Johannese 1:35–51
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Ei ole sugugi üllatav, et Ristija Johannese jüngrid loobusid üsna varsti oma õpetajast ja järgnesid Jeesusele. Johannes oli täitnud oma ülesande väga hästi. Ta oli tasandanud teed Issandale. Ta oli juba varakult oma jüngritele kuulutanud, et temast suurem on tulekul. Üllatav on ehk erinevus Jeesuse esimeste jüngrite ja Tema tänapäeva järgijate vahel. Küsimus on selles, et millistel motiividel keegi Jeesust otsib. Kui Jeesus nägi kahte meest endale järgnemas, küsis Ta neilt: “Mida te otsite?” Mulle meeldib see küsimus. Peab tunnistama, et see on väga oskuslikult esitatud küsimus, mis nõuab ka väga ausat vastust. Nagu meeste vastusest selgub, ei otsinud Jeesuse esimesed jüngrid ülimat tõde ega elu mõtet. Nad ei otsinud jumaliku väge haiguste kõrvaldamiseks ega kurjade vaimude vaigistamiseks. Nad ei otsinud armastust ega murtud südamele rohtu. Nad otsisid üksnes Teda ennast. “Õpetaja, kus sa peatud?” oli nende küsimus. Tänapäeva ühiskond on siin asjad pahupidi pööranud. Me ei näe inimest ennast, vaid eelkõige temas peituvaid võimalusi, mida saab enda huvides ära kasutada. Kaasinimest vaadatakse pilguga, kas ta on kasulik tellija või kindel hankija või hea informatsiooni allikas. Ja kui oleme saanud, mida oleme otsinud, siis loodame, et tühjaks imetu läheb oma teed ja teeb ruumi järgmisele. Paljud lähenevad Jeesusele samal viisil. Nad tulevad Ta juurde otsima vastuseid oma rasketele küsimustele. Tullakse otsima energiat lootusese, et lisaportsu juurde ammutades jätkub neil enestel küllalt jõudu eluprobleemide lahendamiseks. Jah, me oleme otsijad, oleme need, kes vajavad, aga kas me otsime ikka õiget asja? Paljud kristlastest on otse kui liblikad, kes korraks peatuvad lilleõiel, et haarata piisk nektarit ja siis taas eemalduda. Nad on nagu rahvahulk, kes on õnnelik vastuvõetud kõhutäie leiva eest, kuid kes ei soovi vastu võtta andjat ennast. Teda, kes andis oma ihu ja valas oma vere nende eest.
“Mida te otsite?” Kui sa isegi leiad lõpuks vastuse oma tähtsale ja raskele küsimusele, ei too see veel rahu, sest uus ja raskem küsimus järgneb sellele. Isegi kui sa leiad armastuse heades sõprades, armsas abikaasas, imetoredates lastes ja lastelastes, leiad sa ikkagi küllalt vajadusi, mis ei ole veel rahuldatud. Sa võid saavutada mõne imeteo, tervendamise või masendust tekitavast jõust vabanemise, kuid võid kindel olla, et järjekorras on ootamas küllalt olukordi, millest su jõud üle ei käi.
Jeesus ei ole mingi võlukepike, mille puudutusel kõik mured kaovad, või päästemeeskond, kes avariiolukorras kohale kihutab. Muidugi Ta tuleb, kui seda palume, kuid mitte selleks, et haavu plaasterdada või meie elu mugavamaks teha. Tema teab, et kõik, mis meile tõesti eluks hädavajalik on, selle Taevaisa ka tagab, kui me natukenegi vaeva näeme, ning sellepärast tahab Ta meile pakkuda midagi enamat kui üksnes igapäevase leiva mure rahuldamine. Ta tahab avardada meie vaadet nii, et oskaksime näha elu igapäeva vajaduste taga ka igaviku väljavaadet. Selleks, et igavest elu pärida, ei piisa, et Jeesuse üks või kaks korda appi kutsume ja möödaminnes mõne palve esitame. Kui tahame saada päästetud, siis tuleb tahta Jeesust Kristust ennast – mitte armupalukest Tema käest, vaid Teda ennast. Lunastus on siis võimalik, kui oleme Kristuse vastu võtnud ja seejärel Temast kümne küünega kinni hoiame. Paljud teevad siin vea, arvates, et päästerõngaks on Jeesuse õpetus või Tema sooritatud imeteod. See ei ole paraku nii. Päästerõngaks on Jeesus ise ja Temast tuleb meil kinni haarata.
Me võime kohelda Jeesust kas ühe lisa informatsioonina, armastuse või energia allikana teiste samasuguste kõrval või küsime nii nagu esimesed jüngrid seda tegid: “Kus Sa oled öömajal?”
