Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu tabas kevadel kurb teade: 10. mail suri Narva Aleksandri (hilisema Narva Maarja) koguduse õpetaja emeeritus Oleg Sevastjanov (1948–2023). Tema ärasaatmine toimus 13. mail Narva Aleksandri kirikus, Eesti kõige suuremas sakraalehitises, kus ta pikka aega teeninud oli.
Sevastjanov sündis 23. septembril 1948 Kesk-Aasias Aşgabatis (tollases Ašhabadis), Türkmenistani pealinnas, sakslaste peres. Ta hakkas teatris mängima kuueaastaselt. 1960. aastatel lõi kaasa kohaliku televisiooni lastesaadetes, hiljem töötas filmistuudios «Türkmenfilm».
Ta õppis näitlejaks Moskvas ning töötas erinevates teatrites. Aastatel 1968–1991 on näidelnud seitsmeteistkümnes mängufilmis, muu hulgas 1976. aastal Eestiski tuntud filmis «12 tooli». Riias ja USAs õppis ta luteri kirikuõpetajaks. Ta sai USAs magistrikraadi usuteaduse alal. Sevastjanov on loonud Moskva Vvedenskoje kalmistu kabelis toimiva Püha Kolmainu nimelise luteri koguduse.
Aastal 2005 pakuti talle võimalust asuda tööle Eestis. Ta on jutlustanud põhiliselt Narva Aleksandri ja vahepeal kinni pandud Narva Mihkli kirikus, selle kõrval aga ka Tallinna Peeteli kirikus ja Viru vanglas Jõhvis. Narvas jätkus venekeelsete luteri jumalateenistuste traditsioon mitmesajandilise pausi järel just temaga. Teda tunti kui pühendunud kirikuõpetajat, kelle jutlused mõjusid tihti teoloogilise traktaadi, teinekord aga kirjandusteadusliku loenguna. Sevastjanov on esinenud Tartu Ülikooli Narva kolledži konverentsidel, linnas toimunud filmiõhtutel ning läbi viinud oma raamatute esitlusi. Õpetaja Oleg on pidanud loenguid ka KULKA toetatud kirjandus- ja kultuuriloo sügissarja «Narva vaim» raames. Ta on avaldanud Tallinna venekeelses ajakirjas Võšgorod luuletusi, jutustusi ja aforisme. Ajavahemikul 2011–2023 ilmus Sevastjanovil viis raamatut, kuid tema ilukirjanduslik looming ei ole saanud seni väärikat käsitlust.
Kes teda tundsid, teavad, et õpetaja Olegil tuli pidevalt rasket risti kanda.
On lausa ime, et ta imikuna ellu jäi. Oleg sündis 23. septembril 1948. Vähem kui kaks nädalat pärast tema sündi, 5. oktoobri öösel vastu 6. oktoobrit toimus tema kodulinnas Asgabatis maailma ajaloo üks suuremaid maavärinaid. Loodusõnnetus nõudis üle 36 000 inimese elu ning hävitas linna praktiliselt täielikult. Suri peaaegu iga kolmas linnaelanik, aga Olegi peres ei saanud keegi kannatada. Asgabatis aset leidnud hirmsa maavärina ulatust ja katastroofilisi tagajärgi on raske ette kujutada isegi säilinud foto- ja filmimaterjalide põhjal. Toona olid kõik dokumendid rangelt salastatud. Mõnede allikate teatel ületas inimohvrite arv ametlikud arvud kordades. Sevastjanov veetis lapsepõlve linna rusude seas, kus valitses surma hõng ja sügav lein.
Oleg lahkus kodukohast Türkmenistanist ja kolis Venemaale. See oli tema elus esimene kannapööre. Legendaarse vene vaimuliku ja teoloogi Aleksandr Meni (1935–1990) jüngrina pöördus ta kiriku poole ja jättis näitlejakarjääri selja taha. Men, kellega Oleg suhtles alates 1978. aastast 12 aasta vältel, oli nõukogude aja lõppedes üks neid mõjuvaid isikuid, tänu kellele on venelased ühiskonna uutmise ajastul õigeusu traditsiooni, ja üleüldse ristiusu juurde tagasi jõudnud. Men mõrvati 1990. aastal. Kodulinna hävimisele järgnes seega siis Olegi vaimuliku isa jõhker mõrv.
Järgmine kannapööre oli liitumine luteri kirikuga, millega kaasnes mingis mõttes tugevasti õigeusu traditsioonidega Vene kultuuri kaanonist eemaldumine. Järjekordseks kannapöördeks osutus Eestisse kolimine.
Mittepraktilise inimesena pidi Oleg tihti lahendama selliseid ülesandeid, mida teha oleks olnud isegi väga praktilise vaistuga inimestel üliraske. Lisaks elukoha muutmisele oli sedalaadi väljakutse tema naise haigus ja varajane surm. Selle tulemusena pidi ta oma tütart üksi kasvatama. Pere elas Narvas ilma sugulasteta. Siin on teda alati püüdnud aidata Narva Aleksandri koguduse liikmed. Kui Narva linna tänavatel oli tihti näha, et habemega vanem härra lükkab lapsevankrit, siis see vanem meesterahvas ei olnud keegi muu kui Oleg Sevastjanov, vankris olev laps aga tema tütrepoeg. See pilt oli väikese Sergei kasvades ära kadunud, kuid mõne aasta pärast jälle kordunud, sest Olegil oli sündinud juba teine lapselaps, kelle eest tuli samuti hoolt kanda.
