2016. aasta kevadel pidasin Põhja-Ameerikas asuvate eesti koguduste palvel ettekande, milles püüdsin selgitada paljudele aastakümneid Eestist kaugel elavatele eestlastele üsna arusaamatuna ja võõrana tunduvaid arenguid Eesti luterlikus kirikus. Viimastel päevadel Eesti ajakirjanduses ilmunut vaadates tundub, et too viie aasta vanune ettekanne kulub marjaks ära ka siin ja praegu

Ettekanne Põhja-Ameerika Eesti koguduste sinodil 21. V AD 2016

Nagu sageli, nii käib ka selle ettekandega kaasas teatav kimbatus: kuidas ja kust alustada. Kuna ettekande ülesandeks on püüda anda ettekujutus sellest, mil kombel ja millistel põhjustel on praeguse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pale ja olemus kujunenud just selliseks, nagu see parajasti on, siis on ilmselt paslik alustada väiksest ajaloolis-faktilisest sissejuhatusest, minnes seejärel veidi täpsemate kirjelduste ja probleemikäsitluste juurde teataval konkreetsel ajavahemikul 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani, lisades isikliku hinnangu toimunule ning viimaks põgusa väljavaate tulevikku.

I Ajaloolisest taustast

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik mõistab ennast vastavalt hetkel kehtivale põhikirjale kui «alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega». Eriliseks pöördepunktiks on aasta 1917, millest alates kuulub kiriku enesemõistmise juurde see, et ta on «vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus».

Kiriku «eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele» ning tema «ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine» koos kõige sellest tulenevaga. Lisaks kinnitab põhikiri, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku «õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse».

See kõik on käesolevas ettekandes käsitletavate protsesside mõistmisteks möödapääsmatult oluline, seepärast palun seda järgnevalt pidevalt meeles pidada.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku kõrgajaks – vähemalt väliselt – võib lugeda kahtlemata kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariigi aega. 1937. aasta kirikuraamatute järgi oli kirikul 851 060 liiget, neist 272 340 kirikumaksu tasujat. Vaimulikke oli 1939. aastal kokku 227, kelle hulgast samal aastal lahkus 53 baltisaksa õpetajat ja 2 emeeritust.

Aastail 1940-1941 kaotas luterlik kirik küüditamiste ja mõrvade läbi 24 tegevvaimulikku, lisaks terve hulga köstreid ja teisi töötegijaid, rääkimata tavalistest koguduseliikmetest. 1944. aasta septembris põgenesid teadaolevalt 30 vaimulikku Rootsi – nende hulgas oli ka piiskop Johan Kõpp – ja 43 vaimulikku Saksamaale. Kodumaa kirik kaotas vahemikus 1939-1944 kokku 160 vaimulikku – tuletan meelde, et enne seda oli neid üldse 227, niisiis jäi järele vaid 67. Sellega lugu ei lõppenud, järgnes veelgi arreteerimisi ja küüditamisi.

Kogudusi oli 1940. aastal 170 – mingi osa neist suleti, mitmed kirikud hävisid sõjas, mitmed olid purustatud.

Pühendamata siinkohal palju aega kiriku sõjajärgse taastamise kirjeldamisele, võib tõdeda lihtsalt ilmselget fakti, et kõik toimunu jättis kirikule väga tugeva jälje, mis ühelt poolt väljendus kahtlemata teatavas välises konserveerumises, teisalt aga järjest süvenevas seesmises traditsioonikatkes, kuna suur osa nendest, kelle kanda jäi edaspidi vaimulik amet, olid pärit väga erinevatest oludest ning vähem või rohkem iseõppijad. Viimasest tõsiasjast tulenes peagi iseäranis süstemaatilise teoloogiaalase väljaõppe puudulikkus – vaatamata Tallinnas loodud Usuteaduse Instituudi suhteliselt heale akadeemilisele tasemele – ning samuti paljude koguduse igapäevatöös vajalike oskuste ja teadmiste ise leiutamine.

Kiriku olukorra üheks väliseks näitajaks nõukogude okupatsiooni ajal on liikmeannetajate arv. Nimelt ei olnud kirikul lubatud võtta liikmemaksu, see asendus vabatahtliku liikmeannetusega, kuid on vähemalt teataval määral võrreldav endise kirikumaksu tasujate arvuga, keda 1937. aastal oli, nagu öeldud 272 340.