Jeesus ütles neile: “Tulge ja vaadake!” Ja nagu me kuulsime, jüngrid läksid ja jäidki sellest päevast Tema juurde. Kristusega koos olles juhtub ime, et me hakkame nägema asju teisiti. Meie mina kaotab maailma naba tähenduse ja enda imetlus asendub võõra mure äratundmisega. Me unustame omad raskused ja püüame leida võimalusi teiste abistamiseks.
Andreas, üks esimestest jüngritest, leidis esmalt oma venna ja ütles talle: “Me oleme leidnud Messia!” ning viis venna Jeesuse juurde. Siimon ehk hilisem Peetrus oli lihtne kalur, tahumatu ja harimatu, taipamatu ehk pika mõtlemisega, vahel talitsematu ja jõuline mees. Jeesus ütles talle otsa vaadates: “Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!” (mis tõlkes tähendab kivirahnu). Pangem tähele, et Andreas oli veetnud Jeesusega ainult ühe päeva. Ta ei kulutanud aastaid õppimisele ega mõtisklustele. Ta ei olnud asjatundja Messia alal. Aga sellegipoolest ta läks ja tõi venna Jeesuse juurde. Ma olen tähele pannud, et religioossed inimesed, need, kes harrastavad teoreetilist usku, kulutavad enamuse ajast mõtisklustele enda saatuse üle. Nende silmad on pööratud sissepoole ja muu maailm läheb neile vähe korda. Aga olles koos Jeesusega, juhtub vastupidine. Sa unustad enese ja jooksed otsima oma venda. Sinu vajadused ei tundu enam nii pakilised kui teiste omad. Olles lubanud Jeesusel siseneda oma südamesse, võime saada üllatuse osaliseks. Ta ei ütlegi meile: “Siimon, sa ebakindel tülitekitaja, kahetse ja korrasta oma elu.” Selle asemel Ta võib meid nimetada nimega, mida me ei oleks osanud iial loota. “Sind peab hüütama Kaljuks” Jeesus võib meid, ekslike, nõrku ja ebakindlaid muuta tugevaks kaljurahnuks, mis annab varju ja kaitset hädas olijale.
Filippus leidis Naatanaeli ja ütles talle: “Me oleme leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses seaduses ja Prohvetid: Jeesuse Naatsaretist.” Ja Naatanael ütles talle: “Mis võib küll Naatsaretist head tulla?” Filippus ütles talle: “Tule ja vaata!”
Naatanael oli lihtne ja otsekohene mees. Ma arvan, et ta oli seda tüüpi mees, kes suhtub nii tõsiselt oma usku, et isegi naljadest ei saa aru. Naatanael tundis Piiblit ja teadis, et Messias ei tule Naatsaretist, vaid hoopis Petlemmast, Taaveti linnast. Isegi siis kui prohvet ei oleks Petlemma maininud, ei oleks ükski tõsiusklik juut suutnud uskuda, et Naatsaretist võiks Messias tulla. Naatsaret oli nii väike ja tähtsuseta kohake tolle aja kontekstis, et sealt midagi tähtsat ja head ei osatud küll oodata. Mulle meeldib Filippuse vastus Naatanaeli negatiivsele hoiakule: “Tule ja vaata!” Filippus on olnud usin Jeesuse õpilane. Ühe päevaga võttis ta omaks kõige olulisema tõe evangeeliumi kuulutamisel – tule ja vaata.
Kristlastena püüame anda endast parima. Kuid samas varitseb oht, et jumalasõna kuulutamisel teeme panuse üksnes oma tarkusele, headusele ja tublidusele ning unustame ära, kelle juurde me tegelikult peame inimesed juhatama. Meie sõnad ja teod on poolikud ja need ei kustuta otsija kahtlusi ega janu. Filippus isegi ei püüdnud vastata Naatanaeli vastuväitele. Ta teadis oma südames, et Jeesus on Kristus, ja teadis ka seda, et kui Naatanael kohtab Jeesust, siis kaovad kahtlused ja vastuväited.
Armsad vennad ja õed. Ma arvan, et oleme täna siin mitte selle tõttu, et keegi on kunagi meile tõestanud kristliku usu paikapidavust, vaid selle tõttu, et keegi on meile õigel ajal öelnud: “tule ja vaata!” Kui tahame juhatada kedagi päästmisele, kui tahame, et koguduse read täieneksid, siis tehkem nii, nagu Jeesus meid õpetab. Otsijale tuleb kutse edastada. “Tule koguduse keskele. Tule ja vaata, kuidas Jeesus muudab inimesi, kes on Teda südamesse vastu võtnud. Tule ja maitse, et Tema on hea.” Kas aga kutsele vastaja meie keskel Kristust näeb? – sellele küsimusele vastamise jätaksin hea meelega sulle koduseks ülesandeks. Aamen.
