Tervet kiriku elu peab üheainsa palvena läbima viienda halleelpsalmi sõna: «Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au» (Ps 115:1).

Kirik ja keisririik

Kolm ülesannet määravad kiriku eestpalve ülemate eest, ja need kolm lähtuvad kõik Uue Testamendi riigiteoloogiast (theologia Imperii). Riigivõim on Jumalast seatud korraldus kaose vägede tagasitõrjumiseks. Kirik palvetab seetõttu riigivõimu alalhoidmise eest (Tertullianus, Ad Scapulam 2). Poliitiline tegevus kätkeb endasse erilisel kombel paratamatu patustamise traagika. Sest millal saavutab poliitilise võimu poole pürgib tahe ja maailmaajalooline tegu eesmägi ilma ebaõigluse ja vägivallata (Srk 10:8)? Kirik palvetab sellest johtuvalt asettäitvas meeleparanduspalves Gratia Dei [Jumala armu] pärast valitsejale Jumala armust ja tema ajaloolisele tegutsemisele (1Tm 2:1jj). Civitas terrena [maine riik] kannab endas eneseülendamise tendentsi, mis peab viima enesetühistamiseni. Kirik palvetab, et riik oma missiooni tõttu jääks puutumata eneseülendamise kiusatusest (Clemensi 1. kiri 61[1].)

Kirik, kes oma liikmeid taolises vaimsuses kasvatas, oli õigusega ära teeninud ainulaadse riigitruuduse taimelava aunimetuse. Sellest hoolimata heideti algkirikule pidevalt ette riigivaenulikkust (Lk 23:2; Jh 19:12jj; Ap 17:7; 24:5). Milles oli asi? Etteheide oli vana, olles üks paljudest laimuvõtetest, mida kasutas antisemitism (Tn 6:22j) ja mille juudid nüüd ise suunavad Jeesuse ja tema koguduse vastu (Jh 19:19). See oli mugav lööksõna ükskõiksete suus ning teretulnud relv pahatahtlike ja Kristuse vaenlaste käes. Kuid mõttetute poliitiliste etteheidete seas oli üksainus süüdistus, mille esimesed kristlased omaks võtsid ja mida nad pididki tegema, kuna see vastas tõele: algristikogudus lükkas tagasi riigivõimu mistahes apoteoosi [jumalikustamise]! «Andke Jumalale, mis kuulub Jumalale!» Jeesus ise seadis oma manitsusele kodanikukohuse täitmise kohta selle varutingimuse. Meil on võlg, mida peame tasuma Jumalale. Mis võlg see on? Meie Isa palve esimene palve annab vastuse: see on tänuvõlg! Me võlgneme Jumalale tema Nime pühitsemise (Pr 44). Tema päralt on au ja ainult tema päralt. Ent riigile kuulub kuulekus, niivõrd kui jääb puutumata ainulise Jumala ainuline austamine. Seesugune on Jeesuse varutingimus riigivõimu apoteoosi vastu.[2]

Ei ole muud ülemust kui Jumalalt (Rm 13:1). Kindlasti. Ainult Jumal on ikka jälle kutsunud ja tegutsema pannud ülemaid, kes langesid deemonliku eneseülendamise kiusatusse, kes julgesid puudutada ainuüksi Jumalale kuuluvat au ning takistasid Tema ülistamist, kes naersid eestpalveid ja nõudsid iseenda kummardamist (Mart Pol 8:2[3]). Siis ootab Jumal oma kirikult mitte «jah»-, vaid «ei»-sõna ülematele. Missuguses vormis pani algristikogudus selle «ei» maksma? Mitte protestiaktsioonidega, vaid lihtsas ja kindlas tunnistuses: «Jumalat peab rohkem kuulama kui inimest» (Ap 4:19; 5:27; vrd 1Mak 2:19jj; 2Mak 7:30; Sanhedrin 49a). Makkabid vastasid Jumala vaenlastele ja pühade mõrvajaile Püha Sõjaga, mida alustati Jumala ülesandel ning Jumala õnnistusega (1Mak 5:55j; Hb 11:33j). Jeesus keeldus Pühast Sõjast enda isiku heaks (Mt 26:52jj). Varane kirik vastab keisri rünnakule Jumala ainulise au ja ülistamise vastu täielikult 1Pt 2:17 mõttes jumalakartlike kartmatusega: «Lugupidamine keisrile kui keisrile, ent kartus Jumalale.» Kas tahab keiser kuulutada sõja oma riigikodanikele? Seda küll, nõnda ta hoolitseb ise selle eest, et kiriku ajalooteoloogiline reservatsioon riigi suhtes ei ununeks (Pr 17). Jumala märtrid lahkuvad Civitas terrena valdkonnast tunnistussõnad huulil: «Meie riigi pealinn on taevas» (Pr 38). Kas keiser tahab purustada Jumala altari? Nii tõuseb mõrvatud Jumala teenrite vere ohvrisuits kolmekordselt Püha palge ette! «Kartke Jumalat ja andke temale austust!» (Ilm 14:7; 15:4).

