Andmeid vaga Romanuse eluloost on napilt. Teame, et ta sündis umbes aastal 485 Süürias kas Emesas (Homs tänapäeval) või Damaskuses juudi perekonnas. Ta ristiti noore poisina, ent tema vanemate pöördumisest ristiusku ei ole midagi teada. Ta kolis Berytuse linna (Beirut) ja hiljem, ilmselt imperaator Anastasius I ajal (491–518), Konstantinoopolisse, kus asus elama Kyrose kloostrisse. Sinna on ta ka maetud (umbes aastal 556) oma õpilase püha Ananiase kõrvale.
Sofia katedraalis tegutses Romanus kirikuteenrina. Harimatu, ent vagade eluviisidega noormees oli meelt mööda patriarh Eufimiusele, kes soosis teda tasase meele ja vagaduse tõttu. Patriarhi poolehoid tekitas kadedust teiste kirikus teenijate seas, kes leidsid, et harimatul Romanusel ei ole kohta nende seas.
Kord enne Kristuse sündimise püha, suure õhtuteenistuse eel, määrati ta pahatahtlikult lugema katismasid ja psaltrit. Vennad, teades, et Romanus ei saa hakkama, kutsusid ta pahatahtlikult õlilampide ja kroonlühtri juurest lugejatele-lauljatele eraldatud kõrgendikule ambonile, kus ta oli sunnitud lugema ja laulma, ning see tal muidugi ei õnnestunud. Hiljem palvetas ta kaua Jumalaema ikooni ees ja valas oma keljas kibedaid pisaraid. Öösel ilmus unes kurvastavale Romanusele Jumalaema, kes andis süüa kirjarulli ning julgustas järgmisel päeval uuesti lugema. Väsinud Romanus tundis ärgates, et teab Piibli peatükke peast. Suures õnnes ülistas ja tänas ta Jumalaema. Järgmisel õhtuteenistusel palus ta patriarhilt õnnistuse teenimiseks taas ambonil ja laulis oma kuulsa: «Täna sünnitab Neitsi selle, kes on kõrgem kõigest loodust ja maa toob koopa sellele, kelle ligi ei või saada. Inglid laulavad kiites karjastega ja targad reisivad tähe järele, sest meie pärast on sündinud väike lapsuke – igavene Jumal…» Imperaator, patriarh ja vaimulikud panid imeks Romanuse ilusat häält ning kondaki teoloogilist külge. Loomulikult soovis patriarh teada, kuskohast on see kirikuviis pärit, ning Romanus rääkis oma nägemusest. Häbistatud vennad, kes seda selgitust kuulama pidid, palusid neile andestada. Patriarh pühitses ta peagi diakoniks ja Romanus hakkas õpetama neid, kes olid teda enne pilganud.
Ta kirjutas koinees (toonases kreeka keeles, mis ühendas impeeriumi rahvaid), kasutas teravaid metafoore, julgeid võrdlusi ja maksiime. Ta on oletatavasti kirjutanud umbes 1000 kondakit ja neist on säilinud umbes 60–80. Nimetus kondak võeti kasutusele umbes 9. sajandil. Enne seda nimetati ka Romanuse teoseid psalmideks, oodideks ja luuletusteks.
Romanuse Kristuse Sündimise kondakit peetakse siiani tema tippteoseks ja kuni 12. sajandini lauldi seda igal aastal imperaatorlikul banketil Hagia Sofia ja Pühade Apostlite kirikute ühendkoori poolt. Tuntumaid on veel «Mu hing, mu hing, miks magad…» püha Kreeta Andrease Suurest Kaanonist.
Professor Karl Kumbacher (1856–1909), Bütsantsi uuringute alusepanija kaasaegsetes ülikoolides, avaldas Münchenis mitmeid Romanuse seni teadmata või unustatud teoseid, mis leiti Püha Johannes Teoloogi kloostris Patmoselt. Kumbacheri arvates hakatakse tulevikus Romanust pidama suurimaks kirikupoeediks läbi kõigi aegade. Kauniltlauljana tunneme teda juba täna tänu tema loomingule. Ometigi on siinkirjutajale teadaolevalt on Romanus Kauniltlauljale pühendatud vaid kolm kirikut – Moskvas, Kiievis ja Nižnekamskis Tatarstanis. See eest kujutatakse Romanuse esimest «ülesastumist» sageli Jumalaema Kaitsmise ikoonide alaservas.
Kui nüüd mõelda sellele jõulupühasündmusele, siis näeme, et ortodoksse impeeriumi pealinna uhkeimas katedraalis, Jumala õigesti kiitmiseks ja tänamiseks ehitatud kaunis pühakojas teenisid vennad, kes elasid, nagu Jumalat ei oleks olemaski. Ilmselt üsna elurõõmsate inimestena oli nende huumorisoonest, mis samuti võib teenida inimest vaimulikus kasvamises, saanud hoopis nende vaenlane. Õigesti on öeldud, et parim nali on see, mida tehakse iseenda kohta. Vaimselt tugevad inimesed ei pelga enda suunas teha teravmeelsusi. Küllap peakski igaüks olema ise endale ainsaks huumoriobjektiks, ent meie inimlik, nõrk ja Jumalast kaugele langenud loomus, mille oleme saanud kaasa sündides esiisalt, langenud Aadamalt, ei lase meil fokusseerida enda vigadele. Keegi pühadest isadest on öelnud, et kui me ei keskendu iseenda olemusele ja pattudele, annab meile uue tegevuse hingevaenlane: urgitseda teiste inimeste eludes ja sealt kitsaskohti leides enda paremana tundmises. Meile meeldib väga hukka mõista neid patte, millest Issand on meid siiani hoidnud, palki enda silmas me aga tõesti ei suuda näha.
Meil on väga lihtne takerduda eksiarvamusse enda erakordsusest ja tõsta end seeläbi teistest kõrgemale. Nii olemegi hingevaenlasele andnud laia mängumaa oma hinges. Siis me ei märkagi, mismoodi see vähkkasvajana haarab endasse üha enam meie olemusest. Lõpuks ei ole me enam enda peremehed ja mõrvame iseendas Jumala poole pürgija, nagu see Rootsi ajal Eestisse pagendatud vaimulik, kes tappis kirvega kõrtsi teenijapiiga, kuna too vaimuliku arvates temaga suheldes piisavalt lugupidamist üles ei näidanud. Kes mu juttu ei usu, võib otsida Tallinnas raeplatsi apteegipoolsest nurgast eksinud pastori hukkamiskoha, mis on punaste kividega L-kujuliselt märgistatuna tänagi leitav.
Meile on antud elu selleks, et tõsta teisi ja langeda ise Issanda ette: «Kes ennast alandab, seda ülendatakse.» Teame ju hästi seda Kristuse sõna. Lihtsaloomuline Romanus sai Jumalaemalt vaimuannid. Andekad ja teravmeelsed, ent südamelt kiuslikud ja kadedad usuvennad said oma õppetunni. Võib öelda, et neil vedas, kuna see õpetus saabus neile siis, kui on võimalik veel kahetseda. Kõrkuses ja eneseimetluses siit ilmast lahkuja, või juba lahkunu, vajab aga väga palju eestpalveid. Jäägu Sinust, hea lugeja, kaugele kõik see, mille pärast pead Sa Issanda ees oma pilgu maha lööma.
Artikkel ilmus esmalt EAÕK väljaandes Metropoolia, nr 91, sügis 2020 ja avaldatakse siin autori loal.
