«Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.» (Ap 1:8)
Need sõnad ütles Jeesus oma jüngritele enne taevasseminemist. Õigupoolest ei olnud need sõnad Jeesuse jüngrite jaoks sugugi uued: Ta oli enam-vähem samamoodi rääkinud juba varemgi, rõhutades ikka, et Ta on oma jüngrid – apostlid – kutsunud selleks, et nad pärast seda, kui Ta on lõpetanud oma missiooni siin maailmas ja Isa juurde tagasi läinud, samamoodi välja läkitada, nagu Isa oli Tema enda läkitanud.
Jeesuse missioon oli inimkond lunastada, see tähendab päästa patu, kurja ja surma orjusest, lepitada Jumalaga ja kinkida kõigile, kes Temasse usuvad, igavene elu. Jeesusesse uskuda ei tähenda mitte ainult Tema olemasolu uskumist. See tähendab Tema usaldamist, enda Tema kätte usaldamist, teades, et inimestele ei ole antud ühtegi teist nime, kelle läbi nad päästetaks.
Kahtlemata kuulub Jumala armastuse juurde seegi, et Ta hoolitseb meie eest ka siin maailmas ja praeguses elus. Ka kõige igapäevasemates asjades võime Temale loota ja Temasse uskuda, see tähendab ennast Tema kätte, Tema armu hoolde usaldada. Sest Jumal, nagu Jeesus ise on kinnitanud, ei unusta isegi varblasi, keda paari veeringu eest turul müüakse, saati siis omaenda näo järgi loodud inimesi: «Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!» (Lk 12:6j)
Ometi on tähtis meeles pidada, et nii kallis ja oluline, kui meie praegune elu meile ka oleks – Jumal on meile tõotanud ja tahab meile kinkida midagi palju enamat. Apostel Pauluse jaoks on see midagi nii suurt ja lootusrikast, et selle kõrval kahvatuvad isegi katsumused, mis meile elus osaks võivad saada: «Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.» (Rm 8:18)
See tähendab, et ka Jeesuse jüngrite – laiemalt kogu kiriku – ülesanne on eeskätt hoolitseda inimeste hinge, täpsemalt, nende hingeõndsuse eest. Vahel tundub küll, nagu oleks mõni kirik ka ise selle oma tähtsaima ülesande unustanud, keskendudes peamiselt erinevatele sotsiaalsetele teemadele ja justkui häbenedes kõnelda millestki, mis väljub käegakatsutava ja silmaga nähtava piiridest.
Muidugi on enesestmõistetav, et kirik – eeskätt oma liikmete isiklikku algatust oodates ja julgustades – hoolitseb inimeste eest võimalust mööda kõiges, kui tarvis, siis ka esmastes ihuvajadustes. Ei ole sugugi juhus, et haiglad ja muud hoolekandeasutused, samuti koolid, on saanud alguse kirikust või vähemalt kiriku poolt kutsutud ja läkitatud pühendunud inimeste initsiatiivil. Jeesus ise rõhutab viimsest kohtupäevast kõneldes, et seal langetatakse meie üle otsus selle järgi, kas oleme või ei ole teeninud oma hättasattunud ligimesi.
Aga kõigest sellest oleks väga vähe kasu, kui inimestele jäetaks pakkumata kõige suurem ja väärtuslikum and: elu igaveses õndsuses, taevases õnnes ja kustumatus rõõmus. See on aga võimalik üksnes siis, kui inimesed saavad osa Jeesuse Kristuse päästvast rõõmusõnumist, kusjuures mitte ainult kõrvadega, seda kuuldes (või silmadega mõnest raamatust lugedes ja selle üle jõudu mööda juureldes), vaid kogu oma olemusega, nii ihu kui hingega. Kristliku rõõmusõnumi tõeline täius seisneb selles, et me mitte ainult ei kuule seda, vaid saame ka isiklikult selle osaliseks – ja veelgi enam: osaks sellest.
Esmalt tähendab see, et kuigi meie lunastamise töö on teostunud nüüdseks juba ligi kahe tuhande aasta eest Jeesuse Kristuse ristiohvris ühes kindlas paigas, nimelt Jeruusalemma külje all Kolgata mäel, toob Jumal selle ainult Temale võimalikul viisil, pühade sakramentide kaudu, kõikide inimeste juurde kõigis paigus üle kogu maailma läbi kõigi aegade. Just nii, nagu Jeesus ütles oma jüngritele enne taevasseminemist: «Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.»
