Ajaloolased on juba ammu märkinud, et 15. sajandi lõpukümnenditel ja 16. sajandi alguses tunnustati üldiselt kiriku põhjaliku reformimise vajadust alates «peast kuni iga liikmeni», kuid puudus üksmeel selles, mida see reform peaks sisaldama.[1] Selle tulemusena tekkisid erinevad reformatoorsed liikumised, milles etendasid oma rolli erinevad faktorid, nii poliitilised, sotsioloogilised, majanduslikud kui eklesioloogilised ja teoloogilised. Ühel juhul välditi reformipüüetes algselt mistahes viidet «protestantismile», kuna peeti vajalikuks lahku lüüa vaid Roomast ja paavstlusest, säilitades samas nii palju kui võimalik Rooma kiriku liturgiat ja traditsioone. Mujal erines reformaatorite tegevus niinimetatud katoliiklikest[2] ladestustest puhastamisel üsna suurel määral, tähendades mõnel pool lausa vanakiriklike usutunnistuste kõrvale heitmist ja naasmist ad fontes eeldatava algkristliku lihtsuse juurde. Tänapäeval võib erinevaid reformatsiooniliikumisi küllap õigusega klassifitseerida «konservatiivseks» või «liberaalseks», vähemalt osaliselt, kuna nendega kaasnesid olulised poliitilised ja sotsioloogilised kaalutlused. Ja kui iga liikumise kohta, sõltumata selle suurusest ja eesmärgist, ei saagi kasutada silti «sektantlik», siis mõiste «sekt» kasutamine on küll omal kohal. Tänapäeva inglise keeles tähistavad sõnad «sektantlik» (sectarian) ja «sektantlus» (sectarianism) ebaratsionaalset ja põhjendamatut vaenu mõnikord väga erinevate ja teistel juhtudel väljasseisjate jaoks peaaegu eristamatute inimrühmade vahel, mis avaldub vägivalla- ja terroriaktides. Kuid «sekti» (sect) liikmed ei pruugi tingimata olla vägivaldsed. Kui mingit inimrühma nimetatakse sektiks, tähendab see ainult seda, et nad esindavad tervikust teadlikult välja võetud «sektorit».

Kuid nii reformaatorid, kes koostasid ja kogusid kokku kirjutised ja individuaalsed usutunnistused, mis võeti 1580. aastal ilmunud Konkordiaraamatusse, kui ka jutlustajad ja õpetajad, kes seda usku õpetasid, ja usklikud, kes seda tunnistasid, ei käsitanud oma tegevust kiriku reformimisel ei konservatiivse ega liberaalsena ega oleks kunagi nõustunud süüdistustega sektantluses. Sektant valib kogu tõest välja vaid osa – sektsiooni – ja sekt sünnib siis, kui mingi osa eraldub või lõikab end muul viisil ära tervikust, millesse ta varem kuulus. Sekti usutunnistus on manifestatsioon, selles õigustatakse mässumeelselt eraldumist või eraldi ja lahus olemist ning tuntakse sellest rõõmu. Kuid luterlikud usutunnistajad ei oleks nõustunud sellega, kui nende usutunnistust oleks peetud taoliseks mässuavalduseks. Nad kõnelesid endast avalikult ja eraviisiliselt kui katoolsetest kristlastest. Sugugi mitte ebatüüpiline pole Johann Brenzi seisukoht, kes oma kirjas volitab dr Johannes Bugenhagenit Schmalkaldia artiklitele (1537) alla kirjutama sõnadega: «…ma olen seisukohal, et kõik need [artiklid] on kooskõlas pühakirjaga ning tõelise ja ehtsa katoolse kiriku arvamusega.»[3]

Reformaatorite ja järgmiste sugupõlvede konfessorite väide oli ja on, et nad ei ole lahku löönud katoolse kiriku autentset õpetusest ja kirikukorrast, mistõttu nad ei ole iialgi lahkunud Kirikust, kuigi Rooma väidab vastupidist.

«See on lühidalt öeldes kokkuvõte õpetusest, mida meie kirikutes õige kristliku kasvatuse ja südametunnistuse lohutamise, aga ka usklike parandamise eesmärgil jutlustatakse ja õpetatakse,» ütleb Melanchthon Augsburgi usutunnistuse (CA) I osa lõpus. «Kuna see põhineb selgelt Pühakirjale ja ei ole, nii palju kui on kirikuisade kirjutistest võimalik välja lugeda, vastuolus ka üldise kristliku, isegi mitte Rooma kiriku õpetusega, siis me arvame, et meie vastased peavad ülalnimetatud artiklites meiega nõustuma.» Saksakeelne tekst räägib nii ida kui lääne kirikust – «gemeiner christlichen, ja auch romischer Kirchen» –, kuid ei kasuta mõistet «katoolne», kuna see pole saksakeelne sõna.^[4]

Niisiis deklareeris Melanchthon, nagu ka Saksi ja Lüneburgi hertsog, Anhalti vürst, Brandenburgi markkrahv, Hesseni maakrahv ja teised Augsburgi usutunnistusele allakirjutanud, et nad usuvad, õpetavad ja tunnistavad oma kirikutes, et nad ei ole katoolse kiriku (s.t kogu kiriku) usust ja usutunnistusest lahku löönud.

Tõendamaks oma usu ja usutunnistuse järjepidevust, kinnitatakse Augsburgi usutunnistuse I artiklis üksmeelset õpetust, et on olemas ainult üksainus jumalik olemus ja selles on kolm isikut, nii nagu Nikaia kirikukogu tunnistab. Kuigi CA ladinakeelne tekst räägib Nikaia kirikukogu määrusest (decretum) ja saksakeelne otsusest (Beschluss), ei rajane CA kirikukogude, sinodite või piiskoppide ilmeksimatutele õpetusotsustele või kaanonitele, nagu Luther kümmekond aastat hiljem kirjutises Von den Konziliis und Kirchen (1539) üksikasjalikult selgitas.^[5] Vastupidi, see on rajatud veendumusele, et meetod, millega kirikukogu isad oma seisukohti sõnastasid ja mis päädis pärast hoolikat kaalutlemist usutunnistuse teksti vastuvõtmisega, oli Jumala silmis õige ja hea. Kirikukogu otsused ja usutunnistus ei sündinud ju dialoogist või mõttevahetusest või katsetest jõuda kaasaegsete mõttevoolude alusel konsensusele selles, mida võiks ja peaks ütlema Jumalast, Jeesusest, eriti aga Jeesuse suhtest Jumala ja inimkonnaga, ega sõnastatud pärast üksmeele saavutamist diplomaatilist ühisdokumenti, mis sisaldanuks läbirääkimiste käigus väljendatud positiivseid mõtteid. See ei olnud edukate läbirääkimiste tulemus, kui eeldada, et läbirääkimiste teel jõutakse kokkuleppele, nii et kõik osapooled lahkuvad võitjatena. Seal ei esitatud üleskutseid heita minevik kõrvale ja järgneda ainult Vaimule, kuhu iganes Ta peab vajalikuks juhtida. Ei, piiskopid ja keiser tahtsid vaid selgesõnaliselt väljendada seda, mida kirikus oli alati usutud, õpetatud ja tunnistatud, kuna see usk, õpetus ja usutunnistus pärines prohvetite, apostlite ja evangelistide tunnistusest ja Kristuse tunnistusest enda kohta.

