Eesti Päevalehes on ilmunud esimene pikem lugu artiklisarjast, mis on pühendatud Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK). Tegemist on Eesti Päevalehe ja Levila ühise projektiga, mille tulemusena sündinud lood ilmuvad vaheldumisi nii ühes kui teises väljaandes.
Avalöögis keskendutakse peapiiskop Urmas Viilma püüdlusele n-ö tükkida poliitikasse. Üldsegi mitte üllatuslikult jõutakse loo lõpus ka konservatiivse kristliku portaalini Meie Kirik, mille sisu kohta on tellitud lausa «meediaanalüüs». Sellest võib lugeda:
«Meie Kiriku kajastustes on monitooritud teemadel selgelt näha tugevat negatiivset tooni. Eelkõige on seda näha LGBTIQ+-i ja vihakõne teemadel, mille puhul on näha, et ka esmapilgul neutraalse ja fakte edastava artikli lõppu on lisatud negatiivseid märkusi. … [EELK häälekandja] Eesti Kirik ei lasku poliitilisse debatti, vaid keskendub kiriku ja usu teemadele. Meie Kiriku kajastused seevastu edastavad hea meelega erakondade seisukohti, eelistades EKRE-t. Reformierakonna kajastuste maht tuleneb peamiselt asjaolust, et EKRE nende vastu tihti sõna võtab ning peaminister Kaja Kallase ja erakonna seisukohad ei ole allikale meelepärased.»
Selleks, et mõista ilmavaatelist platvormi, mida Meie Kirik on esindanud järjekindlalt juba neliteist aastat (alates 2007. aasta juunist), ei ole vaja tellida meediaanalüüsi ja lugeda kokku, mitu korda on Jüri Ratast mainitud positiivses või Kaja Kallast negatiivses kontekstis. Asi ei ole ju üheski erakonnas või poliitikus, vaid selles, kas nad toetavad kristlikke väärtusi ja põhimõtteid või tegutsevad nende vastu. Läbinisti kristlikke erakondasid, keda Meie Kirik võiks konservatiivse kristliku portaalina n-ö jäägitult toetada, Eestis praegu ei eksisteerigi.
Meie Kiriku toimetuse liikmed keeldusid koostööst EPLi ja Levila ühisprojektiga, et mitte kaasa aidata kirikuteemade käsitlemisele liberaalse meedia kõverpeeglis. Nagu näeme, lõpeb see ikkagi sellega, et n-ö progressiivsete vaadetega ilmalikud ajakirjanikud ei saa kiriku olemusele pihta, ent seda enesekindlamalt loevad kirikule sõnad peale, mida ja kuidas kirik tegema ja olema peaks.
Kuulasin läbi podcasti, kus kõnelesid mitmed selles projektis osalenud inimesed. Positiivsena tuli vestlusest välja, et kirikus käimine ja kiriku problemaatikasse süvenemine on aidanud ajakirjanikel hakata kirikuteemat paremini mõistma. Samas torkas kõrva, et kirikuelu nähakse endiselt läbi oma progressistliku alushoiaku prisma. Arutleti selle üle, et tuhandete aastate vanusele pühakirjatekstile toetuval organisatsioonil on raske end kiiresti muuta ja et nõukogude periood takistas EELKd tõstatamast küsimusi, mis kerkisid esile läänes. N-ö tähtsa avastusena toodi esile, et EELK liberaalsed kogudused kasvavad (ilmselt peeti silmas Risti kogudust), seevastu konservatiivsete vaimulike kogudused mitte. Kõik see sobitub mõtteskeemi, et lõppude lõpuks võidab ka kirikus progressiivsus ja modernsus – tuleb vaid lasta vanadel eest ära surra ja anda aega muutusteks.
Ka Eesti Päevalehe juhtkirjas üritatakse kirikule uut kurssi kätte näidata:
«Seda, kui suurelt Viilma EELK ja Eesti ajalukku läheb, ei määra peamiselt mitte poliitilise võimuga sõbrasuhte loomise oskus, vaid see, kas ja kuidas ta lahendab EELK-s liberaalide ja konservatiivide tüli. Vastasseisu kese on abieluvõrdsuse küsimus, mille lahendamisest pole Viilmal lihtne võitjana välja tulla. Soome näitel on ükskõik kumba poolt eelistades oht veelgi liikmeid kaotada, aga just sellest võimatust missioonist oleneb EELK edasine käekäik suurel määral.»
On tõsi, et EELKs on olemas liberaalne suund, ent mingisugust «abieluvõrdsuse» küsimust vastasseisu keskmes ei ole. Isegi homoagenda kõige suuremad eestkõnelejad ei ole tõstatanud «abieluvõrdsuse» teemat. Pigemini näitab juhtkirja seesugune sõnastus progressiusulise EPLi soovmõtlemist.