Märtrite kirik

Kristus võitles Gloria Dei [Jumala au] eest selle maailma deemonliku eneseülendamise vastu. Sellepärast viis selle maailma vürst ta ristipuule. Kirik võitleb edasi Jeesuse Kristuse võitlust. Nüüd suunab vastane löögijõu Kristuse kirikule. Nõnda muutub martüüriumi doksoloogiline interpretatsioon antagonistlikuks: «kiusaja», «pealekaebaja», «vastane», «äge vaenlane ja laimaja ja kuri, õiglaste sugupõlve vaenlane» paneb liikuma kõik, mis kannab maailma nime, et Jumala pühasid oma veendumustest lahti ütlema sundida või hävitada (Mt 24:9jj; 1Ts 3:3.5; Ilm 2:10.13; Didache 16:4j; Ignatiose kiri roomlastele 5:3; 7:1[4]; Mart Pol 3:1; 17:1; Eelija apokalüps 35j; Eusebios, Hist Eccl 5:1,5). Kuningad ja aukandjad, ülivagad ja valeprohvetid seisavad Civitas Diaboli [Saatana riigi] teenistuses. Isegi perekonna ja suguvõsa ässitab vastane Jumalale ustavaksjääjate vastu (Mt 10:21; 1Ts 2:14). Ta eelistab kasutada juute tööriistana (Ilm 2:9; 3:9; Mart Pol 12:2; 13:1; 17:2; 18:1[5]). Süütute kahtlustamine on tema armastatud võitlusvahend. Päevakorral on valekaebused ja -tunnistused. On ju laimamine üks Diabolos’e algfunktsioone (1Pt 4:14jj; Jk 2:7). Nõnda keskendub maailma jumalavihkamine Kristuse kirikule; kolme esimese sajandi kirikulugu, nagu Eusebios seda mõistab ja kirjeldab, on risti all seisva kiriku ajalugu (Hist Eccl 5 Prol).

Jumalarahvas talub Jumala vaenlaste pearünnakut jumalakartlike kartmatusega (Fl 1:14.28). «Ärge kartke neid, kes tapavad ihu,» ütleb Jeesus oma jüngritele. «Kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse» (Lk 12:4j; vrd 4Mak 13:14j; Mart Pol 2:3; 11:2[6]). Kes kardab Jumalat, peab eitama ebajumalateenistust mistahes kujul; ta ei tohi Jumala templis kummardada «hävituse koletist» ega paganate «saatana aujärge».

Antikristuse täielik ilmumine

Jumala-vaenulik liikumine, mis läbib kõiksuslugu ürglangemisest peale, ei kahane, vaid kasvab. Kristuse sündmusega pole sellest jagu saadud, vaid see on veelgi intensiivistunud (Pr 21; 28; 46). Juba nüüd tegutseb seadusetuse müsteerium (2Ts 2:7; 1Jh 2:18jj; Barnabase kiri 4:3[7]). Kuid haripunkti saavutab deemonlik vastandliikumine lõpuajal (Tn 8:23; Mt 24:12; Didache 16:4[8]). Selle liikumise algataja on nagu ikka vastane ise (2Ts 2:9; Ilm 16:13). Selle liikumise lõpuajaliseks kandjaks saab olema Antikristus. Kuidas võitleb Antikristus Jumala ürituse ja Jumala rahva vastu? Ta kasutab kahte relva, mida nimetatakse vägivallaks ja valeks.