Hiljem, 4. sajandil esitas Lerinumi (Gallia) Vincentius katoolsuse definitsiooni, lähtudes horisontaalsest ja sotsioloogilisest dimensioonist: «[Katoolne on] see, mida on alati, kõikjal ja kõigi poolt usutud».^[6] Kuid Nikaia usutunnistuses ja selle Konstantinoopoli kirikukogul täiendatud versioonis on esikohal vertikaalne dimensioon. Jumal kõneleb esimesena ja katoolne kirik tunnistab sellest. Samamoodi väljendub Konkordiavormeli üks autoritest Martin Chemnitz oma teoses «Trento kirikukogu hindamine», defineerides katoolsust järgmiselt: «See, mis on alati, kõikjal ja kõigi usklike poolt pühakirja alusel kindlalt heaks kiidetud.»^[7]

Usutunnistajate väidet oma usu ja usutunnistuse katoolsuse kohta korratakse Augsburgi usutunnistuse lõpuosas. Märgitakse, et paavstikirikus on juurutatud väärkasutused, mis moonutavad katoolset usku ja usutunnistust, kuid konkreetselt nimetatakse vaid karika keelamist kõigile peale preestri; vaimulike kohustuslikku tsölibaati (ka nende suhtes, kel pole karskuse andi); missa muutmist inimlikuks ohvritalituseks, kuigi tegelikult Jumal teenib missal oma rahvast; nõude kehtestamist erapihil, et pihiline peab loetlema kõik oma patud; kultustalitusena kohustusliku paastumise sisseviimist; kloostritõotuste kehtestamist ja arusaama juurutamist, et kloostrielu on Jumalale meelepärasem viis teenete kogumiseks kui muud kutsealad; piiskoppide lahtiütlemist teenimisametist, milleks nad on ordineeritud, ja kirikliku võimu häbitut kuritarvitamist. Augsburgi usutunnistuse lõpuosas märgitakse, et kirikus on veel teisigi väärnähteid, mille üle konfessorid tahaksid kurta, kaasa arvatud indulgentsid, palverännakud, ekskommunikatsiooni kuritarvitamine, kogudusevaimulike õiguste rikkumine ja muudki asjad, kuid:

«…me rääkisime ainult neist küsimustest, mida me pidasime vajalikuks nimetada ja käsitleda, et oleks paremini mõistetav, et meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»^[8]

Väide katoolsuse kohta oli osaliselt kaitsemanööver. Wilhelm Maurer on märkinud, et Melanchthon ja tema kaastöölised kohtusid 1530. aasta mais iga päev, et keisrile ja riigipäeva roomameelsetele saadikutele esitamiseks mõeldud usutunnistuse teksti viimistleda ja tuua esile selle katoolne iseloom.^[9] Tuleb aga tähele panna, et kaitsemanööver ei ole sama, mis tüssamine. Maurer ei väida, et katoolsusele rõhudes oleksid reformaatorid kuidagi pehmendanud, modifitseerinud või kahjustanud oma õpetuslikku positsiooni. Augsburgi usutunnistuse sissejuhatuse teises mustandis, mis valmis arvatavasti Melanchthoni ja Saksi kantsler Bruecki koostöös, öeldakse, et usuküsimustes ollakse hoolikalt uurinud pühakirja ja «sellest lähtuvat kristliku religiooni tõde».^[10] Tegelikult on kõik sissejuhatuse mustandid kirjutatud lähtudes deklareeritud järjepidevusest möödunud aegade kirikuga.

Augsburgi usutunnistus on katoolne, kuna see on katoolse kiriku usutunnistus, mille on avalikult esitanud kiriku pärast muret tundvad inimesed, olles hoolikalt tundma õppinud pühakirja ja sellega kooskõlas olevat õpetust. Luther väitis oma töös Ps 20 kohta 1519. aastal: «Mulle ei saa ette heita, et ma olen kahjustanud puhast ja katoolset usku».^[11] 1521. aastal valminud töös Rationis Latonmianae confutatio ütles ta kõneledes pattude andeksandmisest, mis tähendab kõigi pattude täielikku eemaldamist: «Vaata, see on minu usk, ja sa näed, et see on katoolne usk.»^[12]

Paavst Leo X hoiatas oma bullas Exurge Domine 15. juunist 1520, et ekskommunikatsiooni vältimiseks peab Luther otsemaid tagasi võtma oma eksiõpetused ja hävitama pahandust tekitanud kirjutised. Bullas loetleti 41 väidetavat eksiõpetust, millega Luther olevat kirikut kahjustanud. Ta oli eksinud fides fiduciosa vastu. Paavst tegi teatavaks, et kõik need õpetused olid kas hereetilised, pahandust tekitavad, vagadele kõrvadele solvavad või lihtsameelseid eksitavad.^[13] Hukka mõisteti Lutheri seisukohad õigeksmõistmisest, armust, kirikuhierarhiast, sakramentide toimest, purgatooriumist, patukahetsusest, indulgentsidest ja pärispatust. Lisati veel järgmine hoiatus:

«Me keelame igaühel ja kõigil usklikel sõltumata soost püha kuulekuse pärast ja nimetatud karistuste ähvardusel, mis automaatselt jõustuvad, neid [Lutheri õpetusi] lugeda, esitada, jutlustada, kiita, trükkida, avaldada või kaitsta. Karistused tabavad neid kohe, kui nad söandavad neid järgida mistahes viisil, olgu avalikult või salaja, olgu kodus või muudes avalikes ja privaatsetes paikades.»