Kui inimene kuuleb evangeeliumi, siis on Jumal ise see, kes oma Püha Vaimu läbi avab mitte ainult tema ihulikud kõrvad, vaid ka ta südame, meele ja hinge, äratades temas seda sõnumit vastuvõtva ja teda päästva usu. Kui inimene ristitakse, on Jumal ise see, kes ta Püha Vaimu läbi uuesti sünnitab, kõigest patust puhtaks peseb, oma lapsena vastu võtab ja Kristuse ihusse liidab. Kui inimesele kuulutatakse Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel pattude andeksandmist, siis on Kolmainus Jumal ise see, kes inimese nii patust kui sellega kaasnevast süüst ja karistusest vabastab. Kui inimene saab osa armulauasakramendist, siis tuleb Issand ise sakramentaalsel viisil mitte ainult tema juurde, vaid koguni tema sisse, elustades teda oma Vaimu ja elujõuga, just nii, nagu Ta on tõotanud: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.» (Jh 14:23)
Ent miski sellest ei sünni ilma kiriku vahenduseta, see tähendab ilma nendeta, kes on juba kuulnud Kristuse kutset, selle vastu võtnud ja Tema poolt apostlitena läkitatud. See ei puuduta mitte ainult Jeesuse esimesi jüngreid. Ka mitte ainult nende ametijärglasi, piiskoppe ega teisi vaimulikke, vaid kõiki kristlasi. Muidugi mitte nii, et igaüks võiks minna ja omal käel sakramente jagada, sest kuna sakramendi liidavad neist osasaava inimese Kristuse ihusse, kuulub ka nende jagamine kiriku kui terviku meelevalda selleks spetsiaalselt kutsutud ja läkitatud vaimulikuameti kaudu – Sõna ja sakramendi sulaste kaudu, nagu neid on tavapäraselt meie traditsioonis kutsutud.
Aga Jeesusest Kristusest tunnistuse andmine nii oma sõna kui elu kaudu, oma usu ja ustavuse, eeskätt tegeva armastuse kaudu, see on kõikide kristlaste kutsumus ja ülesanne, just nii, nagu me kõik oleme leeritõotuses lubanud «südamest selle eest hoolt kanda, et me kristlikku usku mööda elame, alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järele käime, Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast armastame».
See peab algama ja saabki alata meie kõige väiksemast ringist: meie lastest, perest, töökaaslastest, sõpradest, tuttavatest. Ja kuigi see võib teinekord veidi raskegi tunduda – tegelikult ei ole midagi keerulist selles, et eriti inimestele, kes on meile kallid, keda me armastame, ja eriti siis, kui näeme neid väiksemate või teinekord päris suurtegi eluraskustega maadlemas, julgustavalt öelda, et Jumal armastab neid, hoolib neist, tahab neid aidata, kui nad ennast Tema kätte usaldavad, ning on valmis neile kinkima midagi niivõrd imelist, et seda on praegu isegi võimatu päriselt ette kujutada.
Mis sellise tunnistuse andmise võib teinekord tõepoolest keeruliseks muuta, on see, et esiteks peame seda ka ise uskuma, ning teiseks peame selle tõesust omaenda elu ja suhtumisega kinnitama, omaenda armastuse, hoolivuse ja hoolitsusega tõestama. Kui tahame, et inimesed meie ümber võiksid usaldada Jumalat, kelle esindajad me oleme, siis peame ka ise püüdma olla usaldusväärsed, et meie elu ei teeks tühjaks seda, mida me sõnaga kuulutame.
Julgustuseks on siin aga seesama tõotus, mille Jeesus andis oma esimestele jüngritele: «Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle!» Me ei pea lootma ega ennast rajama iseendale, oma jõule, tublidusele, isegi mitte oma kõlbelisusele. Kahtlemata peame selles kõiges kasvama ja edenema, aga viimselt on ikkagi Tema, Jumal ise oma Püha Vaimu läbi, see, kes meid uuendab, pühitseb, puhastab ja kasvatab ning meie kaudu ka teisi inimesi kutsub, usule toob ja lunastuse osaliseks teeb.
Siiski ärgem unustagem: meie kaudu – nii et Kristuse missioon on ka meie missioon.
