Evangelist Matteus jutustab, et pärast hommikumaa tarkade külaskäiku ilmus Issanda ingel unenäos Joosepile ja käskis tal koos oma perega Egiptusesse põgeneda, sest „Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata“. Nii tuli Joosepil, Maarjal ja Jeesus-lapsel põgeneda poliitilise ja usulise vägivalla eest. Ja põhjusega, sest jõhker idamaine türann ei kohkunud tagasi ka kõige kaitsetumate tapmise eest: „Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad“.
Kahtlemata meenub kristlastele see lugu, kui nad puutuvad kokku küsimusega varjupaigataotlejate vastuvõtmise moraalsest kohustusest. Pärast suuri sõdu, vaenu ja tagakiusamisi on ilmalikule ja liberaalsele arenguteele astunud Euroopa suutnud üles ehitada võrdlemisi jõuka ja turvalise ühiskonna.
Nüüd aga seisavad meie piiridel ja tungivad sisse põgenikud riikidest, kus lokkab vägivald ja vaesus. Ka nemad on inimesed, kes tahavad osa saada hüvedest, mida lääne ühiskonnad oma liikmetele pakuvad. Miks mitte neile võimalus anda, eriti kui Jeesus oli ka põgenik ning me peaksime põgenikesse hästi suhtuma? „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.“ Jne.
4. detsembril avaldati Euroopa Kirikute Konverentsi ja Euroopa kirikute rändekomisjoni koostatud „jõulupöördumine“ (kirjutasin sellest eraldi siin), milles koputatakse kristlaste südametunnistusele:
„Jeesus kui pagulane: lapsena leidis ta varjupaiga Egiptuses, kui Maarja ja Joosep põgenesid Heroodese tapmiskäsu eest. Lisaks elas Jeesus Rooma okupatsiooni all ning oli seetõttu teadlik võtetest, millega inimestelt võeti vabadus ja tallati jalge alla nende väärikus. Jeesus, olles sündinud kodutuna ning kogenud nii türanniat kui kannatusi, samastab ennast pagulaste ja rõhututega ning kutsub meidki üles osavõtlikkusele kaitsetute suhtes.“
Hiljuti võis lugeda uudist, et Genova San Torpete koguduse preester Paolo Farinella on lubanud oma kiriku alates jõuludest kuni kolmekuningapäevani sulgeda. Sel viisil kavatseb vaimulik protesteerida „populistist“ siseministri Matteo Salvini senisest karmima immigratsioonipoliitika vastu.
Isa Farinella kõrvutab püha perekonna põgenikega. „Kui Jeesus, Maarja ja Joosep tuleksid täna tema (Jeesuse) sündimist tähistama, peetaks nad piiril kinni ja heidetaks tagasi tänu Salvini räpasele määrusele,“ vahendab portaal Breitbart vaimuliku sõnu.
Tuleb tõdeda, et kõige rohkem kahjustavad selle, mis on õige ja tõene, mõistmist demagoogia, manipulatsioonid ja pooltõed.
Heroodese vägivalla eest Egiptusesse põgenenud püha perekond ei olnud „pagulased“, täpsemalt „varjupaigataotlejad“ selles mõttes, nagu neid tänapäeval Euroopas vastu võtma õhutatakse. Neil polnud mingit kavatsust jääda Egiptusesse elama, saada sealse ühiskonna osaks ja nautida selle hüvesid. (Meenutagem ingli sõnu Joosepile: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin…“)
See on väga suur erinevus. Pagulaste vastuvõtmise pooldajad Euroopas ei pea silmas põgenikele ajutise varjupaiga andmist, kuni oht nende kodumaal on möödas, vaid nad näevad sisserändajates uusi ühiskonnaliikmeid, kes aitavad teostada progressistide unistust õiglasemast ühiskonnast.
Pagulaste vastuvõtmise pooldajad näevad sisserändajates uusi ühiskonnaliikmeid, kes aitavad teostada progressistide unistust õiglasemast ühiskonnast.