Luther põletas paavstliku bulla 10. detsembril 1520. Sellest momendist peale oli ta Rooma silmis ketser. Need, kes tema õpetuse heaks kiitsid, seisid nüüd silmitsi küsimusega, kuivõrd nad võisid endid katoolseteks kristlasteks pidada, kuna Rooma kirikule kuulekad piiskopid ja ilmalikud võimud olid Lutheri ja tema õpetuse lindpriiks kuulutanud. Nad pidid otsustama, kas nad ikka on sama kiriku lapsed, kuhu nad ristimise sakramendi läbi olid sündinud. Kas nad kuulusid veel Jumala majapidamisse, pühade kaaskodanike hulka, samasse perekonda koos apostlite, esimärter Stefanose, Hippo Augustinuse, Clairvaux’ Bernardi ja viimselt ühes kõikide 16 aastasaja usklikega, kes uskusid ja olid ristitud, kes võtsid vastu Kristuse ihu (ja veel paari sajandi eest ka Tema verd)? Milline oli nende suhe kõigi elavate ja ka surnud katoolsete kristlastega, kes olid sellest elust lahkunud kiriku osaduses, õiges ja kindlas usutunnistuses ning õiges, kindlas ja ainsas lootuses?

Loomulikult nad oleksid võinud katoolsest kristlusest lahti öelda, heita selle kõrvale ja kahetseda, et põrgu väravad on võitnud välise ja nähtava kiriku ja hoidnud seda oma haardes kuni Lutheri tulekuni. Nad oleksid võinud eristada puhast, nähtamatut kirikut, mis eksisteerib Jumala teadvuses, ning moonutatud ja nähtavat kirikut, pidades katoolseks ainult esimest – valik, mis tundus ahvatlev neile, keda köitis filosoofiline põhimõte, et maine ei suudagi vastu võtta seda, mis on taevane (finitum non capax infiniti). Nad oleksid võinud kuulutada endid pühaks jäägiks, haigestunud ihu ainsaks terveks liikmeks.

Katoolsuse definitsioon

Kui luterlikud konfessorid deklareerisid, et nende usutunnistus on katoolne, tuli neil hoolikalt põhjendada, milles katoolsus seisneb. Sellest poleks olnud kasu ega abi, kui oleks üles loetud teatud arv asju, mille kohta kirik või kirikud väidavad, et nendes punktides nad on katoolsed või püsivad niinimetatud katoolses traditsioonis, ja oleks neist tehtud oma katoolsuse proovikivi.

Sõna «katoolne» tähendab universaalne, üldine. Universaalse vastand on üksik, üldise vastand partikulaarne. Sõna «katoolne» on adjektiiv, millega kirjeldatakse tervikut, täielikku, ja seda võib mitmeti tõlgendada. Vastav kreeka sõna tähendab «üldine», «tervik», «kogu». See sõna esineb kristlikus kirjanduses esmakordselt Antiookia piiskop Ignatiose kirjas Smürna kirikule: «Kuhu iganes piiskop ilmub, seal olgu kogudus; nõnda kui seal, kus iganes on Kristus Jeesus, seal on katoolne kirik.»^[14]

Hilisemad kristlikud kirjanikud on neid Ignatiuse sõnu üldiselt mõistnud nii, et piiskop esindab sidet kohaliku koguduse ja laiema kiriku vahel ja tagab sellega kohaliku koguduse katoolsuse, mis vastasel korral oleks võimatu. Sel viisil mõistetud katholikon käib pigemini kogu kiriku ja mitte niivõrd üksiku kristlaste rühma kohta, mis koguneb ühes kindlas paigas. Seetõttu väidavad Oxford Christian Dictionary koostajad, et määratlust he katholike ekklesia – katoolne või universaalne kirik – kasutati algselt usklike kogu kohta tervikuna vastandina üksikule kogudusele või kristlaste rühmale.^[15]

Selles definitsioonis tuleb esile konkreetne arusaam kiriku olemusest ja sellest, mis konstitueerib tema terviklikkuse. Sedalaadi eklesioloogia, mida vahel nimetatakse universalistlikuks või pars-pro-toto eklesioloogiaks, järgi määratletakse kiriku universaalsus ja terviklikkus paljususe kaudu. Niisuguse arusaama kohaselt tuleneb kiriku ühesus paljude kohalike kristlike koguduste ühendamisest üheks tervikuks, mis on enam kui lihtsalt osade summa, ja nende vastastikuse seotuse tunnustamisest. Järelikult ei või end «katoolseks» nimetada ükski kohalik kogudus, mis on kogunenud oma piiskopi ümber, kes on seatud kuulutama evangeeliumi ja talitama sakramente. Kohaliku koguduse katoolsus sõltub tema ühendusest teiste samasuguste kogudustega. Alles koos teistega moodustavad nad katoolse kiriku; kohalik kogudus on katoolne ainult seetõttu, kuivõrd ta on osaduses kogu kirikuga.

Niisuguse arusaama tänapäevast versiooni esindab teooria, et üksik kirik või kirikute rühm on ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku «oks» või «haru», kusjuures igal oksal on oma erilised annid ja ainulaadsed rõhuasetused, umbes nagu orkestri osadel, millest igaüks annab oma panuse üksikutest partiidest, mis eraldi võttes kõlavad dissonantselt, välja kasvava üldise harmoonia saavutamisel. Rohkem kui 40 aastat tagasi, kui ma olin noor pastor Kanadas, kuulsin ma seda juttu kogu aeg, eriti anglikaani, presbüterliku ja Kanada Ühinenud Kiriku vaimulike suust, kes vaatasid tollasele oikumeenilisele liikumisele kui uue päeva – «tulevase suure kiriku päeva» – advendiajale.

Kuid Tertullianuse ladinakeelsest tekstis ja Muratori fragmendis esineb teistsugune, hoopis selgem käsitlus, kus termin katholike tõlgitakse ladina keelde sõnaga catholica. Tertullianus kirjutab neist, kes on õigest õpetustest lahku löönud:

«…on mõeldamatu, et need oleksid võinud sisse tuua mingi teise usureegli, mis erineb ja on vastuolus sellega, mida nad kuulutavad katoolsete kirikute kaudu (21) – kui nad räägiksid ühest Jumalast kirikus (ja) teistsugusest kodus, ja kirjeldaksid avalikult ühte Kristuse loomust (ja) salajas teist, ja väljendaksid ühesugust lootust kõigi inimeste ülestõusmisele (ja) teistsugust väheste ees; kuigi nad ise anuvad oma kirjades, et igaüks kõneleks ühest ja samast asjast ja et kirikus ei peaks olema lahknevusi ja lahkarvamusi (22), nähes, et nad kõik, olgu Paulus või teised, jutlustasid samu asju.»^[16]

Tertullianus, kes ise oli neid ridu kirjutades veel katoolne kristlane, enne kui temast sai montanistlik sektant, ei räägi üldisest katoolsest kirikust, mille oksad või harud on kohalikud kogudused – ta kõneleb kohalikest kirikutest kui katoolsetest kirikutest. Siin tähendab „katoolne“ üksikut, kohalikku kirikut, millel on õige kristlik usk ja usutunnistus erinevalt hereetikutest, kes usuvad ja õpetavad valesti.^[17]

