«Me näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, siiras armastuses, tõe sõnas, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.» (2. Korintlastele 6:3–10)

Inimese südame ja hinge ust saab avada vaid seestpoolt. See tähendab, et iga inimene vastutab oma tegemiste ja tegematajätmiste eest ise ega saa süüdistada mitte kedagi teist – ei Jumalat ega kuradit – omaenda valede valikute eest, olgu nende tulemuseks halva tegemine või hea tegemata jätmine. Inimene ei saa – vähemalt Jumala ees – oma tegusid õigustada ka sellega, et ta on «olude ohver», kuna lähtus avalikust arvamusest või ühiskonnas parajasti valdavaks olevast mõtteviisist.

Küllap paljud on näinud 1936. aastast pärinevat fotot, millel olev rahvahulk on tõstnud üksmeelselt käed natsitervituseks ning ainult üks mees, laevaehitustööline August Landmesser, seisab, käed rinnal risti, ega osale ühises aktsioonis. Landmesser elas vaid 34-aastaseks ja langes 1944. aastal Jugoslaavia rindel.

Neli aastat tagasi Eesti Vabariigi aastapäeval surnud saksa teoloog, vaimulik ja poeet Lothar Zenetti on kirjutanud manifestilaadse luuletuse «Was keiner wagt» – «Mida keegi ei söanda». Selle sõnasõnaline tõlge on järgmine:

Mida keegi ei söanda, seda peate teie söandama.
Mida keegi ei ütle, see ütelge välja.
Mida keegi ei mõtle, seda julgege mõtelda.
Mida keegi ei alusta, see viige lõpule.
Kui keegi ei ütle «jah», siis peate teie seda ütlema.
Kui keegi ei ütle «ei», siis ütelge «ei».
Kui kõik kahtlevad, söandage uskuda.
Kui kõik teevad kaasa, seiske omaette.
Kus kõik kiidavad, seal pidage hoogu.
Kus kõik pilkavad, ärge pilgake.
Kus kõik koonerdavad, olge julged kinkima.
Kus kõik on pime, seal süüdake valgus. 

Need Lothar Zenetti sõnad, nagu ka August Landmesseri kindlameelne eeskuju, peaksid saatma meid alati, iseäranis siis, kui meie ees kas isiklikult või rahvana või koguni terve inimkonna ees seisavad olulised, sageli valusad valikud. Vastutustundelise ja julge inimese ülesanne, lausa kohustus, on eriti ajal, mil mitte lihtsalt ei taheta hea ja kurja, õige ja vale vahel vahet teha, vaid koguni eitatakse seda, et nende vahel on vahe, seista julgelt tõe ja õiguse eest.

Eestis on peagi Riigikogu valimised. Olles pikka aega, kogu meie taastatud iseseisvuse aja, jälginud tähelepanelikult Eesti Vabariigi poliitilist elu, selles vähesel määral ka osaledes, pean kurvastusega tõdema, et nii labast ja kohati lausa infantiilset valimiskampaaniat nagu tänavu ei ole ma varem näinud. Seda, et oma oponente halvustatakse ja pilgatakse, on ikka ette tulnud, ent nüüd näib suur osa poliitikuist olevat minetanud ka igasuguse lugupidamise oma valijate, see tähendab rahva suhtes, kelle teenistuses nad peaksid olema.

Ma ei jätka pikemalt poliitika teemal, kuna see, mida näeme poliitikas, on vaid üks paljudest märkidest, mis annavad tunnistust inimese õnnetust, kahetsusväärsest olukorrast langusjärgses maailmas: langenud inimene mitte ei taha teha vahet hea ja kurja vahel – see on üksnes ettekääne, millega õigustada oma sõnakuulmatust –, vaid ta tahab ise määrata ja oma suva kohaselt otsustada, mis on hea ja mis on kuri, lähtudes kas lähemast või kaugemast omakasust, see tähendab kas omaenda vahetust heaolust või võimalikult mugavat äraelamist tagavast sulandumisest valdava massi mõtte- ja eluviisi.

Tõeliselt inimväärne tegu on toimida vastupidiselt. Mitte küll mingisuguse põhimõttelise mässaja või elupõlise revolutsionäärina, vaid inimesena, kellel on olemas nii süda kui pea, kes tunneb ja tajub tõeliselt vahet hea ja kurja vahel ning kellel on piisavalt tahet, et teha, mis on õige, ja hoiduda sellest, mis on väär.

Poliitiliselt astub maailm õige pea Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja teise aastasse. Kas tegemist on ka kolmanda maailmasõjaga, seda saame teada ilmselt mõnevõrra hiljem. Kui mitte miski muu, siis vähemalt see õudus, mis on Euroopa südames juba ligi aasta möllanud, peaks meile kõigile kinnitama, et heal ja kurjal, tõel ja valel on selge vahe – lausa elu ja surma vahe –, ning et ainus inimlik viis sellele reageerida on kurjast otsustavalt lahti ütelda ja sellele igati vastu seista.

Kirikukalendri järgi astume peagi paastuaega, mis tuletab meile meelde, et kõige olulisem võitlus hea ja kurja, tõe ja vale vahel toimub meie enda südames ja hinges. Meie südame ja hinge ust saab avada vaid seestpoolt: oma elus on igaüks ise see, kes vastutab oma valikute ja otsuste eest. See teadmine ei tohi meid aga halvata, vaid vastupidi, panema tahtma ja tegutsema selle nimel, et meie valikud oleksid õiged ja meie teod head. Jumala armu ja abiga, sest ilma Temata ei suuda me midagi – koos Temaga aga on meie päralt kõik.