Kristlastele, kes võiksid olla mures kristliku usu ja kultuuri kadumise pärast üha pluralistlikumaks muutuvas ühiskonnas, meenutatakse vagalt neid pühakirjakohti, kus on juttu ligimese aitamisest. Näiteks kirjutavad kirikujuhid ülal mainitud avalduses:
„Jeesus kui võõras: Jeesus ütleb, et meie suhtumine võõrastesse näitab meie suhtumist temasse endasse (Mt 25:40). Kui me suudame võõra palges ära tunda Kristuse, õpime nägema ligimeses Jumalat. Selles uues meie-suhtes ei jaga me inimesi enam omadeks ja võõrasteks, vaid ligimesega kohtumisest saab õnnistus ja võimalus üheskoos inimesena kasvada.“
Viimaste aastate reaalsuse taustal – mida igaüks, kel silmad, näha võib – on neid moraliseerivaid ridu raske pidada millekski muuks kui küüniliseks manipulatsiooniks ja demagoogiaks.
Kas tõesti peavad Euroopa kristlased nõustuma perspektiivis kümnete või isegi sadade miljonite niinimetatud põgenike (kellest enamik on paremat elu otsima tulnud noored mehed) vastuvõtmisega, sest et nad kõik on „Kristused“ ja nende vastuvõtmisest keeldumine tähendaks Kristuse tagasilükkamist?
Või kuidas mõista väidet „ligimesega kohtumisest saab õnnistus ja võimalus üheskoos inimesena kasvada“ Euroopat vapustanud ja raputanud kuritegevuse kasvu ja loendamatute terroriaktide taustal, mis on otseselt seotud immigratsiooniga võõrastest kultuuripiirkondadest?
Mis mõttes on „kohtumine ligimesega“ õnnistus neile naistele ja lastele, keda need „Kristused“ on vägistanud ja tapnud? Kas neid on veel vähe? Rääkimata Euroopa avalikes kohtades toimuvatest terroristlikest rünnakutest, mille üle ei jõua enam arvestust pidada.
Kas tõesti peavad Euroopa kristlased nõustuma perspektiivis kümnete või isegi sadade miljonite niinimetatud põgenike vastuvõtmisega, sest et nad kõik on „Kristused“ ja nende vastuvõtmisest keeldumine tähendaks Kristuse tagasilükkamist?
Kas olete endalt küsinud, miks meile jutlustatakse põgenike aitamist ühes nõudega, et Euroopa peab avama piirid ja võtma siiatulijad vastu, kust nad ka ei pärineks ja sõltumata sellest, kuidas nad siia jõuavad? Sellel pole midagi pistmist Jumala Sõnaga. See on riukalik poliitiline kalkulatsioon.
Teatud poliitilised jõud ja seltskonnad soovivad hävitada Euroopa senise kultuuri, mida nad peavad tagurlikuks ja progressile jalgu jäänuks. (Muide, nende silmis kuulub ka kristlus kui rõhumise ja ebaõigluse instrument hävitamisele.) Samuti loodetakse lõigata uute valijate sisseveoga poliitilist profiiti. Küllap on muidki motiive.
Me näeme hämmastusega, et mõned Euroopa kristlaste liidrid on tõtanud appi Euroopa vasakliberaalsele poliitilisele koorekihile, õigustades nende kahjulikku ja läbikukkunud poliitikat Jumala Sõna abil. See on punase joone ületamine – kristlaste liidrid ei tohi astuda vale teenistusse!
Euroopa tänane „eliit“ ei soovi ehitada kristlikku ühiskonda. Vastupidi – nende varjamatuks sihiks on kristliku tsivilisatsiooni rudimentide täielik kõrvaldamine, et valmistada teed liberaalsele, ilmalikule ja humanistlikule korrale, nagu nad seda mõistavad. Kuid miks aitavad kirikujuhid neil seda teha?!
Euroopa tänane „eliit“ ei soovi ehitada kristlikku ühiskonda. Nende varjamatuks sihiks on kristliku tsivilisatsiooni rudimentide täielik kõrvaldamine, et valmistada teed liberaalsele, ilmalikule ja humanistlikule korrale.
Võimalik, et ka kirikutesse on kaunis sügavale tunginud üks varjatud, ent ometi hoomatav mõjuvõim, mida näeme praegu suunamas Euroopa ja maailma sündmusi. See jõud esitleb end valgusena. Ma ei hakka spekuleerima selle ulatuse ja organisatsiooni üle, kuid Kristus ütleb selgesti, et puud tuntakse viljast. Valedele ja demagoogiale rajatud näiliselt kristlik sõnum ei kasva välja Tõe puust.
Kordan oma varasemat üleskutset, et kristlastel on viimane aeg astuda vastu valeliku pagulaspoliitika propageerimisele, eriti kui seda tehakse Piibli sõnumit moonutades. Me ei saa leppida sellega, et meie kristlikku südametunnistust püütakse siduda valede abil.