Sama mõiste esineb ka Muratori fragmendis, mis kujutab endast arvatavasti kreeka keelest ladina keelde tõlgitud loendit pühadest kirjutistest, mida oli lubatud kirikutes ette lugeda, ja mis pandi kirja ajavahemikus 170–200 pKr. Kõneldes Pauluse kirjadest Fileemonile, Tiitusele ja Timoteosele väidetakse, et apostli sõnu peetakse au sees kogu kirikus, «katoolsetes kirikutes» (ecclesiae catholicae), õpetuse pärast, mis käsitleb kirikukorda. Seevastu lükatakse kogu kirikus (catholicam ecclesiam) tagasi niinimetatud Pauluse kirjad laodikeialastele ja aleksandrialastele, kuna need on markionistlikud võltsingud.^[18]

Üldiselt kujunes normatiivseks arusaam universaalsest kirikust ja selle allharudest.^[19] Universaalse kiriku praktikad ja kombed tuli muuta normiks ja käsitada neid katoolsuse manifestatsioonina. Seejärel muutusid need iseendast katoolsuse olemuslikuks osaks. Nende hulka kuulus üha suurenev tsentraliseerimine. Kohalikud kirikud ja piiskopid allutati ühe piiskopi võimule, kes pidi seisma üle teiste. Alles tema ülimusliku positsiooni tunnustamine ja kuulekus talle võimaldas tunnistada iga üksiku kohaliku piiskopi ja koguduse katoolsuse ehtsust. Emakiriku korraldus ja kanoonilised normid said üldiselt määravaks ja olid iseendast apostlikud ja seega katoolsuse tundemärgid.^[20] Liturgilisi kombetalitusi ja tavasid ning avalikke ja privaatseid rahvavagaduse vorme hakati samuti pidama katoolsuse tundemärkideks – kui mitte kohustava iseloomuga kirikuseaduse järgi, siis vähemalt rahvalikes ettekujutustes.

Luterluse katoolsus tule all

Kui lähtuda niisugusest katoolsuse määratlusest, ei või luterlasi kasvõi silmapilgukski ette kujutada katoolsete kristlastena, üleilmse Kiriku liikmetena. Niisamuti ei saa katoolseks pidada luterlikke usutunnistuskirju, millesse on kätketud sõnakuulmatus Roomale ja selle katoolsuse-pretensioonile. Rooma järgi on luterlikud kirikud kaotanud katoolse kõikehaaravuse olemuslikud tundemärgid. Nad on oma tegudega end ära lõiganud (secare – sellest tüvest on tuletatud sõnad «sekt» ja «sektantlik») ja on muutunud sektantlikuks, järgides kindlalt vaid teatud osa katoolsetest usutõdedest ning hüljates teisi. Nad on hereetiline sekt, mis on end tervikust ära lõiganud. Nende konfessionaalsed seisukohad on sektantlike hereetikute seisukohad. Isegi kui kõrvale jätta tõsised teoloogilised eksimused, on nad ikkagi vastu hakanud nii kohalikule kui Rooma universaalsele piiskopile, ja juba sellest piisab. Võrreldes Mandri-Euroopaga kerkis Inglise «lahkusk» esile teistsugusel kujul. Kui Inglismaal kehtestati supremaatiaakt, jäi keskaegne corpus doctrina suuremalt osalt puutumata, kuid kirikuühtsus Roomaga katkes.^[21] Lahus Roomast ei saa ju olla mingisugust katoolsust. Luterlased valisid teise tee ja olid koguni nõus jääma Rooma alla, kui vaid evangeeliumi oleks lubatud puhtalt kuulutada. Nii see siiski ei läinud. Rooma arvates ei võinud usu- ja õpetusküsimuste üle otsustada mingisuguses Saksamaa provintsiülikoolis või ükspuha kus väljaspool Roomat, seda võisid teha vaid paavsti teoloogid. Causa finiti! Rooma silmis ei kuulunud luterlased enam katoolsesse kirikusse, sest väljaspool Rooma kirikut ei saanud ju olla katoolsust.

Kuid usutunnistajad arvasid siiski teisiti. Olles veendunud, et kirik on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse (CA VII – tõlkija), leidsid nad, et nad on endiselt katoolsed kristlased. Hoolimata Rooma vastupidistest väidetest deklareerisid Luther ja tema kaastöölised, et neil on ristimine ja selles sisalduvad tõotused, patutunnistus ja absolutsioon, et nad võtavad suuga vastu  Kristuse ihu ja verd ning et nad on säilitanud avaliku jumalateenistuse osana igapäevased hommiku- ja õhtupalvused.

Katoolne järjepidevusus

Kuid järjepidevuse küsimus vajas endiselt vastust. Peamine punkt oli usupuhastuse kiriku vahekord läänekiriku kaanonitega. Esialgu olid kõik luterlikud vaimulikud ordineeritud nende poolt, kes kanoonilise õiguse järgi olid selleks volitatud. Kuigi teatud juhtudel, kui oli olemas korrakohane paavstlik volitus, lubati ordinatsiooni toimetada ka preestriseisuses vaimulikel, kes ei olnud piiskopid (enamasti abtidel või prioridel), seisid luterlased silmitsi probleemiga, et piiskopid keeldusid ordineerimast neid, kes ei tahtnud olla Roomale kuulekad ega omaks võtta eksiõpetust inimlike teenete vajalikkusest. Esimene ordinatsioon toimus Wittenbergis alles 1524. aastal, kui Georg Rorer seati jutlustamise ja õpetamise tarvis diakoniks. Ja alles 1537. aastal ordineeriti esimesed luterlikud vaimulikud evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide talitamise avalikku jutlustamise ja õpetamise ametisse. Samal aastal esitas Melanchthon, kes ise jäi eluks ajaks ilmikuks, argumenteeritud põhjendused sellele oma Traktaadis paavsti võimust ja primaadist, mis olulise tööna võeti hiljem Konkordiaraamatusse.

Vaatamata oponentide väitele, et Augsburgi usutunnistuse kirikud on hüljanud katoolse õpetuse ja kirikukorra ja on seetõttu lakanud olemast katoolsed, ei lasknud nood end sellest häirida. Kui oma katoolsuse rõhutamise näol olnuks tegemist vaid taktikalise käiguga, oleksid Augsburgi usutunnistuse kirikud sellest nüüd kohe lahti öelnud. Kuid 1531. aastal Melanchthoni kokkupandud Augsburgi usutunnistuse apoloogias, mis oli mõeldud vastuseks keisri käsul rooma teoloogide koostatud Confutatio’le, on vähemalt tosinkond viidet luterliku jutluse, õpetuse ja usutunnistuse katoolsusele.^[22]

Schmalkaldia artiklites (1537) esitab Luther viiteid Nikaia, Konstantinoopoli, Efesose ja Chalkedoni kirikukogule, kirikuisadele ja keskaja teoloogidele. Jäädes oma otsuse juurde eelistada võõrsõnadele saksapäraseid sõnu, kasutab ta sõna catholica vaid siis, kui ta kirjutab ladina keeles.

