Arvatavasti on enamus inimestest kuulnud lauset: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!» Need sõnad olla usupuhastaja Martin Luther öelnud Wormsi riigipäeval. Tegelikult ta päris nii ei ütelnud, ta kõneles veidi pikemalt, kuid kahtlemata võtab see lause suurepäraselt kokku tema poolt toona öeldu.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi riigipäev Saksamaal Wormsis oli esimene, mille keiser Karl V pärast oma valimist ja kroonimist kokku kutsus. See toimus 27. jaanuarist 26. maini 1521. aastal ning sellel käsitleti õige mitmeid küsimusi, teiste hulgas ka seda, mida küll hakata peale mässulise munga Lutheriga, kes oli selleks ajaks juba paavst Leo X poolt kirikuvande alla pandud.

Martin Luther sai keiser Karl V poolt 6. märtsil väljastatud riigipäeva-kutse kätte 29. märtsil. Kutse nägi ette, et ta peab ilmuma kohale hiljemalt kolme nädala jooksul, niisiis asus Luther 2. aprillil Wittenbergist Wormsi poole teele. Tegemist oli umbes 350 miili pikkuse teekonnaga, Wormsi jõudis Luther 16. aprillil, teel olles peatus ta õige mitmel pool, muuhulgas Weimaris, Erfurtis, Gothas, Eisenachis ja Maini-äärses Frankfurtis.

Wormsi elanikkond võttis Lutheri vastu üsna entusiastlikult ning temaga otsisid koheselt kontakti ka mitmed kõrgemast soost isikud, kes toetasid teda eeskätt seetõttu, et nägid temas liitlast nii paavsti kui keisri vastu.

17. aprilli pärastlõunal sai Martin Luther kutse astuda keisri ette, kuid vastupidiselt Lutheri ootustele ei kõnelnud keiser temaga isiklikult, vaid vahendaja kaudu. Samuti ei toimunud Lutheri poolt eeldatud teoloogilist dispuuti, vaid ta seati lihtsalt fakti ette, et ta peab oma kirjutistes väljendatud väidetavalt eksiõpetusi sisaldavad ja paavsti poolt hukka mõistetud seisukohad tagasi võtma.

Selleks otstarbeks oli ühele istungisaalis olevale pingile pandud välja terve rida Martin Lutheri teoseid, teiste hulgas «Ristiinimese vabadusest» ja «Kiriku Paabeli vangipõlvest». Lutherilt küsiti, kas ta kinnitab, et tegemist on tema kirjutistega, ning seejärel, kas ta on valmis need tagasi võtma.

Esimesele küsimusele vastas Luther jaatavalt, teise küsimuse peale aga palus aega järele mõtlemiseks, kuna asi puudutab usku, hingeõndsust ja Jumala Sõna ning seetõttu oleks ohtlik ennast neil teemadel mõtlematult väljendada.

Mõtlemisaega anti Lutherile üks päev, nii et kohe järgmisel päeval, 18. aprillil astus ta uuesti keisri ette, kuid kuna viimasel oli arutada oma arvates tähtsamaid asju, pidi Luther rahvasummas kaks tundi ootama. Ta on ise meenutanud, et oli hirmus palav ja ta higistas kohutavalt.

Kui korrati eelmisel päeval esitatud küsimusi, vastas Luther sedapuhku pikemalt ning ütles kokkuvõtteks muuhulgas: «Kui minu süüd ei tõestata tõenditega pühakirjast või silmanähtavate põhjendustega, siis jään ma võidetuks kirjakohtadest, mille olen esile toonud, ja mu südametunnistus alistub Jumala Sõnale ning lahti öelda ei saa ega taha ma millestki, sest oma südametunnistuse vastu toimida pole ei ohutu ega aus. Jumal aidaku mind, aamen!»

Seepeale süüdistas keiser Lutherit eksiõpetuses ning mingile kompromissile ei jõutud.

22. aprillil andis Karl V Martin Lutherile veel kolm päeva aega oma õpetuse tagasi võtmiseks, 25. aprillil lubati tal Wormsist lahkuda, tingimusel, et ta tagasiteel ei jutlusta ega midagi uut kirjuta. Luther lahkus Wormsist 26. aprillil, tagasi Wittenbergi ta aga ei jõudnud, kuna Saksi kuurvürst Friedrich III laskis Lutheri tema enda julgeoleku huvides «röövida» ja Wartburgi linnusesse viia, kuhu ta jäi «junker Jörgi» varjunime all kuni 1522. aasta märtsi alguseni ning kus ta muuhulgas tõlkis Uue Testamendi saksa keelde.

25. mail 1521 avaldas keiser Karl V ametlikult juba 8. mail koostatud Wormsi edikti, millega Martin Luther pandi lisaks kirikuvandele ka riigivande alla.