27. juunil kirjutas president Alar Karis alla seadustele, mille koalitsioon nädal varem riigikogus usaldushääletustel läbi surus. Seda tehes lõi president templi peale vasakäärmuslaste valelikule poliitikale. Kas rahvas andis valimistel mandaadi paljulapselistele peredele paari kuu eest antud toetuste äravõtmisele, homoabielule ja ulatuslikele maksutõusudele? Ei andnud, sest need teemad vaikiti enne valimisi maha ja pandi lauale alles siis, kui võim oli peos.
«Sellised keerulised valikud peabki langetama parlament ja ka vastutama nende eest,» ütles president Karis pettusega saavutatud otsuseid heaks kiites. Kuidas, palun? Parlamendile polnud jäetud mingeid valikuid – koalitsioon lihtsalt rammis kõik otsused enne jaanipäeva jõuga läbi, sest selline oli plaan. Mingeid sisulisi arutelusid parlamendis ei peetud, ei olnud ka huvigruppide sisulist kaasamist. Kirikutele öeldi juba ette, et nende seisukohaga ei arvestata. Kehtis põhimõte: «enne hääletame, pärast arutame». Tegu on demokraatia farsi ja riigivõimu kuritarvitamisega.
Kõige selle kohta polnud presidendil aga mitte midagi öelda. Tõsi küll, Alar Karis manitses moe pärast koalitsiooni, et polevat ilus siduda nii paljude eelnõude vastuvõtmist usaldushääletusega. Ka riigikohus ütles, et seda ei peaks tegema «liiga tihti». Kas seitse korda päevas on liiga tihti? Aga seitse korda nädalas, kuus, aastas?
Mis puutub aga niinimetatud homoabielu seadustamisse, siis on täiesti selge, et see on vastuolus põhiseadusega, mis eeldab paragrahvis 27 perekonna alusena mehe ja naise abielu. Sellele juhtis tähelepanu ka Eesti Kirikute Nõukogu, mille eesistuja peapiiskop Urmas Viilma kirjutas president Karisele:
«Oleme veendunud, et 1992. aastal põhiseadust vastu võttes mõistsid nii seadusandja kui Eesti rahvas abikaasadena vaid ühte meest ja ühte naist. Sama seisukohta, et abikaasade puhul on tegemist ühe naise ja ühe mehega on väljendatud ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (mh. 2008.a väljaandes). Sellest tulenevalt leiame, et põhiseaduse § 27 sätestatud mõistet «abikaasad» ei saa ümber mõtestada madalama astme õigusakti ehk seadusega ilma põhiseaduse algset mõtet muutmata.»
Paraku on Eesti valitsemissüsteemis sügavalt juurdunud õigusnihilism – kui mõni mustvalgel kirja pandud säte või üldiselt aktsepteeritud printsiip läheb vastuollu ideoloogiliselt soovitud ja õigeks peetud lahendusega, siis eiratakse tuimalt põhiseadust, muid seadusi ja ka häid tavasid. Riigikohus on valmis iga kell valge mustaks ja musta valgeks rääkima.
Niisiis, vabariigi president on vajutanud riigipitsati suurperedelt raha äravõtmisele, abieluinstitutsiooni väärastamisele ja inimesi vaeseks tegevatele maksutõusudele, mille osas ei ole võimulolijatel ette näidata vähimatki demokraatlikku mandaati. Sellega on president heaks kiitnud valijate tüssamise, demokraatiat eirava seadusloome ja ühiskonda lõhestava poliitika.
Üha selgemalt kerkib üles küsimus: milleks on meil eesti rahvana ja kodanikena vaja sellist korporatiivset riiklikku moodustist, mida valitsev klikk eirab üha jultunumalt kõiki kirja pandud ja kirjutamata põhimõttelise tähtsusega norme? Mille poolest erineb see praegune riik Eesti NSV-st? Kas me peaksime tõesti sellisele inimesi petvale ja nende tõekspidamistel tallavale «NSV-le» lojaalsed olema? Pole kahtlust, et see riik vajab põhjalikku «restarti» või ta on määratud hävingule. Ülekohus ei seisa kotis, ja tühi kott ei seisa püsti.
