Pühapäeval sai Eesti avalikkus näha mastaapset politseioperatsiooni. Juba rohkem kui nädalapäevad Toompeal meelt avaldanud rahumeelsete inimeste vastu toodi välja suured jõud. Politsei ise nimetas seda taktika muutmiseks, kuid igale kodanikule pidi olema ühemõtteliselt selge: politseiriigi ja seda edendava seaduseelnõu vastu protesteerimine ei ole võimudele meeltmööda ja seda püütakse lämmatada.
Endine kõrge politseiametnik ja praegune siseminister Kristian Jaani pani oma esinemistes tuima: politsei oli meeleavaldajatele lihtsalt abiks, sest viimaste seas puudusid ametlikud korraldajad. Politseil ei jäänud muud üle kui appi tulla ja asuda ise politseiriigi vastu suunatud meeleavaldust korraldama.
Kas tõesti? Kui on siiras soov rahumeelseid protestijaid aidata, siis ei pea selleks välja tooma busside viisi eriüksuslasi, koeri, sidumisvahendeid jne. Piisaks ehk kümnekonnast heatahtlikust politseinikust, kes aitavad inimestel korrakohaselt meeleavaldust läbi viia. Nüüd aga meenutas asi rohkem Venemaa käitumist Gruusia suhtes 2008. aastal, mil algatati «rahule sundimise» operatsioon.
Ma ei tea, kas Kristian Jaani irvitas küüniliselt avalikkusele näkku või ei osanud ta pabinas midagi paremat välja mõelda. Igal juhul ei ole õigusriigile kohane ei rahumeelsete kodanike politseilise jõuga ähvardamine ega tarbetut jõudemonstratsiooni hädise või ülbe valega õigustav minister.
Olen mõnede kristlaste poolt kuulnud õigustust, et politsei kannab Jumalalt saadud mõõka. Justnimelt. Aga see eeldab eriti kõrget eetilist standardit selle mõõga kasutamisel või sellega ähvardamisel. Ka kuningas Heroodese sulased, kes läksid Petlemma lapsi tapma, kandsid Jumala mõõka, ent nad kuritarvitasid seda ja teotasid Jumalat.
Mitmed sõbrad nentisid, et pühapäeval murdus neis miski, kui nad nägid, kuidas Eesti Vabariik oma kodanikesse suhtub. Tõden seda ka enda puhul. Usalduslikku suhet riigivõimuga enam olla ei saa, rääkimata Kaja Kallase valitsusest, mis tõi oma rahva vastu välja teenistuskoerad, nagu tegi seda nõukogude võim 1988. aastal Tartus.
Püha Augustinus arutles kord, mis vahe on riigil ja röövlijõugul. Ta märkis, et mõlemasse kuuluvad inimesed, keda ühendab teatud kokkulepe ja kes alluvad oma juhile. Kuid erinevalt röövlijõugust teenib riik õiglust. Antud juhul aga ähvardas Eesti riik oma kodanikke politseivägivallaga, sest n-ö liberaalne võim oli häiritud poliitilistest protestidest oma plaanide vastu. Jumal tänatud, et inimesed säilitasid rahu ja hoidsid sellega ära vabariigi muutumise tooreks röövlibandeks. Vähemalt esialgu.