Ka mujal usutunnistuskirjades järgitakse seda keelekasutust, tõlkides termini catholica saksa keelde sõnaga christlich („kristlik“), nagu see oli tol ajal üldiselt kombeks. Seega on ootuspärane, et usutunnistuskirjade saksakeelses versioonis ei leia me ladinapäraseid termineid. See puudutab ka oikumeeniliste usutunnistuste nagu Symbolum Apostolicum, Symbolum Nicaeno-Constantinopolitanum ja Symbolum Athanasii tõlget. Kui ladina tekstis seisab «sanctam ecclesiam catholicam», siis saksakeelses tekstis on selle koha peal «eine heilige christliche Kirche»; «Unam, Sanctam, catholicam et apostolicam ecclesiam» on tõlgitud kui «einige, heilige, christlich, apostolische Kirche» ja «Catholicam fidem» on «den rechten christlichen Glauben» – kuid see ei ole tingitud mingist eelarvamusest ladina terminite suhtes. Tegelikult kinnitatakse usutunnistuskirjade katoolsust ikka ja jälle mitte ainult viidetega üleilmsetele kirikukogudele, vaid ka I Toledo kohalikule kirikukogule (Concilium Toletanum Primum, 400 AD), Rooma sinodile (1078 AD), IV Lateraani kirikukogule (1215 AD) ja Konstantzi kirikukogule (1414–1418 AD). Usutunnistuskirjadele lisatakse sageli, kuigi mitteametlikult Tunnistuste kataloog (Catalogus testimoniorum), mis kujutab endast pikka vanaaja teoloogide tsitaatide kogumikku ja mis peab tõendama reformaatorite kristoloogiakäsitlust, eriti Kristuse isiku ühtsuse ja kahe loomuse küsimuses. Tsitaadid pärinevad Vanast ja Uuest Testamendist (psalmid, Taanieli raamat, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeelium, kirjad roomlastele, efeslastele, koloslastele, filiplastele ja heebrealastele), Efesose (431 AD) ja Chalkedoni kirikukogu (451 AD) kaanonitest ja paavst Leo Suure tomus’est. Üksikutest teoloogidest nimetatakse järgmisi: Kaisarea Eusebios, Athanasios, Aleksandria Kyrillos, Theodoretos, Damaskuse Johannes, Hippo Augustinus, Kaisarea Basileios, Ambrosius, Johannes Kuldsuu, Theofülaktos, Oikumenios, Vigilius, Nikeforos Kallistos, Antiookia Eustakhios, Poitiers’ Hilarius ja Nyssa Gregorios.

Luterliku katoolsuse iseloom

Luterlik arusaam katoolsusest oli ja on ka tänapäeval põhimõtte-liselt erinev rooma teoloogide omast. See ei rajane mitte geograafilisel või kirikuõiguslikul alusel. Kirikut ja selle katoolsust tuleb mõista lihaks saanud ja kirja pandud Jumala Sõna kreatuurina, ainsa Kristuse ainsa ihuna, mida kujundab, toidab ja peab ülal Tema Sõna, kes on ise Isa Sõna. Selleks, et rõhutada iseenda, oma usutunnistuse ja kiriku katoolsust, pidid luterlased avalikult selgitama, milles katoolsus üldse seisneb.

Selle väljendamiseks astus olulise sammu Luther 1528. aastal ilmunud teoses «Kristuse armulaud, usutunnistus» (Vom Abendmahl Christi, Bekenntnis), kus ta selle küsimuse kohta ütleb:

«Ma usun, et maa peal on üks püha kristlik kirik, mis on kogu maailma kõikide kristlaste kogudus, koguarv või kogunemine, üksainus Kristuse mõrsja ja Tema vaimne ihu, kelle ainus pea Ta on. Tema peaks, isandaks või peigmeheks ei ole piiskopid ja preestrid, nad on vaid tema sulased ja sõbrad ehk sõna «piiskop» tähenduse kohaselt nad on ülevaatajad, kaitsjad ja hoidjad. See kristlik kirik… on paavsti, türklaste, pärslaste ja tatarlaste all ja kõikjal, kus kristlased ihu poolest hajutatuna elavad, kuid nad kogutakse vaimulikult kokku evangeeliumi ja usu läbi ühe Pea, Jeesuse Kristuse alamatena.»^[23]

See Lutheri seisukoht kujundas ka Schwabachi artiklite õpetust kirikust:

«Kahtlemata on ja jääb maa peal kuni maailma lõpuni püsima üks püha kristlik kirik, nagu Kristus ütleb Matteuse evangeeliumi viimases peatükis: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» Ja see kirik ei ole midagi muud kui need, kes usuvad Kristusesse ja kes peavad kinni ülalnimetatud usuartiklitest, kes usuvad ja õpetavad ning keda maailmas taga kiusatakse ja märtriteks tehakse. Sest kus iganes evangeeliumi jutlustatakse ja sakramente õigesti tarvitatakse, seal on püha kristlik kirik, ja ta ei sõltu ajalikest seadustest ja välisest hiilgusest või isikutest ja tseremooniatest.»^[24]

Seda selgitatakse lähemalt nn Torgau artiklites ja Augsburgi usutunnistuse VII artikli lõppversioonis. See artikkel kõneleb kirikukorraldusest ja sellest, mis selle juures on kõige olulisem – et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi kuulutatakse ilma sellele midagi juurde lisamata või ära võtmata, nii et selle sisu muutuks, ja kus pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse. Edasi, kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. See on nii seetõttu, et kui Jumala Sõna puhtalt kuulutatakse, kõneleb meiega Kristus ise, kogudes oma kiriku enda ümber, nagu Ta on seda juba teinud alates sellest ajast, kui Aadam kutsus Eeva ja oma lapsed kordama Jumala käske ja tõotusi, ja kui Mooses tegi Iisraeli laste keskel sedasama ja kui Esra meenutas taastatava pühamu ees nutvale rahvale Jumala seadust. Nõnda ristib ka Kristus oma lapsi, isegi kui Ta Sõna kõlab Tema sulaste huulilt ja ristimine toimub nende käe läbi. See on Kristus, kes selleks seatud vaimuliku suu läbi kordab seadmissõnu leiva ja veini kohal, ja Ta kasutab tema käsi, et jagada oma ihu ja verd. Seal, kus Kristus on ligi oma Sõnas ja andides, on Ta seda tõeliselt ja täielikult, ja seal on ka katoolne kirik tõeliselt ja täielikult.