Antikristus on võimsaim maailmavalitseja ajaloos. Temasse on koondatud kogu poliitiline vägivald (Tn 7:23; 8:5jj.23; Didache 16:4; Barnabase kiri 4:5[9]). Siin on ta deemonlikult potentseeritud. Tema deemonlikku olemust reedab ta looduvaenulik iseloom. Viimased kantsid, mis Looja rajas kaose vägede vastu, langevad kokku Antikristuse pealetungil (Ilm 11:3jj). Langeb ka korraldav riigivõim (Pr 17). Civitas Antichristi [Antikristuse riik] levitab enda ümber hirmu ja hävitustööd (Tn 7:7jj; 12:1; Mk 13:5jj; 2Ts 2:7; Didache 16:4). Nõnda nagu Naatsareti Jeesuse päevil ühisrindes tema vastu said sõpradeks Heroodes ja Pilatus, variserid ja saduserid (Pr 28), nõnda ühineb Antikristuse päevil ecclesia [kiriku] vastu kõik, mis kannab maailma nime (Tn 7:21.25; 11:33; Mt 16:18; vrd Saalomoni oodid 24:5jj). Pealekaebamine, taganemine, reetmine levivad viimsel katsumisajal kirikurahva seas (Tn 11:30jj; Mk 13:9; Mt 24:12; 2Ts 2:3; Didache 16:5[10]). Kas kirik langeb? Põrgu väravad ei saa tema üle võimust (Mt 16:18)!

Suur võim ja palju kavalust – need mõlemad süsteemiks ühinenud Antikristuse võitlusvahendid tulevad nähtavale Ilm 13jj. Antikristus on eshatoloogiline [lõpuaja] maailmavalitseja, kes võtab enda teenistusse valevaimu! Nõnda nagu traditsioonilises tagakiusamispoleemikas võrreldakse Jumala vaenlasi kiskjate loomadega, nii ilmub Antikristus siin mitmepealise koletisena. Tema sünnikoht on kaose meresügavus. Saatan ise, keda nähakse põrgulohe kujul, annab tema kätte valitsusvõimu (13:1–10). Antikristus kuulutab välja Civitas Diaboli mobilisatsiooni (16:14), ta juhatab kogunenud väehulkade paraadi (16:16), ta formeerib poliitilise ühisrinde. Maa elanikud on üksmeelsed, kuna nad kõik on ühel meelel Antikristusega. Tema tahet nad viivad ellu ning annavad võimu ja riigi metsalisele (17:12j.17). Issanda ingel paneb äravalituile Kristuse pitseri (Pr 36). Kuid valeprohvet püüdleb selle poole, et kogu maailm märgistaks end Antikristuse märgiga (13:6; 14:9). Kes seda sigillum’it [pitserit] ei kanna, see ei tohi Antikristuse riigis osta ega müüa.

Sõjaline, poliitiline ja majanduslik ühteliitmine jõuab lõpule religioosses ühisrindes – Civitas Dei [Jumala riigi] universaalse missiooni kuratlikus vastandis (vrd Mk 13:10). Religioosne ühisrinne on valeprohveti saavutus, kes näeb välja nagu Tall, ent räägib lohe kombel (Ilm 13:11–18; vrd 16:13; 19:20; 20:10). Tema on Antikristuse religioonipoliitiline heerold ja ta võidab austajaid eksitavate imetegude läbi. Tema lemmikteemaks on loomuvastane Suure Reede sõnum Antikristuse surmahaavast ning selle imepärasest tervenemisest (Ilm 13:12). Nagu laastav katk raevutseb kirikurahva hulgas äralangemine (Ilm 13:8jj). Kuid kes on märgistatud nähtamatu päästmispitseriga, neid ei lase Issand ära võtta (Ilm 14:1jj; Ephraem gr III 143, J. S. Assemani väljaandest).

Miks Antikristus jälitab jumalarahvast? Ta tahab maailmast kaotada Jumala ülistamist. Miks ta võitleb Jumala austamise vastu? Kuna ta soovib omaenese isiku kultust. Ammust ajast on üksikud võimukandjad või imetegijad lasknud austada oma jumalikku olemust (Js 47:7; Tn 4:30; 6:8; Jdt 6:2; Ap 8:9; 12:21j; vrd 14:11; 26:6). Antikristus ületab neid kõiki. Tema «Mina»-proklamatsioonides saavutab inimliku eneseapoteoosi ajalugu deemonliku kõrgpunkti (vrd Mk 13:6.14.22). Ta ütleb ise enese kohta, et ta on Jumal (2Ts 2:4). Ta teatab: «Mina olen salvitu» (Eelija apokalüps, 31; 40). «Mina olen jumal, enne mind pole olnud kedagi» (Ascensio Issiae, 4:6). Kristus tuli Isa nimel ja maailm ei võtnud Teda vastu. Antikristus tuleb iseenda nimel ja ta võetakse omaks (Jh 5:43; siia juurde Irenaeus 5,25,4). Teda imetletakse ja kummardatakse (Ilm 13:12jj). «Kes on metsalise sarnane?» (Ilm 13:4). «See on jumal ja peale tema ei ole ühtki teist».

