Pühapäeval, 10. septembril, tähistati Vastseliina linnuse varemetes Valge risti ime 670. aastapäeva. Sel puhul loeti linnusekabelis ette asjakohased ajaloolised dokumendid, peeti ettekandeid ja pärastlõunal toimus ka «oikumeeniline» missa, kus teenis katoliku preester isa Miguel Tartust ning pühakirja luges kohalik luterlik vaimulik Jaak Pärnamägi.
Keskpäeval kõneles palverändurite majas ajaloolane Aldur Vunk kokkutulnutele imedest ja palverännakute ajaloost, kuid samuti suhtumisest imedesse erinevatel ajastutel. Imedega seotud kohti peeti keskajal olulisteks, kuna Jumal oli ilmutanud neis paikades oma erilist ligiolekut.
Lisaks altariristi-imele meenutas Vunk legendi, mille kohaselt olevat Moskva suurvürst aastal 1380 suure väega Vastseliina linnust piiranud. Kaitsjate seisukord oli täbar ja nad palusid Jumalalt abi. Pärast seda linnuse kagutornist teele lastud ammunool tabanudki suurvürsti otse südamesse ja juhita jäänud vaenlane pöördus tagasi Venemaale.
Teine loeng oli pühendatud kloostrimeditsiinile.
Jumalaema linnuseks kutsutud Vastseliina linnust hakati Vana-Liivimaa Tartu piiskopkonna ja Pihkva vürstiriigi piirile rajama 1342. aastal. Linnusekabeli altari kohale oli kahe raudnaelaga kinnitatud puidust rist. 1353. aasta augustis ja septembris nägid linnuseasukad kabelist paistmas säravat valgust ja kuulsid kaunist muusikat. Nad nägid ka varem seina külge kinnitatud altariristi ilma toeta altaril seismas.
Kabelis toimunud imest kirjutas järgmisel, 1354. aastal, paavst Innocentius VI-le Riia peapiiskop Vromhold de Vifhusen, kes teatas muuhulgas järgmist:
«Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani.»
Peagi hakkasid imeristi juurde saabuma palverändurid Eestist ja mujalt. Riia peapiiskopi kirjale vastas paavst, et «olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»
Täna asub kunagise linnusekabeli kohal vabaõhukabel, kuid linnuse juures on ka palverändurite maja ning eraldi väike palverändurite kabel.
Tekst ja fotod: Veiko Vihuri
