«Aga kes teda armastavad, peavad olema nõnda kui päike tõuseb oma suures selguses.» Kohtum. 5, 31
Ristikogudusele on tulnud ülemaailmalised rasked võitluspäevad. Ei ole enam kahtlust, et kogu maailmas algab rünnak ristiusu vastu. Maailmasõja lõppemisel nähti küll majanduslikku kokkuvarisemist – ei nähtud aga küllalt tõsiselt vaimset häda. Vahest nüüd alles tuleb ilmseks, kui raskesti on kannatanud ristiusk ja kui suured on olnud kiriku kaotused.
Ka meie teame sellest midagi oma kodumaal, kuigi peame olema tänulikud imelise välise hoidmise eest. Tahame ometi selgesti näha sisemisi hädasid, mis varjatult söövad meie rahva elujõudu.
Niisuguses olukorras oleme eriti tänulikud, kui antakse ristikogudusele tõotusi ja tohime neid tunnistada maksvaks ka enda kohta. Kui imelik on see, mida kuuleme täna: kes teda armastavad, need peavad olema kui päike! Ülaltoodud lause on lõpplause Deboora kiituselaulust. Prohvet laulab Iisraeli võidurõõmust – kõik vaenlase väed andis Jumal oma rahva kätte. Ja vaenlaste pealik põgenes – otsis varju naise telgis ja tapeti naise poolt. Selle naise käe läbi sai täielikuks Iisraeli võit.
Kui me seda täna loeme ja usume, siis tahame paluda, et antakse ka Kristuse rahvale raskeil võitluspäevil tunnistus: nad on kui päike…
Millist teed näidatakse meile selle saavutamiseks? Lühidalt ja lihtsalt öeldakse: Kes teda armastavad. Armastus Jumala vastu annab tõusva päikese ilu ja väe. Mida see tähendab?
Nüüdisaja usuteaduse suurimaks saavutuseks tuleb lugeda asjaolu, et tema on õppinud jälle nägema pattu ja tunnustama kuradit – patu algatajat. Ka usuvad jälle õpetlased rõõmusõnumit Jeesuse ristist ja armust. Räägitakse, et ka Ameerika usuteadlased, kes olid sageli patu mõiste käsitamisel pealiskaudsed, näevad nüüd tema hirmsaid tagajärgi ja teavad, et pääseda võib ainult Lunastaja Jeesuse Kristuse läbi. Ega meiegi saa olla päikeseks enne, kui oleme patu pärast värisejad ja Jeesuse armu hõiskajad.
Ja sellega käsikäes vajame ristikoguduse palvet õige ja selge arusaamise eest Jumala sõnast ja usutunnistusest. Suur vabameelsus õpetuslikes küsimusis on meid jätnud häbisse. Võimatu on seista ühise väerinnana, kui ei ole ühist määrustikku ja ühetüübilisi relvi. Võimatu on koguda ristiusu vägesid vastulöögiks, kui ei ole üldtunnustatud korda. See on eeltingimuseks, kui tahame õigusega kanda jumalatunnistajate nime, «kes on kui päike». Ja kolmandaks tahame nimetada veel enda ärasalgamist. Töötada eduga ja kanda vilja võivad ainult need, kes ei mõtle kõigepealt oma arusaamisele ja mitte ainult isiklikule õndsusele.
Meie jõud on tugev siis, kui oleme osaduses üksteisega. See ei tähenda mitte kõigepealt ühistööd – ristikogudus ei ole ühistegeline asutis. Kogudus on teadlik sellest, et tema on rajatud Kristuse Jeesuse vere osadusele, ja tema palub oma liikmeile armastust, mis on valmis ka eluga ohverdama. Säärane osadus kannab siis õigusega nime: nad on Jumala armastajad kui päike…
Kui meie näeme kirikus kasvamas patutundmist ja võitlust selge õpetuse eest ja osaduse elu, siis mõistame, kuidas näiteks Venemaal, ristiusu kannatuste ja kaotuste maal, usklik rahvas on ometi veendunud Kristuse võidus.
Kui Venemaal vangistatud piiskopilt kohtus küsiti, kes jääb võitjaks: enamlus või Kristus, siis olevat tema vastanud: «Enne võidate teie, siis aga Kristus.»
See vastus on sügav. Võidusse uskumine tähendab uskumist kannatustesse. Sest mõlemad on koos ristikogudusele tõotatud. Seal, kus kogudus või tema üksikliige heitleb surma suus, seal, kus kõik näib vaenlase kätte langenud olevat, seal võidab Kristus. Ja kui ristikogudus on selle naise sarnane, kellest laulis Deboora, siis ometi võib Jumal ja naise käe läbi kaotada vägevaid vaenlasi.
Nii laulame ja täname teda ja ütleme: Nad peavad olema kui päike.
Kirjutis ilmus kogumikus: Rudolf Reinard. Saaremaa praostkond sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Kiriku kirjastus, 1936
Kurt-Rudolf Schultz oli 1927–1939 Pöide koguduse õpetaja.
Pöide kiriku sisustus hävitati 1940. aastatel Punaarmee sõdurite poolt, koguduse aga likvideeris nõukogude võim.