Hilise ea eriti raskeks perioodiks osutus Narva Aleksandri koguduse pankrot, mille tulemusena pidid piirilinna vaimulikud jumalateenistusi pidama täielikus ebakindluses – kord ühes, kord teises kirikuhoones, küll koguduse majas või mujal. Koguduse raamatukogu hävis, samuti võeti ära koguduse maja ja Mihkli kirik. Lõpuks ostis Eesti riik Aleksandri Suurkiriku hoone pankrotipesast välja, seega näis olukord stabiliseerunud olevat, kuid 2019. aastal pidi Oleg ootamatult uuesti organiseeritud Maarja koguduses kirikuõpetaja ameti maha panema. Lahkumine armastatud kogudusest traumeeris teda sügavalt.
Õpetaja Oleg oli südamlik ja ka tundlik inimene, kes oleks pidanud ilmselt mingis teises maailmas elama: raamatute keskel ja mõttekaaslaste seas. Aga elu oli teda mõnikord kokku toonud selliste inimestega, kes polnud teda lõpuni mõistnud. Teinekord reageeris ta üle, liiga emotsionaalselt, praktilisi aspekte arvesse võtmata – aga just sellised hoiakud iseloomustavad loomingulisi vaimuinimesi. Õpetaja Sevastjanov on olnud eriti hinnatud ja armastatud kirikuõpetaja, üks haruldastest venelastest, kes on luteri kirikut ja seega Lääne tsivilisatsiooni populariseerinud Eesti venelaste hulgas. Ja mitte ainult – tema jumalateenistustel on käinud Jaanilinnast terved perekonnad, lisaks kohalikke ingerisoomlasi, sakslasi ja ka teiste rahvuste esindajaid.
Teda on reaalses elus tuhat muret piinanud, aga altari taga muutus pastor Oleg hoopiski teistsuguseks. Terve jumalateenistuse jooksul tundsid kirikulised, et tema suu läbi kõneleb Jumal.
Korra oli ta armulauda jagamas, mina aga kalvinistina jumalateenistusel ei tõusnud püsti ega siirdunud altari ette. Siis vaatas ta mulle otsa, kõnetas mind nimepidi ja kutsus väga sõbralikult altari poole. Seda tegi ta sellise loomulikkusega, nagu nimepidi armulauda kutsumine oleks kirikus täiesti tavaline. Ühes Kiievis lindistatud intervjuus rääkis ta, et teinekord tuleb kiriku reegleid rikkuda, nii nagu seda ka Jeesus Kristus teinud on.
Oleg Sevastjanovi lahkumisega on Ida-Virumaa vaimuelus tekkinud tühi koht. Internetis leidub mitu temaga tehtud intervjuud, kunagises Narva Kutseõppekeskuses multimeedia eriala lõpetajate Julia Shipatševa ja Dmitri Fedotkini diplomitööks olnud Oleg Sevastjanovi elu käsitlev dokumentaalfilm «Kõik algab kohtumisest» (2016) ei ole aga paraku üldsusele kättesaadav. Oleg Sevastjanovi mälestuse hoidmiseks on plaanis püstitada Olegi elumajale mälestustahvel, mälestamaks teda kui Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu silmapaistvat tegelast. Kavatseme Narva avalikku ruumi tuua ühe uue objekti, meenutamaks «pastor Olegi» (nagu teda kutsutud on), kel õnnestus oma tegevuses kooskõlla viia vaimuliku tegevus ilukirjandusliku loominguga. Narva hõimunädala kirjanduskonverentsi «Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII» raames toimub 27. oktoobril tema viimase raamatu postuumne esitlus, millel osaleb üliõpilasi, kirjanikke, kirikulisi ja vaimulikke, muu hulgas legendaarne Soomes elav kirikuõpetaja ja autor Arvo Survo.
Szilárd Tibor Tóth
filosoofiadoktor
Tartu Ülikooli Narva kolledž
OLEG SEVASTJANOVI RAAMATUID EESTI RAAMATUKOGUDES:
Shagi po pustyne. Sankt-Peterburg: Gjol', 2011. 186 lk
Tuman ischeznuvshego vremeni (zapiski bludnogo syna). Macomb (Mich.): Lutheran Heritage Foundation, 2018. 243 + [5] lk
Zapiski iz hizhiny tainstvennogo. K.: Millenium, 2020. 83 lk
Vozvrashchenie k vechnym voprosam. Narva: Volshebnyj fonar', 2022. 172 lk
Zapiski Strannika iz "Hizhiny bystrotechnoj zhizni". Narva: Volshebnyj fonar', 2023. 127 lk
(Allikas: ESTER)