Antikristus on kreatuurliku eneseülendamise lõpuleviidud ilmutus. Deemonlik enesepaljastamine viib liialduste kaudu kohtumõistmisele enese üle, mis on ajalooliselt paratamatu. Looduvaenulikud jõud, mis vastane liikuma pani, pöörduvad lõpuks tema enese vastu: vastastikune tapmine, nälg, maavärisemised ja maailmamõõtmelised katastroofid on vaid Civitas Diaboli eshatoloogilise enesehävituse erivormid (Etioopia Eenoki raamat 80:2jj; Mk 13:7; Ilm 16:18). Vale lõpp on ümberlükkamine iseeneses, kuratliku pettuse lõpp – petetute pettumine. Kui linnud langevad surnult taevast ja meredes kuivavad, siis hakkavad patused hädalda: «Mis sa tegid meile, sa seadusetuse poeg… Häda meile, et kuulasime sind. Vaata, nüüd oleme suures viletsuses ja kitsikuses!» Antikristus ise ütleb: «Häda mulle… Nüüd hukkun ühes teiega» (Eelija apokalüps 40).

Kriis on täielik. Selle aiooni [ajastu] surnumatja Antikristus on ilmunud ja lõpule viinud oma töö. Kõiksuslugu on jõudnud surnud punkti. Nüüd on saabunud Inimese Poja tund.

Kristuse täielik ilmumine

Kunagi tuli Kristus maa peale kui Rex absconditus [varjatud kuningas]. Kuid aegade lõpul ta saabub kui Rex triumphans, Deus et Salvator revelatus [võidukas kuningas, avalikuks saanud Jumal ja Päästja]. Kuidas algkirik kujutles selle tulemise kulgu?

Erineva päritoluga üksikmotiividest kinnistus juba varakult mosaiigitaoline tervikpilt, mida tahame siin skitseerida, pidades silmas erinevusi ja pingeid. Jumala käskiv sõna annab märku teeleminekuks. Peaingel annab selle käsu edasi häälega, mis kajab piksena läbi universumi (1Ts 4:16; vrd Ilm 6:1; 7:2). Taevatähed kaotavad korrapärasuse (Mk 13:24j; vrd Ilm 16:18). Taevas avaneb, ilmub Inimese Poja tunnusmärk.[11] Kõlab trompetiheli (Saalomoni psalmid 11:1; 4Esr 6:23; Aabrahami apokalüps 31; Kaheksateist palvet 10; Mt 24:31; 1Ts 4:16; 1Kr 15:52; Didache 16:6). Pühad tõusevad üles haudadest ja ühinevad elusolevate kristlaste hulgaga (Tn 12:1j; Mk 13:27; 1Ts 4:16j; 1Kr 15:23; Jh 5:25; Didache 16:6j). Nüüd toimub Inimese Poja kiirgav ilmumine (Kl 3:4; Hb 12:14; 1Pt 4:13; 5:1). Ta tuleb taeva pilvedel oma aulisuse säras, ümbritsetuna inglitest (Tn 7:13; 4Esr 13:2jj; Mk 13:26; 14:62; Mt 24:26; 2Ts 1:7; Didache 16:7[12]). Ülestõusnud ja alles elavad Kristuse tunnistajad tõstetakse üheskoos pilvedele pidulikult vastu võtma Kyrios’t [Issandat]. Antiiksed linnaelanikud võtsid saabuvat valitsejat vastu suure kaaskonnaga. Juubeldavate hüüetega võtsid Jeruusalemma elanikud esimesel advendipäeval vastu Taaveti poega ja päästjat. Terve eluaja on Kristusele ustavad ristiinimesed oodanud päästekuninga saabumist taevasest riigipealinnast (Fl 3:20j; vrd Mt 25:1.6). Nüüd nad jätavad maha Civitas terrena väravad, et juhtida Civitas Dei valitseja triumfirongkäigus maisesse linna.