Mis puutub kiriku liikmeskonna kahanemisse, siis kiputakse seda panema kiriku «vanamoodsuse» ja mineviku küljes rippumise arvele. Tegelikult on sekulaarne riigivõim viimase saja aasta jooksul ikka kõvasti vaeva näinud, et kirik ühiskondliku tegurina «tühistada». Kirik lahutati riigist ja temalt võeti ära suur osa varadest, koolist tõrjuti usuõpetus ja usuline maailmavaade, kirik kui institutsioon muudeti mittetulundusühinguks, mida riik võib vajadusel lõpetada, enamik koguduste hooneid võeti muinsuskaitse alla, mis seab haldamisele olulised piirangud, jne. Pool sajandit kestnud nõukogude võim seadis ametlikult eesmärgiks «religioossete igandite» väljajuurimise ühiskonnast, ning osutus selles paraku ka üsna edukaks.
Ühesõnaga, ilmalik riik – nii Eesti Vabariik kui Nõukogude Liit – on näinud kõvasti vaeva, et kirik kui usuasutus ühiskonna äärealadele puksida ja sõnum ning väärtused, mida kirik esindab, maha suruda. On ime, et kirik on neis tingimustes üldse suutnud oma liikmeskonda kuigivõrd säilitada, sest ilmalik-materialistlik keskkond on kiriku alusväärtuste suhtes ühemõtteliselt vaenulik.
Ja kui nüüd loetakse Eesti Päevalehes kirikule õpetussõnu, et see ei peaks tükkima poliitikasse ja tegema lobitööd, vaid tegelema oma siseasjadega, siis on sellegi taga sekularistlik-progressiivne ilmavaade, mis ei taha näha «tagurlikku» kirikut avalikus ruumis konkureerimas «liberaalsete» ja «edumeelsete» ideedega.
Millegipärast ei kerki sama küsimus näiteks LGBT seltskonna puhul, kes on veel väiksem rühm kui luterlased, kuid kelle rahastamist ja poliitilist toetamist peetakse liberaalide seltskonnas endastmõistetavaks – kuni selleni, et eiratakse otsest seaduserikkumist. Kui kiriku puhul rõhutatakse korduvalt maksumaksja raha saamist, siis maksumaksja on pandud rahastama koguni LGBT huvikaitsetegevust (s.t lobitööd). LGBT seltskonna kohta ei julge keegi öelda seda, mida võib lugeda EPLi artiklist EELK kohta: ««Ametnikel on juba kopp ees kirikust,» tunnistab meile üks kõrge riigiametnik. «Kirikut ei peaks kohtlema teistmoodi kui teisi huvigruppe, teda ei peaks võimendama.»» Kui mõni ametnik ütleks midagi taolist LGBT ühingu kohta, oleks kogu progressiivne avalikkus tagajalgadel ja nõuaks nii ministri kui ametniku lahkumist.
Ma ei arva, et ajakirjandus peaks hoiduma kiriku teemal sõna võtmast. Kui seda aga tehakse võhiklikult ja lähtudes oma maailmavaatelistest eelarvamustest, siis ei saada lihtalt asjale pihta. Seda näitab hästi Levila lisalugu, milles kirjeldatakse ajakirjanike kirikukülastusi. Artikkel tunnistab võõristusest ja segadusest, mida kirikus viibimine «kiriku-uurijates» esile kutsub: «Me tunneme, et oleme tunginud teiste inimeste pühamusse. Vaevalt oleksime siia tulnudki, kui kirik ise ei ütleks viimastel aastatel üha enam, et ühiskond peaks edasi liikuma… Me lahkume kirikutest, kuhu tulime võõrastena ja kuhu me enam kunagi ei naase…»
Iroonilisel kombel näeme nõukogude ajale omase praktika kordumist. Uurimisrühm ei varjagi, et kirikusse ei tuldud mitte koguduseeluga tutvuma, vaid hoopis teisel eesmärgil: «Kui ekspeditsiooni alustasime, pidi sellest saama ekskursioon mööda poliitilisi jutluseid.»
Ka nõukogude ajal hiilisid kirikutesse valvsad kõrvad, et tuvastada jutlustes vastuolu sotsialistliku ühiskonna väärtustega ja kanda võimudele kahtlastest väljenditest ette. Näiteks kaevati ühe kirikuõpetaja peale, kes olevat jutluses öelnud, et nõukogude ühiskonnas pole arengut. Õpetaja kutsuti välja ja ta pidi oma jutluse ette näitama. Ajalehtedes pilgati kitsarinnalisi usklikke ja paljastati kahepalgelisi mustakuuemehi. Kas tõesti on need ajad Eesti riikliku iseseisvuse taastamise kolmekümnendal aastal uuesti käes?
Nõukogude võim lootis, et kirik sureb Marxi-Lenini teaduslikule õpetusele rajatud sotsialistliku ühiskonna tingimustes peagi välja. Ka praegune liberaal-progressiivne seltskond näeks hea meelega kiriku lavalt kadumist või siis progressiivseks muutumist. Nad on uhked selle üle, et oleme väidetavalt «maailma kõige ateistlikum rahvas», kes usaldab teadust ja on kiindunud tehnoloogilisse progressi ning on moraaliküsimustes vabameelne. Kristliku ühiskonna teadlik lammutamine progressijõudude poolt teeb kiriku jaoks kuulutustöö ja tegevuse kahtlemata palju keerulisemaks, kuid vastased või kõrvalseisjad ei mõista, et kirik on rajatud kaljule, mis püsib aegade lõpuni ja et isegi põrgu väravad ei võida teda ära.
