Vahetult pärast teadet Petlemma tähe kohta jutustab Matteus loo laste tapmisest Petlemmas. Selle loo ajaloolise usutavuse vastu kerkib mitmesuguseid kahtlusi. Me piirdume nelja punktiga: 1) sellest jutustab ainult Matteus. 2) Kas selline massimõrv Heroodese poolt on üldse võimalik? 3) Kas on  mõeldav, et Augustus on sellist asja sõnatult sallinud? 4) Matteuse jutustusel on silmatorkav sugulus antiikse saagatraditsiooniga ning näib järgivat kindlat kirjanduslikku skeemi.

Ad. 1. Siin tuleb viidata ühele märkmele, millega seni ei ole arvestatud ei evangeeliumide-kriitikas ega Heroodese-uurimises. Palestiinajuutlikus apokalüpsis «Moosese taevaminek», mis seisab Kumraani ringidele lähedal ning on tekkinud 6.–15. aasta paiku pKr, on öeldud Heroodes I kohta: «Nendele (hasmonlastele) järgneb jultunud kuningas, kes ei ole preesterlikust soost, häbematu ja jumalatu inimene… Ta roogib nende suured mõõgaga välja ning matab nende kehad tundmatuisse paigusse. Ta tapab vanad ja noored (iuvenes) ega tunne halastust. Siis valdab kogu maad kohutav hirm tema ees. Ja ta märatseb nende keskel andes veriseid käske, nii nagu see Egiptuses on sündinud.»

Ka Ilm 12:1 jj võib olla apokalüptilisel kujul töödeldud sisse mälestus Heroodese lastetapmisest. Kuid Assumptio Mosis’e teade on väärtuslikum, kuna see on vähemalt kaheksakümmend aastat vanem ja igast kristlikust traditsioonist kindlasti sõltumatu.

Ad. 2. Massimõrvad on orientaalsete vürstikodade ajaloos moes ja Heroodes I oli üks hullemaid verekoeri, keda me sellest ajast tunneme. Me toome siin ära vaid lühikese ülevaate tema verisest teenistuskäigust. Üksikasjadega võib tutvuda Josephuse juures.

Kahekümne viie aastasena teeb ta endale nime sellega, et ta püüab kinni galilea vastupanuvõitleja Hiskia ja selle mehed ning laseb need ilma pikemata surmata. Seejärel jälitas ta partisane, kes sadade kaupa ühes naiste ja lastega pesitsesid Galilea mägedes ja kaljukoobastes, ja ta korraldas suured tapatalgud, kõrvetades nad tulega koobastest välja. Anno 37 tungis ta roomlaste abil juutide kuningana Jeruusalemma, hoolitsedes selle eest, et roomlased hukkasid tema hasmoni soost eelkäija ning vastase Antigonose kirvega (ennekuulmatu uudis rooma õigusajaloos), ja laskis ise kõik hasmonlaste sõbrad õukonnas ja Suures Süneedrionis tappa. Järgmistel aastatel kõrvaldas ta hasmonlased Aristobuluse ja Hyrkanose, hasmonlannad Maiame (oma naise!) ja Alexandra ning lõpuks Bne Baba võimsa suguvõsa, hasmonlaste suguvõsa, hasmonlaste partei viimase toe ja lootuse. Aasta 25 paiku sattus Heroodes ühe vandenõu jälile, lasi bande juhid surnuks piinata ning nende mõttekaaslased ning sõbrad koos naiste ja lastega hukata. Järgnes mõrvapoliitilise nokitsemise periood: «Paljud saadeti avalikult või salaja sundasumisele Hyrkania mägedesse ning tapeti seal. Ja kõikjal, kus inimesed kokku said, nii linnas kui matkateedel, olid nuhid, kes neid jälgisid… Suurem enamus leppis pugemise või hirmuga. Iseseisvad pead aga, kes ei suutnud varjata oma meelepaha meelsusterrori üle, kõrvaldas ta igal võimalikul viisil» (Josephus, Ant 15,10,4). Kuidas oligi Assumptio Mosis’es öeldud? «Ta roogib nende suured mõõgaga välja, nii et ükski inimene ei tea, kuhu nad on jäänud.» On näha, kui täpselt too võitluskirjutis sündmustest aru annab, hoolimata oma apokalüptilisest iseloomust.

