Veebiajakirja Meie Kirik toimetuse liikmed Veiko Vihuri ja Enn Auksmann vaatavad tagasi paavst Benedictus XVI pontifikaadile.
Veiko Vihuri: Benedictus XVI, sünninimega Joseph Ratzinger, oli minu arvates ennekõike teoloog ja ta jäi selleks ka paavstina. Eesti keelde on tõlgitud tema «Sissejuhatus kristlusesse. Loengud apostellikust usutunnistusest», mille esmatrükk ilmus saksa keeles juba 1968. aastal. Paavstina andis ta välja kolmeköitelise teose «Naatsareti Jeesus», mis ei ole kahjuks eesti keeles ilmunud, kuid kindlasti vääriks seda.
Progressiivse, revolutsioonilise seltskonna jaoks oli Benedictus XVI kahtlemata tagurlik konservatiiv. Minu arvates oli ta teoloogi ja kiriku ametikandjana küll alalhoidlik ja usulist järjepidevust hindav, ent mitte traditsionalist – ta esindas oma vaateis «järjepidvuse hermeneutikat», mis vastandub «katkestuse hermeneutikale», ning pidas Vatikani II kirikukogu (1962–1965) Kiriku varasema traditsiooni jätkuks, mitte selle hülgamiseks.
Katoliku kiriku traditsionalistid hindavad kõrgelt 2007. aastal välja antud apostlikku kirja (motu proprio) «Summorum Pontificum», milles täpsustatakse tingimusi, mille kohaselt võib iga ladina riituse preester pühitseda missat traditsioonilises ehk nn erakorralises vormis. Praegune paavst on neid tingimusi jälle oluliselt kitsendanud. Tegemist ei ole pelgalt küsimusega jumalateenistuse korrast, nagu protestantidele võiks tunduda, vaid nn vana missa on traditsionalistide jaoks kõigi aegade ehtsa katoliikliku traditsiooni väljendus ja manifestatsioon.
Benedictus XVI tühistas ka ekskommunikatsiooni nelja Püha Pius X Preestrite Vennaskonna piiskopi suhtes, kelle peapiiskop Marcel Lefebvre 1988. aastal ilma paavsti heakskiiduta pühitses, et tagada traditsioonilise katoliikluse säilimine Vatikani II kirikukogu järgses kirikus. Benedictus juhtis tollal kardinal Joseph Ratzingerina usudoktriini kongregatsiooni.
Lisaks pean oluliseks Benedictus XVI poolt loodud personaalordinariaate, mis kutsuti ellu 4. novembril 2009 apostliku konstitutsiooniga «Anglicanorum coetibus». Ordinariaat kujutab endast piiskopkonna staatusega võrreldavat kanoonilist üksust, mis on aga mõeldud katoliku kirikusse pöördunud endiste anglikaanide gruppidele, kes soovivad säilitada oma vaimuliku ja liturgilise pärandi. Minu teada on loodud kolm ordinariaati, mis pakuvad varjupaika katoolset usku hindavatele anglikaanidele, keda ajendas pöörduma muuhulgas nende oma konfessioonis edenev naiste ordineerimine ja homoseksuaalsete suhete kiriklik aktsepteerimine.
Märgin veel, et ma olen ka isiklikult Benedictus XVI-ga kohtunud – see leidis aset tema üldaudientsil Vatikanis 2008. aastal. Jään alati meenutama tema sooja ja südamlikku käepigistust ning siirast huvi Eestist Rooma saabunud luteri kiriku vaimuliku vastu.
Enn Auksmann: Aastal 2005, kui Joseph Ratzinger valiti paavstiks, ütles üks ametivend mulle heatahtliku huumoriga: «Noh, said oma paavsti!» Tal oli õigus, kuna ka mina oleksin valimistel osalemise korral kindlasti hääletanud kardinal Ratzingeri poolt, kellega ma polnud tollal küll veel isiklikult kohtunud, ent kelle raamatuid ma olin ülima tänulikkusega lugenud, ammutades neist suure osa mitte ainult oma teoloogia-alastest teadmistest, vaid ka sellest, mida tähendab olla Kristuse kiriku vaimulik.