Aastal 1965 oli liikmeannetajaid 117 394; aastal 1975 aga juba vaid 77 775 ning kümme aastat hiljem, 1985. aastal 50 094. Võrdluseks: pärast iseseisvuse taastamist on suurimaks liikmeannetajate arvuks olnud 76 132 (aastal 1992), möödunud, 2015. aastal oli see aga vaid 29 022, ning liikmete koguarvuks oli 159 816 (meenutuseks: 1937. aastal 851 060).

Toon veel mõned arvud nõukogude okupatsiooni ja iseseisvuse taastamise ajast.

Aastal 1970 ristiti 885 inimest, aastal 1975 ristiti 756 inimest, aastal 1980 ristiti 712 inimest, aastal 1985 ristiti 1205 inimest ning rekordaastal 1990 ristiti 18 608 inimest.

Leeris käis 1970. aastal 494 inimest, 1975. aastal 585 inimest, 1980. aastal 654 inimest, 1985. aastal 751 inimest ning 1990. aastal 11 691 inimest.

2015. aastal ristiti 1964 ja leeritati 1404 inimest.

Vaimulikuordinatsioonide osas ei ole mul hetkel võimalik sarnast ülevaadet anda, küll aga on täiesti selge, et nõukogude okupatsiooni ajal toimus vaimulikkonna jätkuv vananemine, millesse tõi esmalt ajutise pöörde 1970. aastate keskpaik ja teine pool ning hiljem 1980. aastate teine pool ja 1990. aastate algus.

II Sisulisi arenguid 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani

Teen siinkohal esmalt veidi pikema ekskursi omaenda tagapõhja ja kujunemisloo selgitamiseks, mille puhul pean oluliseks märkida, et usutavasti on selle põhjal võimalik teha ka laiemaid, üldistavaid järeldusi.

Olen sündinud aastal 1969, minu ema on sündinud aastal 1942 ning isa aastal 1941.

Isa oli pärit metsavahi perest Viljandimaalt, ta oli kolmest pojast noorim, keskkooli ajal hiilgava õppeedukusega, jätkas õpinguid Tartu ülikoolis füüsikuna ning hiljem Tallinna tehnikaülikoolis (tollase nimetusega Tallinna Polütehnilises Instituudis) elektriinsenerina. Isa töötas ühes Tartu tehases insener-konstruktorina. Paraku oli tegemist sellise ettevõttega, mis oli seotud Nõukogude Liidu relvatööstusega – isa läks sinna tööle selleks, et pääseda sõjaväekohustusest – ning milles inseneri ametikohal töötamisega kaasnes nõue kuuluda kommunistlikku parteisse. Niisiis oli minu isa vähemalt formaalselt kommunist – ta ei hakanud selleks omal soovil ega ideoloogilistel põhjustel, isegi mitte karjääritegemise kalkulatsiooniga, vaid puhtalt seetõttu, et nii oli nõndaütelda vaja. Arvatavasti ei olnud tal midagi ka selle vastu – kuid võin tunnistada, et ma ei kuulnud oma isa mitte iialgi mingitel poliitilistel teemadel sõna võtvat, rääkimata sellest, et ta oleks teinud mingisugust kommunismipropagandat. Kirikuga ei olnud tal midagi pistmist, ta ei olnud isegi ristitud. Isa suguseltsiga meil suurt suhtlemist polnud – ega ole tänapäevani.

Ema sündis Pärnus ning tema vanemad, s.t minu emapoolne vanaema ja vanaisa koos oma teiste lastega, minu onudega, on olnud mulle alati väga lähedased. Vanaisa ja vanaema olid mõlemad sündinud 1915. aastal. Nende kummagi lapsepõlv polnud kuigi roosiline. Vanaema kaotas oma ema, kui ta oli vaid 2-aastane, teda kasvatasid isa ja tema oma vanaema. Vanaisa kaotas oma ema, kui ta oli samuti vaid mõneaastane, veidi hiljem ka isa, kes suri Vabadussõjas saadud haavadesse, ning vanaisa kasvas üles varjupaigas. Mõlemad olid ristitud õigeusu kirikus ning esimese elupoole selle üsna leiged liikmed.

