EELK peapiiskop Urmas Viilma hoiatas 25. mail veebi vahendusel toimunud vaimulike konverentsil peetud ettekandes, et põhiseaduses nimetatud usuvabadus võib jääda deklaratiivseks sõnakõlksuks, kui sellega päriselus ei arvestata. Peapiiskopi hinnangul kestab Eesti koolides ning õppe- ja ainekavades suures osas edasi sekularistlik meelsusokupatsioon, nagu Nõukogude okupatsiooni päevil. Kiriku ja kristlaste jaoks tähendab see vaikset ja süvenevat nähtamatustumist.
Väljavõte peapiiskopi ettekandest:
Usuvabaduse mütologiseerimine
Oma ettekande lõpetuseks tahan jagada teiega midagi, mis iseloomustab hetkel kogu ühiskonnas toimuvaid arenguid ning mõjutab edaspidi üha enam usklikke ja meie kirikuelu. See on usuvabaduse mütologiseerimine.
Suhtumist, et usku Jumalasse peetakse muinasjutuks, kohtame sageli avalikes arvamustes, ühismeedia postitustes ja kommentaarides. Suhtumist, et usuvabadust universaalse inimõigusena peetakse millekski, mis eksisteerib ainult teatud reliktina vaid erinevates deklaratsioonides, seadustes (isegi põhiseaduses), rahvusvahelistes konventsioonides ja lepingutes, olen hakanud kogema viimastel aastatel üha enam. Usulised veendumused ja kristlik maailmavaade, mis ammutab oma tõe Pühakirjast ning prevaleerib Piibliga vastuolus olevates küsimustes üle ilmlikest seadustest, ei ole enam paljude, eriti ametnike jaoks argumendiks, millega peab arvestama. Usuvabadus on midagi, mida tihti deklaratiivselt koos teiste universaalsete õigustega nimetatakse, kuid kui asi puudutab reaalset elu, ei võeta usuvabaduse tagamist tõsiselt, sest arvatakse, et usuvabaduse garanteerib ainuüksi demokraatlik ühiskonnakorraldus. Ainult Põhja-Koreas pole usuvabadust! Ei, demokraatia üksi ei taga veel usuvabadust. Vastupidi, demokraatia võib usuvabadusele olla ka ohtlik, kui usuvabadus jääb ainult deklaratiivseks sõnakõlksuks Põhiseaduses ning tegelikult seda mõistet päriseluga ei sisustatagi.
Tõestuseks võime tuua näiteks Vabariigi Valitsuse korraldused seoses pandeemiaga, millega keelati avalikud jumalateenistused ja ametitalitused. Küsimust usuvabaduse tagamisest ei tekkinud avalikkuses kuigi sageli. Eelduslikult arvati, et demokraatliku riigi valitsus ei saa ju ometi minna vastuollu usuvabaduse põhimõttega. Tegelikult hääldati sõna «usuvabadus» valitsuse pressikonverentsidel argumendina välja vaid paaril korral. Sedagi viimati eelmise aasta jõulude eel, mil kirikud jäid avatuks, erinevalt meelelahutusasutustest.
Usku ja kirikut tühistava ja nähtamatustava kultuuri süvenemine on endast erilise hooga märku andnud just viimasel ajal. Näitena võib siinjuures tuua kasvõi eelmisel nädalal meediasse jõudnud uudise tegevkaplanite koondamisest Eesti Kaitseväes. Usuvabaduse tagamise küsimus ei puuduta Eesti sõjalist kaitsevõimet. Kaitsta pole vaja usku, vaid riiki! Mõista ei taheta aga seda, et kaitstes usuvabadust, kaitstakse ka demokraatlikku ja vaba riiki. Riik, kus pole usuvabadust, ei ole enam demokraatlik.
Augustis tähistame Eesti iseseisvuse 30. aastapäeva. Mäletan, kui 1994. aastal lahkusid Eestist võõrväed, ütles president Lennart Meri, et alles nüüd lõppes Eesti jaoks okupatsioon ja II maailmasõda. Mina julgen täna väita, et sekularistlik meelsusokupatsioon Eesti koolides ja õppe- ja ainekavades kestab Eestis suures osas edasi samal moel kui Nõukogude okupatsiooni päevil. Nõnda tähistame sel aastal usualase kirjaoskamatuse kestliku süvendamise 30. aastapäeva. See tähendab aga kiriku ja kristlaste jaoks vaikset süvenevat nähtamatustumist.