Luterlikku arusaama usu ja usutunnistuse katoolsusest väljendab ehk kõige selgemini Lutheri kirjutis «Kirikukogudest ja kirikutest» (1539). Kuigi tegemist pole usutunnistuskirjaga, väljendatakse siin eklesioloogiat, mis kinnitab Augsburgi usutunnistuse, Apoloogia ja Schmalkaldia artiklite katoolsust. Luther kirjutab: «Kellel ei ole Püha Vaimu patu vastu, see ei ole püha. Seega ei saa nad olla kristlik, püha rahvas, see tähendab püha ja katoolne kirik.»^[25] Edasi, kõige püham asi, mis kirikul on, väline märk, mille Kristus on jätnud ja millest võib kirikut hõlpsasti ära tunda, on Jumala püha Sõna: «Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole olemas kõikjal võrdsel määral, nagu ütleb Paulus. Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses.»^[26] – «Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse tema järele, siis ära kahtle, et siin on tõeline ecclesia sancta catholica (püha katoolne kirik) – kristlik püha rahvas – ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad.»^[27]

Luther kasutab siinkohal tuttavat signum’i / res signatum’i formulatsiooni, hoidudes samas viitamast, et märk on ainult märk, s.t iseendast tühi ja tähendusrikas ainult siis, kui ta osutab taevasele reaalsusele väljaspool iseennast. Siin osaleb märk selles reaalsuses tõeliselt ja mõjusalt. Kuigi kirik on usklike kogudus (nagu väidab Augustana VII), ei ole see mitte usklike usk, mis teda ühendab ja teeb temast ekklesia, Issanda koguduse (hbr qahal). Ei, seda teeb Issand ise. Ta teeb seda oma Sõnaga, mida antakse Vaimu, Jumala hinguse läbi, nende suu läbi, kes on kutsutud ja seatud seda kõnelema. Kes kuulevad neid, kuulevad Teda. Katoolsus sisaldub Sõnas, mida nad kuulutavad, ja sakramentides, mida jagatakse. Seal, kus Sõna kuulutatakse puhtalt ja sakramente talitatakse õigesti, seal on kirik – üks, püha, katoolne ja apostlik.

Luterliku katoolsuse olemus ja omadused

Kiriku ühtsus ja see, mis teeb ta igas tema ilmingus täielikuks, ei rajane teisejärgulistele asjadele, kuna kirik elab Sõnas, Sõna läbi ja Sõna juures, mis kutsub ta ellu ja hoiab teda alal. Kuid kogemus on siiski näidanud, et teisejärgulised asjad, mida nimetatakse adiaphora, ei ole sugugi vähetähtsad, ja seda mitte ainult esteetilistel kaalutlustel. Kui usu ja usutunnistusega kaasas käivad traditsioonilised tseremooniad ja kombed ära langevad või kõrvale heidetakse, mõjutab see paratamatult nii usku kui usutunnistust, ja mitte tingimata parimas mõttes. Näiteks maapinna pühadus Moosese jalgade all ei tulenenud jalatsite äravõtmisest, vaid vastupidi, Moosese teguviis oli loomulik reaktsioon teadmisele, et ta seisis pühal pinnal. Me käitume aupaklikult seetõttu, et meil on tegemist pühade asjadega, mis avaldub selles, kuidas me kasutame pühakirja, kuidas me palvetame, kuidas me ristime ja samuti kuidas me austame Kristuse ihu ja vere püsimist armulaua elementides (reliquae). See oli luterlusele üldiselt omane kuni ajani, mil pietism ja ratsionalistlik valgustus kleepisid nendele niinimetatud «katoliiklikele tseremooniatele» külge tagurliku ebausu sildi ja tegid kirikust loengusaali ning liturgiast Robin Leaveri väljendi kohaselt «koraalivõileiva». Lutherit ja teisi reformaatoreid hakati pidama «dekatoliseerumisprotsessi» algatajateks, milles, tõsi küll, nad olid liiga tagasihoidlikud, et sellega lõpuni minna.

Pole juhus, et teoloogiline allakäik 19. sajandil hõlmas ka liturgilise allakäigu. Protestantiseerunud luterlased vaatasid nii õpetusele kui liturgiale jahmatuse ja kohkumusega.

Tänapäeva nn katoolsed või «kõrgkiriklikud» liikumised on sellest aru saanud ja püüavad asja parandada, kuid nad on sattunud eksiteele, püüdes importida neid katoliikluse tunnuseid, mis pole iseendast katoolsed selle sõna õiges tähenduses ja mis halvasti kokku sobivad. Luterlik kirik ei pea muutma oma teoloogiat katoliiklikumaks, kuna ta ongi oma olemuselt katoolne ja «kõrgkiriklik». Ta peab vaid õppima oma teoloogiat uuesti väljendama mitte ainult sõnades, vaid ka asjakohastes toimimisviisides.

Kuigi katoolsust ei saa korrektselt defineerida niisuguste juhuslike kõrvalasjade kaudu, nagu seda on kanoonilise õiguse teatud vormid ja terminid, vaimuliku ameti astmed, piiskopiameti või vaimulikkonna väidetav «ajalooline» või «apostlik» järjepidevus, kiriklikud traditsioonid, vaimulike rõivastus, liturgilised kombed ja teised praktilised asjad, mida ennast katoolseks pidavad kirikud järgivad või nõuavad, ei tähenda see veel seda, et need kõrvalasjad oleksid tähtsusetud. Kirikud ei saa toimida ilma kirikuseaduste või vaimulike hierarhiata, liturgiliste kommete ja muu taoliseta. Kuid sellegipoolest ei taga need asjad veel iseendast katoolsust. Kaanonid ja määrused käsitlevad välist korda ja neid võib muuta, kui olukord seda nõuab. Seega ei saa öelda, et kirik on rohkem või vähem katoolne, kui ta peab kinni teatud laadi kirikuõigusest või konkreetsetest seadusesätetest, või teatud tüüpi ordinatsioonikorrast, missa korrast ja tseremooniatest, liturgilistest rõivastest, kombest palvetamise ajal põlvitada, ristimärgi tegemisest ja teistest taolistest tavadest ja traditsioonidest, mis ei tee kirikut katoolseks põhimõttel, et mida rohkem neid on alal hoitud, seda katoolsem on kirik. Nende tavade ja kommete kuhjumine ei anna katoolsusele midagi juurde. Kui see nii oleks, siis oleksid kõige katoolsemad need kirikud, kus on kõige rohkem vana kirikumööblit, kõige uhkemad altarid ja kantslid, kõige rohkem rõivaid ja muud sellesarnast, küsimata, kas ehk nende õpetus ignoreerib või salgab katoolset usku – mis muide pole meile sugugi tundmatu asi. Mõistagi otsustab maailm ainult väliste asjade järgi ja kui maailma mõtteviisid tungivad kirikusse, hakkame ka meie tegema teoloogiat (ja eklesioloogiat) alt üles, see tähendab pealispindselt ja üksnes väliste ilmingute põhjal.