Aastal 7 eKr laseb Heroodes oma mõlemad pojad hasmonlannalt Mariamnelt, printsid Aleksandri ja Aristobuluse, Augustuse nõusolekul riigireetmise pärast ära kägistada ning kolmesajast ohvitserist koosneva opositsioonirühma likvideerida. Samal aastal on tal konflikt kuue tuhande variseriga, kes keelduvad andmast vannet keisri nimel (arvatavasti tsensuse-vanne). Mõned mehed sellest ringkonnast ennustasid tookord Jumala ilmutusele toetudes (taevamärk?) messiaanliku imekuninga peatset sündimist, kes kukutab verejanulise Heroodese ning toob kaasa kuldse lõpuaja. Heroodese vastus oli suur hukkamisaktsioon variseride ja tema enda õukonna liikmete hulgas. Ka tema ilusa kasvuga kammerpaaž Carus, kellele oli nähtavasti pandud igasuguseid julgeid lootusi, oli ohvrite hulgas. Kolm aastat hiljem oli Heroodes juba surija haige, aga tal oli veel jõudu suruda üks variseride mässukatse veresaunaga maha ning lasta hukata oma poeg Antipater, jällegi keiserliku loaga. Muus osas kamandas ta surmanuhtluse ähvardusel palestiinajuudi elanikkonna kõik juhtivad mehed Jeeriko hipodroomile ning andis salakäsu, et need tuleb sõdurite poolt ümber piirata ning tema surmatunnil vibuküttide poolt maha lasta, et ta ei peaks lahkuma siit ilmast leinajate nututa. Siis ta suri – ja tema usaldusmehed lasksid juudi magnaadid Jeerikos kohe vabaks.

Sellise valitseja elus on selline aktsioon nagu Petlemma lastetapmine ainult väike vahepala, nagu neid lakkamatu võitlus võimu pärast endaga kaasa toob.

Ad. 3. Ka Augustus võis karmilt tegutseda. Ta ei pidanud palju divius Juliuse lepituspoliitikast ning pöördub tagasi Sulla-aegsete tagakiusamismeetodite juurde. … Jeruusalemma ei külastanud ta kordagi, ja rõõmustas, kui tema pojapoeg Gaius Caesar oma Oriendi-reisil eiras samuti juudi pealinna. Nii jättis ta selle võõrapärase ja tülika rahva kohtlemise õige hea meelega araablase Heroodese hooleks. Asiaadid omavahel! Muresoleva maaisanda tähtsamad mõrvad oma perekonnaringis (Alexander, Aristobulos, Antipater) toimusid keisri otsesel loal. Muudest mõrvaaktsioonidest Palestiinas tegi Augustus niisama vähe välja, nagu näiteks Tiberius Pilaatuse verisest terrorist (Lk 13:1 jms). Ainult üks kord me kuuleme, et Augustus teeb väikese ääremärkuse Heroodese mõrvapoliitika kohta, ja see märkus kõneleb iseenda eest. Aasta 500 paiku kirjutab rooma eklektik Makrobius Sat. 2,4,11: «Kui Augustus sai kuulda, et ühes alla kaheaastaste poistega, keda juutide kuningas Heroodes oli lasknud Süürias surnuks kägistada, ka kuninga enda poeg olevat tapetud, ütles ta: Parem on olla Heroodese siga (hys) kui tema poeg (hyios).» See märkus on kronoloogiliselt ja sisuliselt veidi segane ja seetõttu saab seda vaevalt pidada iseseisvaks tõendiks Petlemma lastetapu kohta. Aga teravmeelsus on kahtlemata ehtne ja ühtviisi iseloomulik nii keisri armastuse suhtes kreekakeelsete sõnamängude vastu kui ka tema vastumeelsuse suhtes kõige juutliku vastu. Iisraeli maal on sigadel parem kui poegadel, sest sigu hoitakse, aga poegi veristatakse… Kes Heroodese mõrvapoliitikale selliste naljadega reageerib, ei tunne erilist muret väikeste poiste pärast Petlemma külas.

Ad. 4. Maailmakirjanduse lemmikteema on väikeste laste surmaohus viibimine ja imeline pääsemine, kellest hiljem saavad suured mehed. On ainult loomulik, et sellised stiliseerimistendentsid panevad ennast maksma ka Jeesuse-traditsioonis, ja Matteuse juures tuleb lisaks veel eelisarmastus ilmutuste vastu unes, huvi põhjenduste vastu pühakirjas jms. Aga Heroodese lastetapmine on ajalooline tõsiasi, mida need tähelepanekud ja järeldused ei puuduta. Sest seda tunnistab meile Ass Mos 6 kaasaegne ja eelkristlik autor, kes üheltpoolt toob täpseid andmeid ja teiselt poolt ei tunne mingit huvi Jeesuse vastu.

Nii võib Ass Mos 6, Mt 2, Josephuse ja teiste tsiteeritud allikate põhjal katsuda visandada – küll reservatsioonidega – aasta 7 eKr üldpilti.

Katkendeid Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.