutsiooni radikaalsemad suunad. 1990. aastatel tervitasime me vabanemist Nõukogude Liidust, mis võitles ametlikult kiriku ja religiooni vastu ning kus usklikud olid teise sordi inimesed. Me jõudsime aga vihma käest räästa alla. Juba kolmkümmend aastat on Eestis ehitatud ühiskonda – osaliselt ka kiriku õnnistusega –, mille alusväärtused on olemuslikus konfliktis kristlike väärtustega viisil, millest eelnevas kõnelesin. Oleme ühiskonnana maksnud väga kõrget hinda. Katkised perekonnad, sassis inimsuhted, sündimata lapsed, enesekeskne individualism, üha hullumeelsemaks muutuvad ideoloogilised suundumused – kas see on see vaba ja õnnelik ühiskond, millest unistasime?

Viimaks tahaksin meelde tuletada üht kohta Martin Lutheri Väikesest Katekismusest, Jumala käske tutvustavast peatükist: «Mis Jumal ütleb nüüd kõigi nende käskude kohta? Ta ütleb nõnda: «Mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab kõigile tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad.»» Pean tunnistama, et aastakümneid tagasi tekitas see koht minus ebamugavaid tundeid. Mulle tundus ebaõiglane, et veel kolmas ja neljas põlv peavad kandma Jumala karistust selle eest, et vanavanemad on Jumalast lahti öelnud. Kas ei vastuta iga inimene oma tegude eest ise? Aga mida edasi, seda selgemaks see saab. Jumala tahtele selja keeramine toob kaasa tagajärjed, mis mõjutavad ühiskonda veel mitu põlvkonda.

Nii on ka Eesti ühiskonnaga, mida kommunismist vabanemisel hakati «ravima» liberalismi ja materialistlike väärtustega. Me maitseme Revolutsiooni kibedaid vilju, ja sööme neid veel üsna kaua. Pidagem meeles Issanda sõnu prohvet Jeremija raamatust: «Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: «Seda me ei tee!» Ma seadsin vahimehed teie üle: «Kuulake sarvehäält!» Aga nemad vastasid: «Me ei kuula!» Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub! Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.»

Sellepärast on oluline, et Kirik ei laseks end auti mängida või nurka suruda, vaid seisaks julgelt kristlike väärtuste eest ning teeks kõik endast oleneva, et vastu panna liberalismi hukutavale ideoloogiale. Kristlik ühiskond, mis on jätkuvalt meie ideaal, ei tähenda naasmist keskaega või keskaegse elukorralduse toomist tänapäeva. Kristlik ühiskond seisneb Jumala käskude järgimises rahvana ja üksikisikuna. Peapiiskop emeeritus Andres Põderi sõnadega: «Kristlaste asi on kaasa aidata, et ühiskond toimiks võimalikult Jumala tahte kohaselt.»

Ettekanne Saarte praostkonna konverentsil 30.10.2020