Usutunnistajad, kaasa arvatud Luther, tahtsid järjepidevuse ja kristliku armastuse pärast ning selleks, et usklike seas mitte pahandusi tekitada, alal hoida seda, mis pühakirja ja puhta õpetuse alusel oli mõeldav ja mis polnud tõega vastuolus. Ja sedavõrd kui see neil õnnestus, võidi neile ette heita seda, et nad on «kapikatoliiklased» (closet catholics), kes on reetnud usupuhastuse. Taolisi süüdistusi esitasid toona ja esitavad ka tänapäeval protestandid (koguni luteri kirikutes), kes samastavad ekslikult katoolsuse ning Rooma ja paavstluse. Ja sedavõrd, kui nad ebaõnnestusid, võis neid süüdistada ketserluses ja sektantluses. Mõlemad süüdistused teenisid nende esitajate huve. Kuid traditsioonilise kirikukorra ja praktika aktsepteerimine ei reeda reformaatorite sõnastatud põhimõtteid. See, et usutunnistajad ja nende kirik ei olnud paljudel juhtudel suutelised või ei saanud lubada traditsiooni teatud osade säilitamist, ei tee neid või nende usutunnistust veel sektantlikuks. Nad olid veendunud, et need kombed ja traditsioonid, mida aja jooksul hakati pidama katoolseteks kommeteks, tseremooniateks ja traditsiooniks, ei olnud iseendast õndsusvahendid ega katoolsuse tundemärgid.^[28]

Kiriku tunnistus ja tema usutunnistused on kui homologia, millega kirik kogu maailma ees Jumalale vastab, mida ta on kuulnud puhtast Sõnast; Sõnast, mis on loonud kiriku ja mille ümber ta koguneb. Need tunnistavad sellest, mida Jumal enda kohta ütleb, need tunnistavad inimese pattulangemisest, Jumala Poja isikust ja Tema lunastustööst, vaimulikust ametist, mille kaudu Jumala Püha Vaim vahendab Kristuse päästetöö vilju, kuulekusest, millele Jumal oma rahvast kutsub, kirikust ja selle olemusest ning omadustest.

Aja jooksul on teatud ringides kasvanud segadus kiriku identiteedi küsimuses – on see siis kristlik, katoolne, luterlik –, mistõttu on oluline, et meie kirikud pööraksid taas tähelepanu sellele usutunnistusele – kuid mitte et arutleda selle üle, mida meie ajal ja oludes on sellest veel võimalik kasutada ega otsida sellest pelgalt eeskuju uue usutunnistuse jaoks, mis peab saama uue, oikumeenilise kogukonna nurgakiviks. Õigesti mõistetud ühtsus ei saa seisneda kokkuleppes mitte kõiges kokku leppida, vana usupärandi osalises aktsepteerimises või ainult liturgilise ühtsuse saavutamises. Kristuse kiriku, Tema müstilise ihu, Tema ekklesia katholike ühtsus on tagatud vaid Sõna ühtsusega. Seda katoolset terviklust on lihtne säilitada siis, kui kirik ei ole kärmelt valmis hülgama oma pärandit ega kaldu radadele, mis viisid paljud keskaegsed ja hilisemad teoloogid eksiteele – teoloogiasse, mis on rajatud inimlikule filosoofiale ja mis tänapäeval lähtub nii ideoloogilistest, sotsioloogilistest kui psühholoogilistest spekulatsioonidest; inimese sisemisse vaimsusse müstitsismi ja pietismi näol;  inimloomuse gnostilise eitamise taassündi. Siin tuleb nimetada ka katseid kujundada sidusat identiteeti liturgilisse formalismi kaldumise või moodsa protestantismi teatraalsuse näol.^[29] Kumbki ei ole selleks ülesandeks kohane, kuna nad defineerivad kiriku uuesti, pöörates vähe tähelepanu Kristuse kogudusele, mille Jumala Sõna enda ümber kokku kogub seal, kus seda kuulutatakse ja jagatakse – kuulmiseks, söömiseks ja joomiseks pattude andeksandmiseks ja uuendamiseks ning et uues kuulekuses Jumalale teenida ligimest tema vajadustes.

Luterlusele annab autentse identiteedi Konkordiaraamat. See hõlmab kogu pühakirja, Jumala Püha Vaimu poolt inspireeritud meeste tunnistuse, milles ilmutatakse meile Isa nõu Tema Pojas Jeesuses Kristuses. See on katoolse teoloogia süda, mida on kinnitanud jumalakartlike piiskoppide ja teoloogide sinodid läbi sajandite. Siin tunnistatakse usku, nagu seda tehti keisri ja Augsburgi riigipäeva ees, korrati Apoloogias, sõnastati Lutheri katekismustes ja Schmalkaldia artiklites ning Konkordiavormelis, mis anti välja ühes köites Ps 119:46 võetud juhtmõtte all: «Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.»

Kui kirik kõneleb seda, mida Jumal on öelnud, räägib ta sellest, mis on tõeliselt tõsi, kindel, üldkehtiv, täielik, katoolne.

Tõlkis Veiko Vihuri

Ettekanne The Lutheran Confessions – Catholic or Sectarian? peeti luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 17. juunil 2008

Dr Charles J. Evanson (1936–2018) sündis Chicagos, ordineeriti 1964. aastal Kanada luteri kiriku Ontario ringkonnas ning töötas kogudusevaimulikuna Detroidis, Chicagos ja Fort Wayne’is, oli Missouri Sinodi liturgiakomisjoni liige. Õpetanud teoloogiat nii St Louisi kui Fort Wayne’i Concordia seminaris ja Püha Franciscuse kolledžis (Fort Wayne). Pidanud loenguid nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas. Pensionile jäädes asus elama Leetu, aitas kaasa Leedu luterliku kiriku arengule, õpetas Klaipeda Ülikoolis ja pidas loenguid luterlikust teoloogiast kõikides Balti riikides.

[1] Owen Chadwick, The Reformation, 11.

[2] Käesolevas artiklis on sõna catholic vastena kasutatud edaspidi eestikeelset tuletist «katoolne», kuna mõistetega «katoliiklik» või «katoliku» tähistakse tavaliselt roomakatoliku kirikut ja sellele omaseid õpetusi ning usukombeid. Samas peab meeles pidama, et inglise keeles (nagu ka kreeka või ladina keeles) ei ole niisugune eristus võimalik. Tõlkija märkus.