Vanaisa osales II maailmasõjas, teenides Eesti Leegionis, pärast sõda varjas ennast mõnda aega, arreteeriti, põgenes vangilaagrist ja suutis endale kuidagi sahker-mahkeriga uued dokumendid hankida, töötades seejärel kogu elu Pärnus väga armastatud kellassepana. Vanaema oli lihtne puhvetipidaja.

Minu ema oli ristitud, aga kuna tema lapsepõlv jäi peaasjalikult Stalini aega, mil paljud inimesed puhtalt hirmust panid oma suud lukku ega rääkinud lastele asjadest nii, nagu need tegelikult olid, siis kasvas minu ema n-ö tubli ja innuka stalinliku noorena, kes ei teadnud ega tahtnudki midagi teada ei kirikust ega Eesti iseseisvusest. Mu ema ei kuulunud kunagi kommunistlikku parteisse, aga ilmselt mitte seetõttu, et tal oleks olnud midagi selle vastu, vaid see lihtsalt ei tundunud talle isiklikult vajalikuna.

Emaga me vahel siiski rääkisime poliitikast – aga eriti kaugele me kunagi ei jõudnud. Rääkisime ka usust – ning kuni enam-vähem selle ajani, mil ma sain 12–13-aastaseks, mõistsime selle üksmeelselt hukka kui vaid ajalukku kuuluva rumala igandi.

Minu mõlemad onud – mu ema vennad – kasvasid aga juba hoopis teistsugustes oludes kui mu ema: üks neist on sündinud aastal 1949 ning teine aastal 1954. Ka siis ei olnud olukord ei poliitiliselt, majanduslikult ega usuliselt sugugi kiita, end midagi oli ikkagi muutunud – inimesed julgesid vähemalt jälle rääkida, esialgu muidugi vaid omavahel, pereringis. Nii kasvasid mu onud väga isamaaliste vaadete ja aadetega meesteks, kellest üks, muide, oli Riigikogu 1992. aastal valitud VII koosseisu ja teine on praeguse koosseisu liige ning kes mõlemad on olnud seotud ka kiriku ja kristliku usuga.

Tulles nüüd kiriku juurde ning vaadeldes aega alates 1970. aastate teisest poolest, võib tõdeda, et justnimelt see minu onude põlvkond – need, kes on sündinud vahemikus 1940. aastate lõpust kuni 1950. aastate lõpuni, moodustasid esimese laine n-ö uusi vaimulikke Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, kellest mõned tulid küll veel traditsioonilistest kristlikest, võib-olla isegi vaimulikuperedest, suur osa aga juba justkui väljastpoolt. Need olid noored, kes kasvasid veidi vabamas poliitilises õhkkonnas kui Stalini-aegne, kellel oli ühelt poolt taas mingisugune ettekujutus omaaegsest iseseisvusajast, teisalt aga erinevatel viisidel kujunenud avaram vaade ettepoole ja ümberringi. Eeskätt oli muidugi tegemist teatava poliitilise, vähem või rohkem aktiivse vastupanuga nõukogude võimule, mis aga paljude juures leidis väljenduse ka pöördumises kiriku poole, kuna kirik – just luterlik kirik – oli Eestis ju tegelikult ainus nähtav endisaegse järjepidevuse kandja üleüldise okupatsiooni oludes.

See oli aeg, mil asuti otsima tuge ja tulevikuperspektiivi ka kaugemalt – ning mitmed leidsid selle sidemetes Läti ja Leeduga, kus eriti viimases on valdav rooma-katoliku usk. Seda on nimetatud katoliikliku vagaduslaadi tekkimiseks Eesti luterlikus kirikus, ent arvatavasti oli pigem tegemist suurel määral valgete lehtedena kirikutööle tulnute siiraste usuliste otsingutega, millele paratamatult leiti vastuseid sealt, kus kirik ja usk olid säilinud tugevamatena, ning mille puhul ei olnud takistuseks omaenda traditsioonist tuleneda võivad vastuolud ja eelarvamused, kuna traditsiooni suurel määral lihtsalt ei olnud, järjepidevus oli katkenud.

