Kui ma vaatan sel oma elu hilisel tunnil tagasi läbikäidud aastakümnetele, siis näen ma kõigepealt, kui palju eest mul on põhjust tänada. Enne kõiki teisi tänan ma Jumalat ennast, kõigi heade andide jagajat, kes on kinkinud mulle elu ning mind mitmesugustest segadustest läbi juhtinud, mind alati üles tõstnud, kui olen hakanud libastuma, mulle ikka ja uuesti oma palge valguse kinkinud. Tagasi vaadates ma näen ja mõistan, et ka pimedad ja vaevarikkad lõigud sellel teel olid mulle õnnistuseks ning et iseäranis nendel on Ta mind hästi juhtinud.
Ma tänan oma vanemaid, kes raskel ajal kinkisid mulle elu ning suurte loobumiste varal rajasid oma armastusega mulle imelise kodu, mis on heitnud oma heleda valguse sära kõigisse mu elupäevadesse kuni tänaseni. Minu isa selgepilguline usk õpetas meid õe ja vennaga uskuma ning on jäänud teeviidana püsima kõigi mu teaduslike äratundmiste keskel. Ema südamlik vagadus ja suur headus jäävad pärandiks, mille eest ma ei suuda piisavalt tänada. Minu õde on mind läbi aastakümnete isetult, heatahtlikust hoolest täidetuna teeninud; mu vend on mulle oma selge pilgu, jõulise otsustavuse ja rõõmsa südamega alati teed sillutanud. Ilma selle üha uue teerajamise ja mulle teekaaslaseks olemiseta ei oleks ma suutnud õiget teed leida.
Ma tänan kogu südamest Jumalat paljude sõprade, meeste ja naiste eest, keda Ta on ikka ja jälle mu kõrvale seadnud; kaastööliste eest kõigil mu eluperioodidel; õpetajate ja õpilaste eest, keda Ta on mulle andnud. Ma usaldan nad kõik tänumeeles Tema helduse hoolde. Ning ma tahan Issandat tänada kauni kodupaiga eest Baieri Alpi eelmäestikus, milles ma tohtisin ikka ja jälle näha säramas Looja enda auhiilgust. Ma tänan oma kodupaiga inimesi selle eest, et olen tohtinud nende juures üha ja üha kogeda usu kaunidust. Ma palvetan selle eest, et meie maa jääks usu maaks ning palun teid, armsad kaasmaalased, ärge laske end usust eemale eksitada. Viimaks tänan ma Jumalat kõige ilusa eest, mida olen tohtinud kogeda erinevatel elujärkudel, iseäranis Roomas ja Itaalias, mis on saanud mulle teiseks kodumaaks.
Kõigilt, kellele ma olen kuidagi ülekohut teinud, palun ma kogu südamest andestust. Seda, mida ma ütlesin enne oma kaasmaalaste kohta, ütlen ma nüüd kõigile, kes olid usaldatud minu teenistuse hoolde kirikus: püsige kindlalt usus! Ärge laske ennast eksitada! Tihtipeale näib, nagu oleks teadusel – ühelt poolt loodusteadustel, teiselt poolt ajalooalasel uurimistööl (eriti Pühakirja eksegeesil) – esitada kõigutamatuid seisukohti, mis justkui vastanduksid katoliiklikule usule. Olen saanud osa paljudest muutustest loodusteadustes ning võinud näha, kuidas näiliselt kindlad usule vastanduvad väited on otsekui ära sulanud, on ennast paljastanud mitte teadusena, vaid üksnes näiliselt teaduse juurde kuuluvate filosoofiliste tõlgendustena. Aga ka seda, kuidas ka usk ise on dialoogis loodusteadustega õppinud paremini tundma väidete ulatust ja piire ning selle kaudu omaenda tegelikku olemust.
Juba 60 aastat olen ma nüüd käinud teoloogia, iseäranis piibliteaduste rada, ning koos põlvkondade vahetumisega näinud, kuidas on kokku varisenud kõigutamatuna paistnud teesid, mis osutusid vaid pelkadeks hüpoteesideks: liberaalne põlvkond (Harnack, Jülicher jt), eksistentsialistlik põlvkond (Bultmann jt), marksistlik põlvkond. Ma olen näinud ja näen, kuidas hüpoteeside virvarrist on üha uuesti tõusnud ja tõuseb esile usu arukus. Jeesus Kristus on tõeline tee, tõde ja elu – ja kirik kõigi oma puudustega on tõeliselt Tema ihu.
Lõpuks palun ma alandlikult: palvetage minu eest, et Issand mind mu pattudest ja puudustest hoolimata igavestesse eluasemetesse sisse laseks. Kõigile, kes on minu hooleks usaldatud, kuulub päevast päeva minu südamest tulev palve.
Saksa keelest tõlkinud Enn Auksmann