Esimene Joseph Ratzingeri teos sattus minu kätte üsna kanges eestikeelses tõlkes – isegi toimetamata tõlkes, kuna tegemist oli tõlkija enda kirjutusmasinal valminud eksemplariga Joseph Ratzingeri apostliku usutunnistuse loengutest pealkirjaga «Sissejuhatus kristlusesse». Tegemist ei ole sama tõlkega, mis on hiljem raamatuna ilmunud (pean tunnistama, et ma eelistan endiselt toda kanget, germanismidest kubisevat tõlget uuele, eeskätt teoloogilise täpsuse ja adekvaatsuse tõttu, mille osas mul on uuele tõlkele mõningaid etteheiteid). Tõsi, kui mul on vaja seda raamatut mõne omaenda teksti valmistamisel tarvitada, siis võtan kätte saksakeelse originaali, nagu teistegi Ratzingeri teoste puhul.
Joseph Ratzingeri teoloogiat, nii tema kirjutisi kui loenguid, mida mul on olnud võimalik mõnel korral kuulata, iseloomustab mõnikord isegi müstitsismile lähenev sügavus, mis on omalaadsel kombel ühendatud äärmiselt lihtsa ja kergestijälgitava keelekasutusega. Ka paavst Benedictus XVI-na peetud kateheesid kõnelevad väga lihtsas keeles väga tõsistel ja olulistel teemadel, kuulajaile sisu poolest mingeid hinnaalandusi tegemata, ent samal ajal ka ilma teoloogilise ettevalmistuseta inimeste vastuvõtuvõimet arvestades ning neile väärtuslikku mõttematerjali pakkudes.
Joseph Ratzingeri teoloogia keskmes seisab konkurentsitult Kristus – ja nagu Paulusel, eeskätt kui ristilöödu (1Kr 2:1). Kristus Jumala eneseilmutusena, lihaks saanud Sõnana, Lunastaja ja Õnnistegijana. Ning samal ajal ka inimesena – tõelise inimesena, nii et Joseph Ratzingeri teoloogiat võib rahumeeli nimetada ka tõeliselt inimlikuks teoloogiaks, ent mitte langenud inimese, vaid inimeseks saanud Jumala mõõtu mööda. Ratzinger käsitleb meie elu koos Jumalaga – ja Jumalaga ühekssaamisel – imelise seiklusena, mille puhul inimene võib ennast alati ja kõiges Jumala armastuse hoolde usaldada, teades samal ajal, et Jumal on oma armastuses niivõrd suur, et ei taha inimest orjastada, vaid võib endale lubada ka meile tõelise enesemääramise ja vabaduse kinkimist.
Eriti paavstina seostus Joseph Ratzinger – nüüd juba Benedictus XVI – paljudele traditsioonilise liturgia austaja ja osaliselt ka taastajana. Tegelikult ei olnud tema jaoks esikohal mitte niivõrd «traditsiooniline liturgia», kuivõrd liturgia mõtestamine ja mõistmine mitte millegi eraldiseisvana, «asjana iseendas», vaid osana Kristuse missioonist, Tema lunastustööst. Seejuures läheb Ratzinger lausa niikaugele, et kõneleb kosmilisest liturgiast, väites, et nii inimeste poolt viljeletaval kultusel kui kogu loodul on üks ja sama eesmärk: ühekssaamine Jumalaga. See ei tähenda, nagu ei näeks Ratzinger kristliku jumalateenistuse erinevust kõigest muust, sh teistest religioonidest. Kristlik liturgia on ühelt poolt juba täitunud tõotuste, teisalt aga ikkagi veel lootuse liturgia, mille keskmes seisab Ristilöödu, kes meid nende pühade riituste kaudu, mis kõik kokku moodustavadki liturgia, embab, uuendab ja meie palverännul Jumala poole kannab. Nii ei ole liturgia mitte niivõrd inimese, kuivõrd Jumala tegu – just sellest arusaamast lähtudes kutsus paavst Benedictus XVI taasavastama kiriku liturgia aardeid, mille olemasolu on viimaste aastakümnete enamasti inimesekeskse praktika tulemusena pahatihti unustatud.
Oma vaimse ja vaimuliku suuruse juures oli Joseph Ratzinger nii piiskopi ja kardinalina kui paavst Benedictus XVI-na äärmiselt malbe, tagasihoidlik ja alandlik inimene, sügava palvemeelega ning kuni kõrge eani kustumatu huviga nii Jumala saladuste kui loodud maailma, sh inimeste vastu. Ta oskas huvi üles näidata isegi seal, kus seda ei saanud kuidagi nõutavaks pidada – näiteks kohtumisel endast palju noorema eesti vaimulikuga, kellel on olnud võimalus vahetada temaga soe käepigistus, mõned lühikesed laused ja veidi pikemad kirjaread ning kelle kirjutuslaual olevad palvehelmed panevad ta ikka jälle tänulikult mõtlema ühele oma olulisimatest õpetajatest ja eeskujudest, kelle käest ta nad kord kingituseks sai.