[3] «…judico haec omnia convenire cum sacra scriptura et cum sententia verae kai gnesies catholicae ecclesiae.» – Bekenntnisschriften, 466, märkus 3.

[4] CA ladinakeelne tekst, mis saksa versioonist mõnevõrra erineb, kõneleb vastaval kohal: «Haec fere summa est doctrinae apud nos, in qua cerni potest nihil inesse, quod discrepet a scripturis vel ab ecclesia catholica vel ab ecclesia Romana, quatenus ex scriptoribus nobis nota est. Quod cum ita sit, inclementer iudicant isti, qui nostros pro haereticis haberi postulant.» – Bekenntnisschriften, 83c.

[5] WA 50, 509–653.

[6] «quod semper, quod ubique, quod ab omnibus creditum est.»

[7] «quod semper, quod ubique, quod ab omnibus fidelibus ex Scriptura constanter receptum fuit.» – Werner Elert, Structure of Lutheranism, 288.

[8] CA eestikeelne tõlge pärineb saksa keelest. Veidi erinev ladina versioon kõlab järgmiselt: «Huiusmodi negotia praetermisimus, ut illa, quae sunt in hac causa praecipua, breviter preposita facilius cognosci possent. Neque his quidquam ad ullius contumeliam dictum aut collectum est. Tantum ea recitata sunt, quae videbantur necessario dicenda esse, ut intelligi posset, in doctrina ac caerimoniis apud nos nihil esse receptum contra scripturam aut ecclesiam catholicam, quia manifestum est, nos diligentissime cavisse, ne quae nova et impia dogmata in ecclesias nostras serperent.» Tõlkija märkus.

[9] W. Maurer, Historical Commentary on the Augsburg Confession (ed by H. George Anderson), 13.

[10] «nach der gottlichen Schrift und der Wahrneit christlicher Religion aus derselben.»

[11] «quamquam mihi conscius non sim, synceram et catholicam fidem a me uspiam laesam.» – Operationes in Psalmes, 1519–1521, WA 5, 597, 29 j.

[12] «Ecce, haec est fides mea, quoniam haec est catholica fides.» – Rationis Latonmianae confutatio, 1521, WA 8, 96, 11.

[13] «vel hereticos, vel falsos, vel scandalosos, vel piarum aurium offensivos, vel simplicium mentium seductivos.»

[14] Ignatiose kiri smürnalastele, 8:2 (osundatud väljaandest Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 140. Kiri pärineb 2. sajandi algusest – tõlkija).

[15] Catholic II, OED, C, 186.

[16] «De Praescriptionibus Haereticorum», 36, 21 j. – The Ante-Nicene Fathers, III, 255 j.

[17] Bekenntnisschriften, 24, 29 jj.

[18] Muratorian Fragment, 37, 39. Algne tekst 62 j, 67.

[19] Nicholas Afanassiev, «The Church which presides in Love», teoses The Primacy of Peter in the Eastern Church.

[20] Paavstlik Confutatio, VII: «Kõik usklikud peavad järgima üldisi kombeid, nagu Augustinus, kelle tunnistustele nad sageli viitavad, suurepäraselt õpetab. Me oleme ju veendunud, et need kombetalitused pärinevad apostlitelt.»

[21] Inglismaa kuningas Henry VIII lasi supremaatia- ehk ülimuslikkuse akti vastu võtta 1534. aastal. Selle seadusega kuulutati kuningas Inglise kiriku kõrgeimaks peaks maa peal, kuid kirikureformid Mandri-Euroopa usupuhastuse vaimus jäid esialgu minimaalseks. Tõlkija märkus.

[22] Apoloogias öeldakse vastuseks Confutatio süüdistusele, et luterlased on eksinud selles, kuidas nad defineerivad konkupistsentsi, püüdes näidata oma õpetuse kooskõla pühakirja ja isadega nagu Irenaeus, Ambrosius, Petrus Lombardus, Hippo Augustinus, Aquino Thomas, Bonaventura ja Püha Victori Hugo: «Niisiis ei ole meie seisukoht pärispatu osas midagi muud kui Pühakirja või katoolse kiriku arvamus, me vaid puhastame Pühakirja ja kirikuisade kõige olulisemaid seisukohti, mis on hilisemate teoloogide sofistlike tülide läbi varjule jäänud, ja toome need päevavalgele. Sest asi ise kõneleb enda eest: hilisemad teoloogid ei ole mõistnud, mida kirikuisad on puudulikkusest rääkides taotlenud.» Ja edasi: «Me arvame, et Keiserlikule Majesteedile on küllalt sellest lapsikust ja nürist tähenärimisest, millega vastased on meie artiklit rünnanud. Me teame ju, et meie arvamused on õiged ja kooskõlas Kristuse katoolse kirikuga» (Ap II). Sarnaseid väiteid katoolsuse kohta võib leida teisteski Apoloogia peatükkides nagu artiklis IV («Õigeksmõistmisest»), VII/VIII («Kirikust»), X («Armulauast»), XII («Meeleparandusest») ja mujal.

[23] WA XXVI, 506.

[24] Bekenntnisschriften, 61.

[25] «Wer den Heiligen Geist nicht hat wider die sunde, der ist nicht heilig, darumb können sie nich ein Christlich heilig Volck, das ist sancta et Catholica Ecclesia.» – Von den Konziliis und Kirchen, 1539. WA 50, 625, 13 j.

[26] «Erstlich ist dis Christlich heilig Volck dabey zu erkennen, wo es hat das heilige Gotteswort, wiewohl dasselb ungliech zugehet, wie S. Paulus sagt. Etliche habens ganz rein, Etliche nicht ganz rein.» – WA 50, 628, 29 j (eestikeelne tsitaat Arne Hiobi tõlkes).

[27] «Wo du nu solch wort hörest odder sihest predigen, gleuben, bekennen und harnach thun, da habe keinen zweiful, das gewislich daselbs sein mus ein rechte Ecclesia sancta Catholica, ein Christlich heilig Wolck, wenn ir gleich sehr wenig sind.» – WA, 50, 629, 28 jj (eestikeelne tõlge A. Hiobi järgi).

[28] «Solche eusserliche freie stücke wöllen wir achten wie ein Westerhembb oder Windel, darin man das Kindlin fasset zur Tauffe. Denn das kindlin wird nich getaufft oder heilig vom Westerhembb, noch von windeln, sonder blos durch die Tauffe…» – WA 50, 651, 1–14.

[29] Viimase all peab autor silmas mõnede Ameerika protestantlike usuliikumiste vaatemängulisi jumalateenistusi või koosolekuid. Tõlkija märkus.