Varajane hommikutund. Nõmme jaamaesisele tuleb üha uus musti kujusid, kraed üles tõstetud, küürus kogud surutud vastu piki sirget roobasteed puhuvat talimaru. Nagu vandeseltslased. Enamik neist heidab möödudes kiire pilgu suurele kraadiklaasile jaama seinal. Ja tõmbub siis veelgi rohkem küüru…

Rong vajub aeglaselt kahel platvormil ootajate vahelt läbi. Peatub siis tasase nõksuga ning ohkab kergendatult.

Veel tuleb oodata mõni sekund, kuni ronivad trepist alla mahatulijad. Vinge tuul puhub sisse krae vahelt ja paiskab teravat lund vastu õhetavat nägu.

Järsku kostab üldises vaikuses kare hääl:

«Jeesus Kristus on Jumala poeg, aamen!»

Kõik pöörduvad ümber. Platvormi tänavast eraldava aia taga kõnnib lihtsalt riietatud keskealine mees. Tal pole kübarat peas, ning lumehelbed on jäänud peatuma juustesse. Hetkeks ununeb rong. Sest mees kõneleb edasi oma monotoonse karmi häälega:

«Meid on hoiatatud ja me peame endid parandama. Suur Maailmasõda tuleb. Riigid lähevad üksteise vastu…»

«Astuge peale!» hoiatab rongijuht. Õigus! Kiiresti ronivad tumedad kogud üles mööda kitsast ja järsku vagunitreppi. Rong peatub ju ainult pool minutit.

«…Eesti riik saab…»

Veduri vile. Ja kare hääl kaob terasruuna pahinasse.

Mees seisab veel ikka aia taga, nägu platvormi poole, ja räägib. Mida oli tollel kummalisel olendil ennustada Eesti riigile? Rong vajub edasi, keegi ei kuule teda enam. Platvormile jääb vaid kõle tuul, mis piitsutab kerget lund maast üles. Kuni veerand tunni pärast möödub järgmine rong ja koguneb jälle musti kujusid hämarale jaamaesisele. Nagu vandeseltslasi.

Kes oli see mees? Palvevend, usuhull, nõdrameelne, agitaator? Ta võis olla igaüks neist. Umbses vagunis olijail seisis veel silme ees too kuju, katmata peaga, aukuvajunud silmadega. «Prohvet» hommikuses tuisus.

Autor: Henn, Uus Eesti nr 348, kesknädal, 22. detsember 1937

Avaldatud lühendatult.