Kristus tuleb maailma, kus valitseb Antikristus. Selle tõttu on parusia-draama[13] lõppvaatuseks paratamatult jumalavaenulike jõudude alistamine. Tn 7:11jj järgi Jumal ise, noorema apokalüptika põhjal Inimese Poeg likvideerib maailmariigi (Etioopia Eenoki raamat 46:4jj; 51:2j; vrd 90:37; 4Esr 13:3jj). See noorem vaateviis mõjutab hiljem algristikogudust. Sest kui Lk 19:27 vürst jõuab oma riiki, siis ta hüüab: «Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees.» Nõnda toimisid Lähis-Ida võidukad valitsejad (vrd Pr 17). Nõnda talitab Inimese Poeg (vrd 2Ts 1:7jj; 2:8; Fl 2:10j; 3:21; Ef 1:21j). Kõige suurejoonelisemalt kirjeldab Ilm tulevase Kristuse sõjakäiku. Seitsmenda ja viimase pasuna fanfaariheli kuulutab juba (Ilm 10:7; 11:15jj) Kristuse avalikku võimuhaaramist. Salmist 17:4 kuuleme kuningate kuninga ja isandate Issanda ning äravalitute võidust Civitas Diaboli ühendatud jõudude üle. Salmis 19:11j avaneb taeva värav ja kuningate kuningas ratsutab välja valge hobuse seljas, et võidelda Antikristuse ning selle sõjaväega (vrd 3Mak 3:25). Tema nimi on «Jumala Logos» ja tema suust väljub terav mõõk (vrd Pr 10). Taeva sõjaväehulk ratsutab tema järel. Antikristus kutsub kokku maailma kuningad ning kogub nende sõjajõud viimaseks lahinguks (vrd Septuaginta Ps 2:2; 4Esr 13:5jj). Ta kaotab võitluse ning uputatakse ühes kõigi valeprohvetitega põlevasse väävlimülkasse lõplikult (vrd Tn 7:11; Etioopia Eenoki raamat 90:25). Tema kõrgeim väejuht Saatan aheldatakse ning suletakse sügavikku (Ilm 20:2j) Nüüd on lõppenud deemonliku maailmavalitsemise ajajärk (vrd Lk 4:6). Nüüd on kõik maailma riigid Kyrios’e käes!

Katkendeid Ethelbert Staufferi «Uue Testamendi teoloogia» (Die Theologie des Neuen Testaments, Stuttgart, 1948) eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest (Torma, 1985). Teksti on toimetatud, kohandatud ja kommenteeritud siinsel veebilehel avaldamise tarvis.

[1] Clemensi esimene kiri, LXI, 1–2: «…anna, Issand, tervist, rahu, üksmeelt, kindlust, et nad toimetaksid sinu poolt neile antud juhiametit laidetamatult. Sest sina, taevane valitseja, ajastute kuningas, annad inimesepoegadele kirkust ja au ja võimu nende üle, kes on olemas maa pääl. Sina, Issand, juhi nende meelt ilusat ja sinu ees meelepärast mööda, et nad, toimetades rahus ja lahkuses jumalakartlikult sinu poolt neile antud võimu, leiaksid sinu heldena.» Uku Masingu tõlge, väljaandes: Apostlikud isad. Kreeka keelest tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa. Kommentaarid ja märkused Anne Kull. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 45. Toim. märkus.

[2] Sellest varutingimusest vaikib Paulus Rm 13. Selle tõttu paistab Rm 13:2, nagu nõuaks kuulekus Jumala vastu igal juhul tingimusteta kuuletumist ülemustele ega lubaks mingisugust kuuletumisest keeldumist. See vaikimine torkab seda enam silma, kuna Paulus mitte sugugi ei alahinnanud – nagu väidetakse – konfliktivõimalusi impeeriumi ja Kristuse kiriku vahel, vaid kõneleb tihedas kontekstis laimukõnedest ja tagakiusamistest Roomas (1Pt 2:13jj põhjal kuuluvad Rm 12:14jj ja Rm 13:1jj ühte). Igatahes on algristikoguduse ajalugu selle eest hoolitsenud, et reservatsioon riigivõimu apoteoosi vastu unustusse ei vajuks. Autori märkus (lühendatult).

[3] Püha Polykarpose martüürium, VIII, 2: «Ja talle tulid vastu rahukohtunik Herodes ja selle isa Niketes, kes teda vankrile pannes (ja) tema kõrval istudes veensid, öeldes: «Mis on ju halba öelda «Issand keiser» ja ohverdada sellele, teha (kõike) järgnevat ja (sel kombel) pääseda?» Esmalt ju ei vastanud ta neile; kui nad aga jätkasid, ütles ta: «Ma ei kavatse teha, mida te mulle soovitate.»» Vt ka IX, 2, kus prokonsul veenab Polykarpost Kristust salgama: «Vannu keisri õnne(jumalate) nimel, muuda meelt… Vannu, ja ma lasen sind vabaks; sajata Kristust». Apostlikud isad, lk 169. Toim. märkus.