Seesama tuli veelgi võimsamalt esile siis, kui jõudis kätte 1980. aastate teine pool ning kiriku juurde tuli teine suurem laine uusi vaimulikke – see põlvkond, millesse kuulun ka mina.

Ma ei kõnelnud ennist põhjuseta oma tagapõhjast – see peaks näitama, et meie põlvkond tuli kirikusse ja ka vaimulikuametisse veelgi valgemate lehtedena kui too eelmine. Tean oma põlvkonda kuuluvate vaimulike puhul üsna kindlalt, et suurem osa meist on pärit täiesti kiriku- ja üleüldse religioonivõõrast keskkonnast, ning oma esimesi usualaseid teadmisi ei saanud me mitte kodust, koolist rääkimata, vaid ammutasime peaasjalikult sarjas «Seiklusjutte maalt ja merelt» ilmunud romaanidest või heal juhul mõnest vanast räbaldunud lauluraamatust.

Ka meie jaoks oli kirikusse tulemine, enda ristida ja konfirmeerida laskmine, seotud suurel määral poliitikaga – eeskätt isikliku seesmise vastupanuga meid ümbritsevale tegelikkusele. Tean, et suur osa meist – ka mina isiklikult – tegi enne kirikusse jõudmist läbi mitu erinevat vaheastet, alatest punkliikumisest kuni taastärganud maausu, budismi või muu selletaoliseni. See tõi kaasa ka pahandusi. Näiteks minule anti keskkoolist kaasa iseloomustus, mille lõpulause oli umbes selline: «Ennul on välja kujunenud põhimõtted, mis ei vasta nõukogude ühiskonna eetilistele tõekspidamistele.»

Me otsisime, ja kui me viimaks leidsime, siis ei otsinud ega leidnud me mitte «Eesti vaba rahvakirikut» ega isegi mitte luterlust, vaid me otsisime tegelikult iseennast, oma kohta siin maailmas, Jumala loodu keskel ja Jumala enda ees. Me leidsime kiriku – ega küsinud, «mis kirik» see on. Ausalt öeldes teeb mulle siiamaani veidi nalja, kui meie kirikusse sattuvate saksa turistide esimene küsimus on eranditult alati: «Ist das eine evangelische oder katholische Kirche?» Vähemalt iseenda puhul võin kinnitada, et kui ma tulin kirikusse, siis ma tulin justnimelt kirikusse  – Kristuse kirikusse. Ja ma arvan, et see on ka väga luterlik mõtteviis, kuna Luther ise on teatavasti manitsenud: «Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus.»

Tulen nüüd tagasi ettekande alguses tsiteeritud kiriku põhikirja juurde, mis sätestab nii Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetuse alused – Pühakiri ja usutunnistuskirjad –, kui ka kiriku eesmärgi: juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele Jumala Sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kaudu.

Nagu toda esimest n-ö uute vaimulike põlvkonda, nii ei sidunud ka meie põlvkonda traditsioon, järjepidevus – seda lihtsalt ei olnud, see oli katkenud. Jah, see oli olemas väliselt – vanade õpetajate, jumalateenistuse korra, viimase paarisaja aasta jooksul tavaks kujunenud musta talaari näol –, aga sisemiselt seda ei olnud. Me lihtsalt otsisime, püüdes ammutada igalt poolt seda, mille nägime olevat kooskõlas nii meie kiriku õpetuse kui ka eesmärgi ja ülesannetega. Ma arvan, et sellest arusaamine on tegelikult ka viimase paarikümne aasta jooksul Eesti kirikus toimunud väliste muutuste mõistmiseks võtmetähendusega.

Me ei osanud hinnata paljusid asju, mis on tegelikult väga hinnalised – kasvõi seesama väline järjepidevus. Aga teistpidi tegi see meid vabaks ammutama ka taolistest allikatest, mis olid inimmälu ulatusest juba ammu välja jäänud. Näiteks kasvõi seesama must talaar: samal ajal, kui seda on hakatud pidama traditsiooniliseks luterlikuks ametirõivaks, on tegelik tõde see, et tegemist on Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt alles 1811. aastal nii kristlikele ja juudi vaimulikele kui ka kohtunikele kui riigiametnikele kohustuslikuks tehtud ametirüüga – kuidas see peaks olema tegelikult sisulises kooskõlas Eesti vaba rahvakiriku enesemääratlusega? Ma ei taha hakata siinkohal tõstma diskussiooni ametirõivaste üle, selgitan lihtsalt, mismoodi me noorte vaimulikena sellele küsimusele lähenesime ja selles osas seisukohti võtsime – ning miks me pöördusime rõõmuga tagasi vanakiriklike liturgiliste rõivaste juurde, kui see osutus ka kirikukorra kohaselt taas võimalikuks.

