Portaali Meie Kirik toimetus hakkab tegema faktikontrolli Eesti Päevalehes, Delfis ja vajadusel ka teistes peavoolumeedia väljaannetes ilmunud usu- ja kirikuteemalistele kajastustele.
Eesti Väitlusseltsi faktikontrollija Triinu Jõgi võttis 6. veebruaril ette kolumnist Ivan Makarovi väite, et Soomes on poliitikuid Piibli tsiteerimise eest vastutusele võetud (loe siit). Faktikontrollile on allutatud Makarovi artiklist võetud lause «Leninit tsiteerida ei tahaks, aga piiblit küll, kuigi Soomes on selle eest poliitikuid ka kriminaalvastutusele võetud.» Siin räägib Makarov küll üldistavalt poliitikutest, ent peab silmas rahvasaadik Päivi Räsäneni suhtes algatatud uurimisi.
Faktikontroll kuulutab tema väite pigem valeks. Faktikontrollija Triinu Jõgi esitab oma analüüsi tulemusena vastuväite, et Räsäneni ei süüdistatud mitte Piibli tsiteerimise, vaid diskrimineerimise eest.
Triinu Jõgi kirjutab: «Räsanenile pole veel karistust määratud, ent tema vastu on käimas veel 4 erinevat juhtumit sarnaste diskrimineerimise süüdistuste alusel. Seega Räsaneni on kriminaalvastusele võetud vihakõne eest, ja mitte otseselt Piibli tsiteerimise eest. Soome võrdse kohtlemise ombudsmani büroo on ka kinnitanud, et Soomes ei ole ühtegi otseselt Piiblit puudutavat vihakõne paragrahvi, on aga eelnimetatud paragrahv 10 ning Soome põhiseadus, mis keelab seksuaalse ja muu identiteedipõhise diskrimineerimise. Makarovil on õigus, et Piibli tsiteerimine on Soomes jõudnud poliitiku kriminaalvastutusele võtmise eest, ent Räsäneni ei süüdistatud mitte Piibli tsiteerimise eest, vaid siiski diskrimineerimise eest.»
Soome peaprokurör Raija Toiviainen, kelle korraldusel politsei Räsäneniga seotud juhtumeid uurib, on väljendanud siiski seisukohta (loe näiteks siit), et Piibli tsiteerimine võib olla kuritegu, kui pühakirja abil riivatakse teise inimese inimväärikust («Ei pyhien kirjojen avulla saa loukata toisen ihmisarvoa»).
Ka Räsänen ise näeb tema suhtes algatatud uurimiste keskmes küsimust, kas Piibli õpetust tohib vabalt väljendada (loe näiteks siit). Pärast esimest, ligi neli tundi väldanud vestlust politseis rääkis Räsänen meediale: «Avatud piibel oli sõna otseses mõttes laual ja seda sai loetud mitmest kohast. Mul tuli näiteks hinnata, kuidas on need salmid seotud ülejäänud Rooma-kirjaga. Läbi vaadatud sai ka Rooma-kirja kolmas peatükk ja teine kiri korintlastele. Võib öelda, et see oli üsna teoloogiline arutelu.»
Ta lisas, et kõne all on tegelikult usuvabaduse tuum – kas tohib uskuda, õpetada ja avalikult esile tuua Piibli sõnumit või mitte.
Räsäneni usulised veendumused põhinevad Piibli selgel õpetusel abielust ja seksuaalsusest, mida kristlik kirik on läbi sajandite esitanud ja järginud. Lihtsalt viimastel aastakümnetel on need klassikalised kristlikud tõekspidamised sattunud üha süvenevasse vastuollu sekulaarses ühiskonnas levinud arusaamade ja vaadetega inimese õigusest vabale eneseteostusele, seda ka seksuaalses sfääris.
Seega pole alust väita, et Räsäneni puhul seisneb küsimus üksnes diskrimineerimises ja mitte Piibli tsiteerimises. Kesksel kohal on siin kahe väärtussüsteemi – liberaal-sekulaarse ja kristliku – kokkupõrge, milles üks pool tõlgendab teise seisukohavõtte pisendavalt diskrimineerimisena, et vähendada nende legitiimsust, teine pool aga seisab õiguse eest väljendada vabalt oma usulisi veendumusi, sealhulgas eetilisi tõekspidamisi.
Otsus:
Meie Kirik tunnistab Eesti Väitlusseltsi faktikontrollija Triinu Jõgi järelduse Eesti Päevalehes avaldatud artiklis tegelikkust moonutavaks.
