Kui vaadata Eesti Kirikute Nõukogu tellitud ning Eesti Uuringukeskuse läbiviidud küsitluse (2020) tulemusi, tõuseb tahtmatult pähe mõte – eesti rahvas on Jumalale selja pööranud. Andrus Kivirähk & Co kahtlemata rõõmustaksid. Kõlaks võidukas hüüd: «Me oleme maailma kõige ateistlikum rahvas!»
Peab aga kohe lisama, et ega kõnealuse küsitluse tulemused ei erine põhimõtteliselt varasemast, viis aastat tagasi (2015) korraldatud uuringust. Mõnedes aspektides on muutused isegi positiivsed. Samas me näeme tendentse, mis süvenevad läbi aastate.
Revolutsiooni võidukäik
Viimase, möödunud aastal läbi viidud küsitluse kohaselt peab end usklikuks 19 protsenti 15–74 aastastest elanikest; 2015. aastal määratles end usklikuna 20 protsenti. Tõsi, küllap tõstnuks 75-aastaste ja vanemate inimeste vastused seda protsenti, kui neilt oleks küsitud, aga arvata võib, et usklike osakaal jääks ikkagi alla veerandi kogu elanikkonnast.
Kasvanud on veendunud ateistide osakaal – seitsmelt protsendilt üheksale. Samuti on järsult kasvanud nende hulk, kes ei oska öelda, kas Jumal on olemas või mitte: kümnelt protsendilt 28-le protsendile. Teisalt on vähenenud nende osakaal, kes ei usu Jumala olemasolu – 44-lt protsendilt 31-le protsendile.
Vähenenud on nende inimeste osakaal, kes soovivad, et kirik väljendaks moraalialaseid seisukohti ja võtaks suurema rolli sisepoliitikas. Kasvanud on nende hulk, kes tahaksid näha kiriku aktiivsuse vähenemist neis küsimusis. Teisisõnu – kasvav hulk inimesi ei taha kuulda kiriku manitsevat ja juhtavat häält ning ei soovi näha kiriku aktiivsust ühiskonnaelus kaasa rääkimisel.
Moraaliga seonduvate küsimuste puhul on mõtlemapanev, et abielulahutust lubaks 79 protsenti, vabaabielu 77 protsenti, abielueelseid seksuaalsuhteid 75 protsenti, aborti 71 protsenti ja eutanaasiat 69 protsenti. Seega on nn seksuaalrevolutsiooni väärtused enam-vähem omaks võetud. Inimest nähakse oma elu peremehena.
Samas on huvitav, et seksuaalsuhete lubamist samasooliste vahel pooldas vaid 45 protsenti ja keelamist 47 protsenti vastanutest. Seega pole selles küsimuses rahva seas veel murrang toimunud – tõenäoliselt tänu slaavi päritolu elanikele Eestis.
Aga üldist pilti vaadates on täiesti selge, et Revolutsioon – Jumala ja kristluse vastu ning ilmalik-progressistliku ühiskonna ülesehitamisele suunatud liikumine – on suutnud eesti rahva seas oma positsioonid tsementeerida.
Tuleb rõhutada, et see ei ole juhtunud üleöö ja isegi mitte paaril viimasel aastakümnel, vaid sajandi ja veel pikema aja jooksul. Hoogu andis Eesti Vabariigi loomine 1918. Nõukogude ajal liikus Revolutsioon mürinal edasi, lammutades jõudsalt kirikut ja kristliku ühiskonna rudimente. Revolutsiooni võidukäik jätkus ka pärast 1990. aastate alguse kirikubuumi, kui üürikeseks tundus, et naastakse usu juurde, nüüd juba liberaalse demokraatia tingimustes.
Kirik kui Jumala vai
Mida peaks ja saaks kirik selles olukorras teha?
Minu arvates peaks kirik palju teravamalt ja jõulisemalt vastanduma ilmalikule ühiskonnale ja liberaalsele demokraatiale. Tähtis ei ole populaarsus, vaid tõde. Tuleb olla Jumala vai eneseküllase ilmaliku ühiskonna lodevas ihus.
Kindlasti ei tohi kirik otsida ühiskonna heakskiitu ja taotleda populaarsuse kasvu, võttes omaks sekulaarsed ja progressistlikud väärtused ning hakates takka kiitma niisugustes ideoloogilistes küsimustes nagu immigratsioon, kliimamuutus, sotsiaalne õiglus, võrdõiguslikkus jne.
Ma näen ka ohtu kiusatuses rahulduda riigilt saadava pisukese projekti- või remondirahaga, mille eest antakse vastu oma lojaalsus kehtivale korrale. Endale võidakse sugereerida, et nii ollakse ühiskonna vastutustundlikud liikmed, aga tegelikult seistakse hoopis ühe teise isanda teenistuses.
Kui ühiskond keerab Jumalale ja Tema sõnale selja, peab kirik jääma vastuvoolu ujujaks ning üles ehitama jõulise vastukultuuri – õigupoolest alal hoidma kristlikku kultuuri, mis on olemuslikus vastuolus sellesinase maailmaga. Et neil, kes otsivad Jumalat ja küsivad igavese elu järele, oleks, kuhu tulla või millega ühineda.
Kuidas seda efektiivselt teha, peaks olema mõttekoht meile kõigile. Selle eelduseks on aga see, et me ise juurdume tugevasti Jumala sõnas ja seda väljendavas kiriku pärimuses. Et meil on selge arusaam sellest, mis on püha, tõene, jumalik, inimlik.
Ja et meil on tahet ja kindlameelsust seista vastu Revolutsioonile selle erinevates ilmingutes.