Või siis kõik see, mis puudutab sakramente, iseäranis armulauavagadust. Siis, kui meie tulime kirikusse, kujutas armulaud endast midagi väga harva ja haruldast – heal juhul pühitseti seda kord kuus, paljudes kogudustes vaid mõned korrad aastas. Samal ajal võime lugeda, kuidas Martin Luther nimetab seda lausa meie «igapäevaseks karjamaaks» ja luterlikud usutunnistuskirjad hindavad seda ülimalt kõrgelt. Ning isegi 1930. aastail Eestis kehtinud kirikukord nägi ette, et vähemalt linnakogudustes peaks armulaud olema igal pühapäeval.

Või too veelgi haruldasem kirikutalitus: piht, mille kohta n-ö traditsioonilised luterlased kipuvad arvama, et seda luterlikus kirikus ei olegi, et see on omane vaid katoliiklastele – ning samal ajal kirjutab Martin Luther «Suures Katekismuses» sõnaselgelt: «Kui sa oleksid kristlane, siis peaksid sa head meelt tundma, et sul on võimalus kas või saja miili kauguselt pihile tõtata, ja sa ei laseks endale peale käia, vaid tuleksid ning sunniksid meid ise. Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane.»

Need on mõned üksikud näited, millega ma tahan lihtsalt illustreerida meie põlvkonna vaimulike otsinguid ja kirjeldada ka seesmisi vastuolusid, millesse me sattusime, püüdes ühelt poolt võtta tõsiselt Pühakirja ja kiriku usutunnistuskirju ning samal ajal saada osaks sellest, mille vanemad ametivennad olid meile ühel või teisel viisil pärandanud.

Ma tean, et me tegime väga palju vigu, mida tahaksime nüüd parandada ja edaspidi vältida. Aga teisalt: ehk piisab märkimisest, et näiteks mina isiklikult olin siis, kui mind õpetajaks ordineeriti, vaid 22-aastane, ja ma ei olnud toona sugugi mitte kõige noorem omataoline. Nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem, olen ma loodetavasti paljudes asjades palju targem. Aga ma olen veendunud, et see, mille poole ma olen püüelnud, on jäänud samaks: õppida tundma ja armastama Jumalat ja Tema kirikut ning kuulutada evangeeliumi Kristusest kõigile nii, nagu ma vähegi oskan ja suudan.

III Lühivaade tulevikku

Nagu mõned ennist nimetatud arvud – nii liikmeannetajate kui ametitalituste omad – näitavad, ei ole luterliku kiriku positsioon Eesti ühiskonnas praegu hoopiski võrreldav sellega, mis tal oli enne II maailmasõda. Samal ajal tuleb aga vankumatult meeles pidada, et kiriku olemus, tema kutsumus ja ülesanded ei ole sugugi muutunud, ja seda kogu tema ligi kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul.

Kristus ütles ülestõusmispäeva õhtul oma jüngritele: «Nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Jumal on läkitanud oma ainusündinud Poja siia maailma armastuse pärast, selleks, «et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu».

See on ka meie kutsumus ja missioon, mis väljendub erinevate üksikülesannete ja tegevuste kaudu, mille puhul on kahtlemata ühelt poolt oluline ka väline järjepidevus, tavad ja traditsioon, teisalt aga veelgi olulisem see, et teame, kes me oleme, milleks me oleme kutsutud, seatud ja läkitatud, ning ikka jälle tõsiselt endasse vaadates ka küsime, kuidas me saame oma ülesandeid täita nii, et see vastaks võimalikult paremini meie Läkitaja – Kristuse – tahtele, mitte meie enda soovidele ja ettekujutustele.