Kui raskeks peab selle juures süda saama, kui tuletame meelde tõeasja, et Eesti Vabariigis on usuõpetus koolidest välja heidetud. Siin ei tohi siis mitte enam õpetada, et pühapäeva tuleb pühitseda, isa ja ema tuleb austada, et verevalamine, abielurikkumine, varastamine, vale ja võera koja himustamine patt on! Küll aga tohitakse koolimajasid tantsu- ja joomapaikadeks teha, kus ka kallimatel ristiusu pühadel tralli lüüakse ja neid ka miitingute pidamiseks välja antakse meestele, kes riigigi aluseid eitavad. Nii on see paraku Nõoski sündind. Siin on ühes koolimajas äärmiselt pahempoolsed oma kommunistlise ilmatarkusega üles astund ja teises on 1922. aasta Suurel neljapäeval tantsupidu peetud, mis kestnud Suure reede hommikuni. Ka politsei ei ole hää tahtmisegi juures seda keelda saand, sest Suur neljapäev ei seisa päevade nimekirjas, kus pidustuste pidamine keelatud oleks. Mis ime siis, kui noorsugu kasvab üles vaimus, mille juures karta on, et nii paljud, paljud meie noortest võivad kaarnapoegadeks saada, kes isal ja emal silmad välja kisuvad!
Sellele rahvast ja riiki hävitavale seisukohale juhib meie noorpõlve meie pahempoolsete elutarkus Riigikogus, kellele Tööerakond oma õnnistuse annab. See on otse kuritegu, mida meie mitte küllalt hukka mõista ei jõua.
See pole kuidagi meie rahva paremate poegade ja tütarde tahtmine. Seda näitas meie rahvas juba oma otsusega, mille ta 1922. aasta sügisel andis küsimuse kohta, kas tuleb meie rahvakoolides usuõpetust anda ehk mitte. Kristlik Rahvaerakond oli selle küsimuse pääle nõudnud vastust meie riigi põhikirja alusel rahva enese käest. Selleks oli tarvis 25 000 häält, kes usuõpetuse koolidesse viimist nõuavad. Kui need hääled saaksivad kokku tulema, siis pidi Riigikogu uuesti asuma küsimuse lahendamisele, kas maksvat kooliseadust, mis usuõpetuse andmise meie koolides ära keelab, muuta ehk mitte.
Tarviline häälte arv on kokku tulnud – päälegi ülirohke mõeduga. … Meie rahvas on rääkinud. Kuid Riigikogu ei pane seda nüüdki tähele. Kristliku Rahvaerakonna soovitatud rahvaalgkoolide kooliseaduse muutmine, mis koolidele ka usuõpetuse vabaks õppeaineks teeks, on 19. detsembril 1922 Riigikogus arutusel. Juba enne on pahempoolsed elemendid vormilistel põhjustel takistusi teinud. Nad on teinud kõik, mis võimalik, et küsimus, mida 90 000 täiskasvanud Eesti Vabariigi kodanikku oma allkirjaga nõudnud, Riigikogusse ei pääsekski.
Kui see neil korda pole läinud, on see meie rahva tuleviku kohta nii tähtis küsimus 19. detsembril 1922 Riigikogu päevakorral ja tema üle vaieldakse sääl kõrges kogus tervelt kolm tundi. Ja siis on seaduse eelnõu, mis usuõpetust vaba õppeainena rahvakolides nõudis, pahema tiiva häältega, Tööerakond ühes arvatud, tagasi lükatud.
Seega pole Riigikogu 90 000 Eesti Vabariigi kodaniku nõudmist tähele pannud. Ta on selle meelega kõrvale heitnud. Nüüd pidi tähtis küsimus päris rahvahääletusele minema…
Martin Lipp. Minu elumälestused. Teine anne. Aeg pääle 1910. aasta. Tartu, 2017, lk 291–292.
