Jaanuari keskel avaldas Soome evangeelse-luterliku kiriku teabekeskus teate, et kirik on astunud üle sümboolse piiri, liikmeskond on langenud alla 4 miljoni piiri. Aasta lõpu seisuga kuulus kirikusse 3 999 800 liiget ehk 72,8 protsenti soomlastest. Ometigi oli liikmearvu kahanemine oluliselt aeglasem, kui aasta varem. Kui 2015. aastal lahkus kirikust 34 400 liiget, siis 2014. aastal oli minejaid 67 000. Samas liitus eelmisel aastal kirikuga rekordiliselt 17 600 inimest. Aasta jooksul maeti 44 000 kiriku liiget ning ristiti 38 700 alla 1-aastast last.

Kiriku tulevik kõneks Perusta teoloogiapäevadel

Kiriku toimimisele multikultuursetes oludes oli pühendatud teoloogiaajakirja Perusta teoloogiapäevad 3.–5. jaanuaril, kus toimunud paneelvestlusel arutasid kolm tuntud vaimulikku, Teemu Laajasalo (Kallio kogudus), Jouni Turtiainen (Espoonlahti kogudus) ja Arto Antturi (Pitäjämäki kogudus), mis on Soome kirikul viga ja kuidas seda parandada.

Laajasalo arvates on kiriku suurimaks ohuks teoloogia tühjenemine ning käsumeelsusele kalduv ülieetilisus. Kui kiriku sõnum on kokkuvõetav jäätmesorteerimispunktiga, läheb arm kaotsi. “Oleks ülbus teha kiriku majanduslikust rikkusest probleem. Hea majandamine ei ole Jeesusest rääkimisele takistuseks ning telgis elamine ei kirgasta Jeesuse nime paremini” ütles Laajasalo. Käesoleval aastal Soome kiriku aasta vaimulikuks nimetatud Laajasalo töötab Helsingi Kallio koguduses, mille jumalateenistusel osalejate hulk asendub statistiliselt nelja aasta jooksul täiesti uute inimestega. Kohaliku algkooli esimestes klassides on 28 õpilast, neist kirikusse kuulub kolm. Ka paljude teiste näitajate järgi on Kallio kogudus “kiriku lootusetuse sümbol”. “Ometigi on see lootuse sümbol. Hoiame kiriku uksi avatuna kella 7-st kuni 21-ni, sest tahame öelda inimestele: teretulemast kirikusse. Toimuvad igapäevased palvused ja missad,” selgitas Laajasalo.

Jouni Turtiaise arvates on kiriku tugevus ja nõrkus laste- ja noortetöö. “Mõnikord tuleb koolist palve, et räägiksime kooli hommikupalvusel ainult üldeetilistest asjadest ja mitte Jumalast. Kui kaugele me saame sellega minna?” küsib Turtiainen.

Arto Antturi arvates on kiriku hädaks aastal 2016 aeglus. “Kõik toimub nii kiiresti, kuid suured kogudusestruktuurid toimivad aeglaselt. Me ei suuda piisavalt hästi tulla vastu noorte vajadustele.” Siinkohal lisab Laajasalo: “Kui leerikool on nö kiriku leivanumber, siis millepärast astuvad nii paljud 18-aastasena kirikust välja?” Antturi arvates vajavad kiriku töötegijad “katki minemist Jeesuse palge ees”. “Meie probleemiks on see, et koguduseliikmed ei taju enda vastutust uute liikmete vastuvõtmisel. Nad ei tea, et neil on koguduses oluline ülesanne. Seal, kus kogudus kasvab, kannavad selle liikmed ka vastutust. See on meie kogudusejuhtide peamine mure.” nentis Antturi.

Kõik vestlejad olid ühel meelel selles, et kiriku osaduslikkus ja kasvamine ei sõltu mitte niivõrd tervitajatest kiriku uksel, vaid sellest, et sõnum Kristusest on kõige keskmes. “Ilma selleta on osaduslikkus lihtsalt üks udujutt,” ütles Antturi. Talle sekundeeris Turtiainen: “Kirik on olemas üksnes võrratu Lunastaja pärast.” Laajasalo lisas omakorda: “Sisu peab olema korras mitte ainult kiriku enesekäsituse pärast, vaid ka sellepärast, et kiriku abil minnakse taevasse.”

Jumalast rääkimise raskused

Kiriku probleemidest kõneles teoloogiapäevadel ka Savolinna-Sääminki koguduse ülemõpetaja Sammeli Juntunen oma ettekandes “Varjatud ja ilmutatud Jumal. Miks Jumalast saab ja peab rääkima!”

“Kui praegu algaks uus reformatsioon, siis minu arvates ei peaks see käsitlema niivõrd õigeksmõistuõpetust, vaid kirik peaks praktikas ja identiteedis selgitama endale, mida tähendab Jumalast rääkida ja millepärast on see võimalik.”

Esiteks on Jumal kõige looja ning on jätnud maailma sellest märke. Inimene võib neid märke täheldada oma mõistusega, tunnetega ja südametunnistusega. Teiseks sündis Jumal oma Pojas inimesena ning ületas Looja ja looduv vahelise kuristiku. See tähendab, et Jumal keeldub olemast vaikimise objektiks. Kolmandaks kasutab Jumala Vaim Jeesusest rääkivat kõnet Jumalast.

Juntunen märkis, et rohujuuretasandil räägitakse Soome luterlikus kirikus üsna palju, üldkiriku tasandil aga hoopis harvem. “Avalikus enesekäsituses ja kommunikatsioonis tundub üldkirik pelgavat Jumalast ja Jeesusest ja Pühast Vaimust ning uskumisest ja patust ja pattude andeksandmisest rääkida,” ütles Juntunen. “Selle asemel püüab üldkirik teha avalikkuses ennast kasulikuks hoopis millegi muu kui Jumalalt saadud sõnumiga.”

Juntunen tõi näiteks kunagise koguduse juhtorganite valimise kampaania “Usu hea tegemisse.” “Seal küsiti koguduse töötegijatelt ja teistelt liikmetelt videoklippides, “millisesse hea tegemisse sina usud?”. Kuid ette ei jäänud ükski klipp, kus oleks räägitud usust Jumalasse või Kristusest. ”On olemuslik, et “tehakse head” ja koguduse juhtorganite valimisel hääletatakse selle üle, millist “head kogudus peaks valijate arvates tegema.” Sellisest heategevusorganisatsioonist saab Juntuneni arvates Punane Rist või Lions Club. “Tõsi küll, ka seal ei reklaamita, et “kandideeri meie juhtorganisse ja tee meie klubi sinu näoliseks,” märkis Juntunen.

Portaalis Seurakuntalainen.fi ilmunud artikleid (vt siit, siit ja siit) refereeris Illimar Toomet

Fotol: Turu toomkirik.