[4] Ignatiose kiri Rooma kogudusele, V, 3 «Tuli ja rist, metsloomade karjad, katkilõikamised, tükeldamised, kontide laialipillutamised, liikmete äraraiumine, kogu keha lömastamine, saatana kurjad nuhtlused tulgu minu üle, kui vaid saavutan Jeesuse Kristuse»; VII, 1: «Selle ajastu valitsejal on nõuks mind (endale) riisuda ja rikkuda mu Jumalasse suunatud meelt. Seepärast ärgu ükski teie hulgas olijaist aidaku teda; pigem saage minu omaks, see on Jumala (omaks). Ärge kõnelege Jeesusest Kristusest, ihaldades ju maailma.» Apostlikud isad, lk 129. Toim. märkus.

[5] Vt nt Polykarpose martüürium XII, 2: «Kui heerold siis seda oli öelnud, karjus kogu paganate ja juutide hulk suure häälega: «Tema on Aasia õpetaja, kristlaste isa, meie jumalate hukutaja, kes paljusid õpetab mitte ohverdama ja kummardama.» Ja seda öeldes nad hüüdsid ja nõudsid asiarh Philipposelt, et ta laseks Polykarpose peale lahti lõvi.» XVIII, 1: «Kui nüüd sõjapealik nägi juutide tekitatud tüli, põletas ta tema, pannes ta (tuleriida) keskele, nagu neil oli kombeks.» Apostlikud isad, lk 170, 173. Toim. märkus.

[6] Polykarpose martüürium II, 3: «Ja Kristuse armule meelt suunates põlgasid nad ära maised piinad, ühe tunni läbi end igavesest karistusest lahti ostes. Ja ebainimlike piinajate tuli oli neile jahutuseks. Sest neil oli silme ees igavesest ja mitte iial kustuvast tulest pääsemine, ja südame silmadega vaatlesid nad püsima jääjaile tallele pandud hüvesid…» XI, 2: «Polykarpos aga ütles: «Ähvardad (mind) tulega, mis põleb (ainult) tunni ja peagi kustub; sest sa ei tunne tulevase kohtu ja igavese karistuse tuld, mis jumalakartmatuid ootab».» Apostlikud isad, lk 166–167, 170. Toim. märkus.

[7] Barnabase kiri, IV, 3: «Täielik pahandus on ligi jõudnud, millest on kirjutatud, nagu Eenok ütleb.» Apostlikud isad, lk 70. Toim. märkus.

[8] Didache ehk Kaheteistkümne apostli õpetus, XVI, 4: «Sest ülekohtu kasvades nad vihkavad üksteist ja kiusavad taga ja annavad ära, ja siis ilmub maailmaeksitaja kui Jumala poeg ja teeb tunnustähti ja imetegusid, ja maa antakse tema kätte, ja ta teeb õelusi, mida veel iialgi igavikust peale pole sündinud.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[9] Barnabase kiri, IV, 5: «Nõndasamuti sama (asja) kohta ütleb Taaniel: Ja ma nägin neljandat metslooma, tigedat ja tugevat ja kurjemat maa kõigist loomadest, ja kuidas temast tõusid kümme sarve ja nendest väike kõrvalsarv, ja kuidas see ühekorraga alandas kolme suurt sarve (Tn 7:7j)». Apostlikud isad, lk 70–71. Toim. märkus.

[10] Didache, XVI, 5: «Siis läheb inimeste maailm katsumistulle, ja paljud pahanduvad ja lähevad kaotsi. Need aga, kes on püsinud usus, päästetakse neetu enda poolt.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[11] Didache XVI, 6: «Ja siis ilmuvad tõe tunnustähed, esmalt avanemise märk taevas, siis pasunahääle märk ja kolmandaks surnute ülestõusmine.» Apostlikud isad, lk 212. Autori ja toim. märkus.

[12] Didache XVI, 7–8: «Tuleb Issand ja kõik pühad koos temaga. Siis näeb maailm Issandat tulemas taeva pilvedel.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[13] Kreeka k parousia – tulemine; mõeldakse Kristuse teist tulemist aegade lõpul. Toim. märkus.